30 juuni, 2010

Reisieelõhtu

Eksamid tehtud, asjad pakitud, aeg minna koju!

Homme hommikul stardimegi varakult, sest pikk kodutee läbi Ljubliana, Zagrebi, Budapesti, Krakovi, Varssavi, Vilniuse jõuab alles 14.juuli õhtul koju. Sellest tuleb üks põnev teekond, nii palju paiku ja nii palju uut.

Tegelikult on ikka kurb ka see kuumast kõrvetav renessanss-muinasjutu-linn siia maha jätta. Aga mahedad Balti mere äärsed tuuled ootavad meid juba!

Kohtumisteni!

29 juuni, 2010

Eksamieelõhtu

Olen homseks eksamiks eriti põhjalikult ette valmistanud. Mitte ainult selle pärast, et see kunstituru teema mind päriselt ka huvitab aga ekstra just seetõttu, et murda eelarvamusi. Härra õppejõud peab omal nahal tunda saama, et erasmuslased ei ole ainult pidutsemise ja puhkuse peal väljas.

Varsti hakkab aga Hispaania-Portugali mäng, nii et selleks ajaks tuleb koos kõigi teiste linna hispaanlaste, portugaallaste, kohalike ja eestlastega(!!!) Piazza Ghibertile koguneda, et omadele pöialt hoida.

Ja homme palun siis mulle pöialt hoida, kui ma erasmuslaste (ja teiste vähemuste - naiste, immigrantide, blondide..) mainet päästma lähen.

28 juuni, 2010

Külalised kaugelt

Viimased nädalad on toonud palju rõõmu ja palju häid inimesi. Esmalt veeresid siia Saksamaalt Li&Wi, mu vahvad estofiilist vabatahtlikud ja siis lendasid otse Eestist siia mu armsad õekesed Ke&Ka.

Nõnda sain ma veel enne koju tulekut natuke turistina ringi käia, mulle juba nii koduseks muutunud Firenzes. Me jõudsime teha ka kaltsukashopingut, mitmeid söögi-orgiaid (kõik maitsev itaalia köök oli vaja ju järgi proovida!), me käisime kalurikülades (Cinque Terre!), ujumas, kirikutes, tantsuetendusel, keskajafestivalil (San Gimignanos). Me saime nii vihma kui kuuma päikest, auto- ja jalgrattatuure! Me vaatasime päikeseloojangut ja jalgpallimangu. Ja kõige selle kvaliteet-aja kõrvalt jõudsin ma veel ka 14 ainepunkti eest eksameid teha!

Nii hea oli teiega, et mul ei jää muud üle, kui teile Eestisse järgi tulla :)

Ka, Ri, Ke ja Ka San Gimignano keskaja festivalil
Peale tantsuetendust, mõõgavõitlust ja tsirkuse etteastet said linnakülalised pallisõda mängida. Siis tulid "liputajad" - traditsioonilise toskaana lippude viskamise showga.
Linnale lähenevad äiksetormi pilved (viimse piirini vihmavett täis).
Cinque Terre päev tõi meile sooja päikest ja jahedaid meretuuli.
Õhtusöögi piknik rannaliival: odav vein, kallis pizza ja lasagne.
Portugal vs. Brasiilia 0-0. Teemakohaselt kõrvetava päikese käes.

Õhtune jalutuskäik Piazzale Michelangelole.

Firenze öine elu.



17 juuni, 2010

Poisid ja pussnoad

Ausõna sadas täna poisse ja pussnuge!! Ilusast päikesepaistelisest ilmast sai ühtäkki ragisev äiksetorm ja taevast viskus ämbrite kaupa vett alla. Isegi Viljandi folgi ajal ei ole kunagi nõnda sadanud! Ma olin parasjagu bussis, kui selle katus praksuma hakkas - tundus, et keegi loobib kividega bussi. Raheterad olid ausõna 1cm läbimõõduga. Müristas, mis hirmus.
Hea uudis on aga see, et peale pikki kuid ootamist, sain ma lõpuks oma eelmise semestri hinnete ja ainepunktidega paberi kätte! Jess!

15 juuni, 2010

Romantiline õhtusöök kahele (ja veel kuueteistkümnele)


Päevad on siin palavad. Päikesepaiste asemel otsin alati varju ja ma olen üsna piiri peal, mil meeldivast soojusest saab rõhuv palavus. Õhtud on aga selle eest mõnusalt soojad, ning soosivad vägagi romantilisi õhtusööke rõdul. Nagu eile.

Aga just siis kui me oma vikerkaarevärvilise taldrikutäiega rõdu laua taha maandusime, saabus veel terve seltskond näljaseid suid: sääski! Sääsed on nagu turistidki Firenze linna loomulikud asukad. Ja seda esimestest soojadest nädalatest kuni külmade tulekuni. Nad on platsis ja nõuavad süüa.

Lisaks tavalistele sääskedele elavad siin ka Zanzare Tigred - musta-valgetriibulised neoonroheliste täpikestega eriti teravahambalised ja suure näljaga sääsed. Mina lollike neid sääse-hirmutus vedelikke ja lõhnasid väga ei armasta, nii et sääsed armastavad mind veel eriti.

Õhtusöök sai romantikale lisaks ka võistlusmomendi - kellel peale magustoitu rohkem kuplasid on:)

//Muuseas, mu väike armas õde kutsus siis, kui ta veel väiksem ja armsam oli neid verejänulisi hoopis nii: "SÄÄKS!"

11 juuni, 2010

Paindlikkusest

Sel neljapäeval pani professor T. oma eksami sessi viimasele kuupäevale - 30. juunile. Kuna meie suur reisiplaan (kojutulekuplaan!) nägi ette, et me juba 2 päeva varem Firenzest lahkume, otsustasin õppejõudu moosima minna.

Rääkisin talle ausalt, et oleks väga hea, kui ma saaksin eksami paar päeva varem sooritada. Või kasvõi teha suulise eksami asemel kirjaliku. Ta kuulas mu ära aga ütles kategooriliselt "ei". Püüdsin jätkata vestlust, et leida võimalikke alternatiive,... aga EI. Härra T. saab alles 30nda hommikul kooli õppeosakonnast selle templiga paberi, kuhu mu hinne kirjutada, varasemalt ei ole mingil juhul võimalik eksam sooritada. "Kui sa tahad võid kohe hommikul tulla, nii saad veel samal päeval minema hakata." Tänan - aga mul on vaja teise Euroopa otsa minna!!!

Teine variant oleks tulla eksamit tegema 15.septembril. Tere hommikust! Ma ei tea, miks tema loogiline mõtlemine selle vestluse ajaks nii jäägitult lõppes..

Sain ruttu aru, et lihtsam on mu oma elu ümber korraldada, kui et hakkata selle kooli kodukorrale vastu. Läksin pettunult minema, panin end sekretär-uksehoidja juures eksamile kirja, peas kibedad mõtted sellest, et kui mitu korda mina olen sellele süsteemile vastu tulnud, järele andnud, silma kinni pigistanud, ja.. MÕISTNUD (ka täiesti mõistmatuid asju).

Kingad jalga ja -- ballile!

Mu hiljutisest triikimis-protestist hoolimata, triikisin kortsud pitspluusilt välja, sest täna on ballile minek! On Ri kooli Juuni Ball - nende kooli akadeemilise aasta mitteametlikku lõppu tähistav pidu. Hea põhjus hetkeks unustada, et minu eksamid on kõik alles ees.

Ei puudunud palju, et me oleksime täna äärepealt väikese tango etteastega esinenud, lõpuks aga sai enesekriitika võitu ning otsustasime, et peale ühte aastat ei ole me veel piisavalt profid, et lavale minna. Seega, saab rahulikult pittu minna, madalate kingade pärast ei pea ka põdema.

Muuseas, sellest saab mu elu esimene BALL. Loodan, et mu tõld südaöösel kõrvitsaks ei muutu...

08 juuni, 2010

Headest kavatsustest

Õues on pluss sada kraadi ja päike, mina istun jahedas toas, silmad arvutiekraani vaatamisest krõllis.

Eelmine nädal sundis mu südmetunnistus mind Firenzesse jääma ning loobuma nädalasest kevadpuhkusest Portugalis. Mu armas sõber Ri kutsus mind küll kaasa, aga läheneva sessi ootuses, tundsin, et oleks vaja valmistuda.

Tühjagi ma valmistusin. Terve nädal oli täis lõuna ja õhtusööke, rannas ja linnaskäike, kohvitamisi ja koogitamisi. Üksijäämise hirmus olin terve nädala kohtinguid täis planeerinud. ôppimisest ei tulnud midagi välja.

Uuel nädalal uue hooga. Sest kohe on käes see hetk, et enam ei anna edasi lükata.

03 juuni, 2010

Suvepäeva unenägu

Mulle tundub, et ma nägin just oma elu esimese itaaliakeelse unenäo. Mu kleit sai koolist rattaga tulles märjaks (jälle sajab vihma!) ja nii ma siin poolpaljalt mööda tuba ringi käisingi (kleit kuivas). Teki all tundus soojem.. Ja peale voodisse minekut tuli ruttu see hetk, kui ma unusin. Milline magus uni nõnda keset päeva! See eest aga unenägu oli vist itaaliakeelne, või selline logisev-itaaliakeelne, nagu see minu versioonis ikka veel on (logisev siis). Sisu poolest oli natuke kurb, mu suurel sõbral jalgrattal tuli esiratas alt ära. Lihtsalt niisama. Aga siis sai unenägu vägagi ilusaks- terve kari noori ilusaid itaalia poisse tulid ja hakkasid mu ratast parandama (auto varuosadega, millegipärast). Ja karja ilusate itaalia poistega, tuleb ju ikka itaalia keeles rääkida! :)

02 juuni, 2010

Tervitused II

Tervitan kõiki tänaseid sünnipäevalapsi!

31 mai, 2010

Rannas

Eile algas ametlikult rannahooaeg!

Et iga algus on raske, tuli randa jõudmiseks küll kaks ja pool tundi autoga sõita, see oli aga igat minutit väärt. Saime mitu head tundi sai päikese ja pilvede, tuule ja aafrika kaupmeeste(!) seltsis aja maha võtta.

Enamik kohalikke peesitas lihtsalt päiksevarju all ja eelistas vett vaid kaugelt vaadata. Õnneks teiste väljamaalaste ja laste eeskujul julgesin lõpuks ikka vette minna. See oli mu esialgsele skeptismile vaatamata tõesti väga soe! Lahendasime Le-ga maailmaprobleeme, sõime korralike rannatibide moodi vaid puuvilju ja vett, ning muudkui kreemitasime endeid. Nagu päris! :)

Päikesekreemist on muuseas saanud mu igapäevane kaaslane. Sest kui ei pane, siis põled. Ja korralikult.

29 mai, 2010

Enam pesu ei triigi!*

"Valgendamine ja triikimine on jäänuk täiuslike perenaiste ajastust, mis tänaste standardite järgi on vaadeldav naissoo rõhumisena."

(Tanel Veerne )

* kas ma olengi seda kunagi niiv2ga teinud?

28 mai, 2010

Kohalolemisest

Kasutasin täna pärastlõunase jalutuskäigu ajal juhust ning panin kõrvaklapid kõrva. Tavaliselt liigun ma kogu aeg rattaga, ning seda luksust endale lubada ei saa - rattaga on kindlam kõigi meeltega kohal olla, et Firenze liiklusest võitjana välja tulla.

Minu elust saabki korrapealt film, sest mu tänavalkõndimised saavad taustamuusika - just nagu filmides. Ja vastavalt muusika valikule saab sellest natuke lõbusam või kurvem, rütmikam (kiirem) või unelevam kõnd.

Täna mängis mu väike taskumuusik mulle Arisat. Kel mahti, võib internetist tema lugusid otsida. Ta on rõõmus ja lapsemeelne noor naine, kes eelmisel aastal itaallaste "eurovisiooni"- Sanremo laulukonkursi (itaallased teatavasti ei osale Eurovisioonil..). Nõndaks ma peaaegu tantsisin tänaval, ma olin oma mõtetega tema loodud seebiroosas maailmas, kus on ilus ja turvaline, pehme ja hea. Kuniks....ma oleksin ääre pealt ühele postile otsa kõndinud. Õnneks sain viimasel hetkel pidama.

Kui ma mõnikord oma (või kogu inimkonna) tuleviku pärast südant vaevan, räägib Ke mulle Eckhart Tollest ja hetkes kohalolekust. Olla selles hetkes, milles sa oled ja olla sellest teadlik - isendast ja kõigest ümbritsevast. Ma rikkusin täna sajaga neid reegleid.

Tead ju küll, sa kõnnid küll tänaval, aga justkui ei olekski tegelikult seal. Kõrvaklapid lõikavad mu reaalsusest ära ja viivad omasse maailma. Ma tean, teinekord ei ole kõrvaklappe vajagi, ka oma mõtetega saab rändama minna. On ju ka muidu nii palju on neid hetki, kui me oleme kuskil mujal, kui meie füüsiline keha. Mitte ainult raamatute ja teleka ja interneti vahendusel aga ka läbi oma unistuste. Ja oi neid inimesi tuleb nagu kollaseid kilekotte hulludelt päevadelt, iga päev juurde, kes kogu aeg kõrvaklapid kõvas liiguvad.

Hea küll, see on praktiline ka. Tänava müra tavaliselt ei motiveeri. Ja teinekord võib lihtsalt "põgenemise" asemel ka aega sisukalt täita. Näiteks avastasin ma internetiavarustest Kuku taskuhäälingu ning nüüd tulevad läbi juhtme kõik raadiosaated otse minu taskusse. Luksuslikult eestikeelsed ja vägagi informatiivsed.

Nii et ainsaks probleemiks jääb mitte vastu posti kõndida!

27 mai, 2010

Allahindlustest

Ma lubasin endale, et ma ei kirjuta siia enam kunagi oma loengute ärajäämisest. Ma püüdsin end veenda, et see kaos ülikoolis on ainult minu subjektiivne rahulolematus. Samas ma ei taha kaotada usku ning teha Itaaliale allahindlust- stiilis "see on Itaalia, Lõuna-Euroopa, kaos, temperament ja makaronid, siin ei toimigi midagi nii nagu tsiviliseeritud riikides."

Seda enam, et eelmise nädala "ära jäänud" loengud lükkusid tegelikult edasi, ning mina olin see, kes ei saanud õppejõust aru, kui ta mu "automaatvastajasse" teate jättis, et plaanitud uue mooduli algus lükkub esmaspäeva asemel ÜLEjärgmisele kolmapäevale. (Ma kahtlustan muuseas, et ta käis vahepeal oma huuli korrigeerimas). Seega see oli minu viga, et ma kahel päeval koolis mitte-toimuvat loengut otsimas käisin.

Täna hommikul kui ma kooli läksin, kukkus aga viimane piisk karikasse- viimane õppejõud, kellesse mul oli palju usku (kes kunagi ei hilinenud ning saatis alati emaili meeldetuletusega, kui klassiruumi muudeti) ei tulnud kohale. Uksel oli silt, et loeng jääb ära.

Seega ei tee ma vist kellegile liiga, kui konstanteerin fakti, et selles koolis on niisama normaalne kui see, et loengud toimuvad, see, et nad ära jäävad. Õppejõud hilinevad, õpilased hilinevad. Keegi ei austa kellegi teise aega. Ja ma ei vala siin välja viha või koduigatsust ega ei manifesteeri oma eesti patriotismi, kui ma itaaliat kritiseerin (=oma kooli). Sest neid juhtumeid on liiga palju, et ma suudaks "silma kinni pigistada"...

Eile käisin oma eelmises ülikoolis allkirja andmas, sest peale 5 kuud tunnistasid nad lõpuks, et dokument minu filmikunsti ajaloo ainepunktide ja hindega on kaduma läinud (ning et õige õpejõud on USAs) ning seega pidin ma minema uuesti matriklit näitama, et lõpuks ometi saada kätte kinnitus mu tehtud eksamite ja hinnetega.

Ilmselt on see kõik normaalne. Itaallased elavad seda elu iga päev ja - näe elavadki. Mul on alati võimalus selle pärast stressata ja vihastuda ning öelda "see on Itaalia" ning et nad ei austa kokkuleppeid, aega ega teineteist.

Mul on ka alati võimalus püüda seda mõista ning mitte rikkuda oma ilusat aega siin, stressates ja vihastades. Käega lüüa ma ei taha, aga ma pean püüdma olla paindlik ja mõistev. See ei ole üldse lihtne, aga ma töötan sellega (endaga).

22 mai, 2010

Uued kuumad uudised

Viimased paar n2dalat, olen piineldes kuulanud lugusid kuumast Eesti kevadest- tulpidest, nartsissidest ja palavusest. Surusin oma kadeduse alla, panin vihmam2rjad riided kuivama, villased sokid jalga ja katsusin oma kylmas kodus niiskusehallitusega v6idelda. Nyyd l6puks on need ajad m88das (loodan, et j22davalt).

Hommikukohvi r6dul tellingutevarjus oli meeldivalt soe, t2navale p2ikese k2tte j6udes, sain aga sellest kuumusest p2riselt aru. Peale 5 minutit t2naval olid mu m2rjad juuksed momentaalselt kuivanud, ja ma tundisn vajadust uue dussi j2rele juba enne Badiasse kohalej6udmist.

Kuumalaine on l6puks siia j6udnud ja loodan, et v6in oma villased sokid suveunne uinutada!

21 mai, 2010

Muuseumimaraton

Muuseumiöö läks sel aastal täitsa asja ette. Kuigi enamik linna muuseume olen mitmekordselt läbi käinud, on alati tore neisse tagasi minna. Ilma suuremate eelistusteta, läksin lihtsalt "massiga" kaasa ning tegin ringi peale Galleria della´ Accademiale, Palazzo Strozzis De Chirico näitusele, Bargellole ja lõpuks ülikooli Antropoloogia ja etnoloogia muuseumile. Viimasest, kuhu me kodudeel olles täitsa juhuslikult sattusime, pärineb ka see kaunis karusnahksete trussikute paar:

20 mai, 2010

Tervitused

Härduse hetk tuli peale, kui internetisügavustest selle tsitaadi leidsin:

The most beautiful discovery true friends make, is that they can grow separately without growing apart. (Elisabeth Foley)

Käesolevaga tervitan kõiki oma kaugeid sõpru!

18 mai, 2010

Fotoreportaaz Firenze kunstiakadeemiast

Kuna mul täna koolis muud teha polnud, võtsin välja fotoka. Õige varsti jäin aga uksehoidja-turvanaisele vahele ning ta keelas mu viimsegi lõbu:

"Ega see muuseum ei ole!"

"Aga ma õpin siin!"

"Mis siis! Pildistada ei tohi! Direktorilt peab luba küsima enne!"

Panin kaamera alandlikult kotti. Siin aga paar pilti, mis mul enne seda vahejuhtumit õnnestus teha:


Esiteks, meie decorazione ornamentale klassiruum/ateljee, kus paistab ilusa ilmaga hea päevavalgus.
See ongi minu Lucca toomkiriku friisilt kopeeritud saviväädike, kellele ma juhendamise puudumise tõttu teise samasuguse seltsiks juurde tegin.
Zoom in.
Kooli koridor. EKA vanale majale sarnases päevinäinud stiilis.
Kooli sisehoov talletab ka suuri marmorskulptuure, enamik neist on mõne kuulsa kunstniku koopia. Ajalooline/museaalne õhkkond on seega garanteeritud. (kahju ainult, et see ka kooli mentaliteedile tagurlikult mõjub)
Üks olulisimaid kohti koolis: infotahvel. Sest mõnikord levib info isegi ka paberil (elektoonilisematest kanalitest võib edasi unistada), ainsaks väljakutsks jääb õige info õigel ajal üles leida.
Kooli teine, skulptuuriosakonna esine sisehoov; õigem oleks vist öelda ateljee/workshop, sest paljud tudengid töötavadki siin.Freskotehnika klassi uks.

Tegelikult on see ju väga ilus ja mõnus koolimaja. Ma arvan, et ühele vanakooli boheemlasest kunstnikule meeldiks isegi väga siin kaootilises koolis inspiratsiooni koguda ja oma loominguga tegeleda. Ainult mina stressan siin aegajalt ja ootan itaalialt saksalikku täpsust ja eestiliku infolevimiskiirust.

Elu nagu rulett

Eile jäi jälle loeng ära. Ma muidugi ei teadnud, nii et läksin kooli ja sain uksehoidja-sekretäriga jälle sel teemal vestelda. Miks mu loeng ei toimu?

"Ei, see õppejõud minu meelest sellel semestril enam ei tule.. kool saab nii-kui-nii varsti läbi."

"Kool saab varsti läbi!?!?"

"Nojah, juuni lõpus hakkab juba ju suvevaheaeg."

(ok, "varsti" on suhteline mõiste)

Mu kunstiturunduse õppejõud räägib alati, et kunsti hinna kujunemine on kui kasiino (rulett?)-juhuslik ja ettearvamatu. Mulle tundub, et mu kooliskäimise võrdluseks sobib see metafoor ka ideaalselt - ma ei saa kunagi millelegi kindlalt panustada, sest halva õnne korral ei pruugi loengusse saadagi.

Täna ootasin tunnikese oma saviväädi seltsis, et mõni õppejõud ilmuks. Kahjuks nägin aga alles ära minnes uksehoidja aknal sildikest:
"Täna puuduvad enamik õppejõude, kuna toimub turvalisuse koolitus, mis peaks lõppema kell 13."

Kui ma kell 14 ikka õiget õppejõudu klassist ei leidnud (ta läks lõunale, tuleb poole tunni pärast), otsustasin homme uuesti proovida. Ehk on homme parem päev, mõnikord elus peab ju lõpuks vedama ka.

13 mai, 2010

Vara veel...


Nädalavahetusel San Gimignanos jalutasime mööda rohe-rohelisest viigimarjapuust. Et mul õigel aastaajal oleks meeles sealt uuesti mööda jalutada!

Hommikune nõrkushetk

Ma olen loengute ärajäämistest ja hilinemistest mitteteadmisega juba nii harjunud, et ma enam ei ärritugi niiväga. Täna kui ma läbi vihma joostes massimeedia teooria loengu ukseni jõudsin (väikese hilinemisega) oli see lukus. Istusin rahulikult pingile, et enne uksehoidja-sekretäri juurde minemist veenduda, et ma ei olnud ise midagi sassi ajanud. See sekretär teab mind ja mu konstantseid loengute ärajäämise probleeme juba piisavalt, nii et mul hakkas juba piinlik, et pean teda uuesti tüütama minema. Vaatasin tunniplaani, kontrollisin kalendrit, kellaaega, loenguplaani. Kõik oli õige, loeng peaks toimuma. Aga miks ta siis ei toimu!? Otsustasin igaks juhuks veelkord ust katsuda... ja see avanes ning loeng oli ammu peal. Õppejõud ja ülejäänud tudengid noogutasid mulle tervituseks.

Kas sellepärast, et hommikusöök jäi söömata, ei jaksanud ma ukselinki alla vajutada? Või ongi lihtsalt nii, et mõnikord juhtuvad sellised asjad, sest ma ise eeldan, et nad juhtuvad? Sest mõnikord loengud ju isegi toimuvad...

12 mai, 2010

Saviväädi voolimisest


Ma ei olnud viimastel nädalatel oma saviväädivoolimisprofessorit näinud. Voolisin siis omast tarkusest nii hoolega kui oskasin -viimane kord kui teda nägin, olin ettenägelikult talt küsinud, et mis ma järgmistel kordadel teen, nii jagus mul tegevust ka kordadeks, kui teda ennast näha polnud. Firenze kunstiakadeemias ei saa aga kunagi piisavalt ettenägelik olla.

Eile sai mu enda tarkus otsa ja kuna teda ikka veel ateljees näha ei olnud, tegin sel teemal juttu teiste tudengitega. Selgus, et teda ei ole ja ei tulegi.

"Mismõttes?" küsisin.

"Tema lepingut lihtsalt ei pikendatud."

"Mismõttes?"

"Lihtsalt ei pikendatud ja kõik. "

"......!?!? Keset semestrit niimoodi..!?"

"Nojah. Siin koolis võib igast asju juhtuda.."

Läksin siis selle savivoolimis õppetooli juhataja jutule.

"Ära muretse, sinu jaoks ei muutu midagi. Mina olen ikka siin ja üks teine proffessor ka," ütles ta mulle, haaras oma käekoti ja mantli ning jalutas minema.

Ma jäin, suu lahti, oma saviväädi kõrvale seisma. Tõesti, minu jaoks ei muutunud midagi: ma olen ikka ilma õppejõu ja juhendusteta.

07 mai, 2010

Piltuudis

Kahjuks ei olnud mul fotokat kaasas, kui me eile hilise bussiga kinost koju sõitsime. Mobiiltelefon keeldub mul ka viimasel ajal multifunktsionaalne olemast, nii et ei mingeid pilte. Ometi oli pilt vaatamisväärne- bussi viimases reas, just meie vastas, oli oranžidele bussi plastmasspinkidele suurelt sinise markeriga kirjutatud:

"Italia agli italiani!", "duce" ja joonistatud paar kelti risti.

("Itaalia itaallastele"; "duce" oli teatavasti Mussolini hellitusnimi, ja kelti rist oli muuhulgas üks Ku Klux Klanni sümbolitest).

Neilt samadelt toolidelt oli keegi püüdnud sama sõnumit kord juba maha pesta (kuid piisavalt halvasti, et ka alumist teksti andis lugeda).

Esiteks oli see märkimisväärne, sest tavaliselt on siin linnas kõik graffitid alati antifašistlik/kommunistlikud ning tolerantsile kutsuvad. Ma alati arvasin, et need vasakäärmuslased siin võitlevad väljamõeldud vaenlasega, aga selgub, et neo-natsid on siiski tegelikult ikka olemas.

Ja teiseks, kas pole mitte irooniline, et see šhovinistlik sõnum, mis oli immigrantidele suunatud, oli itaaliakeelne. Ka ühe fašistliku itaallase jaoks see nii iseenesest mõistev, et kõik immigrandid räägivad itaalia keelt... //enamik neist sealjuures räägivad ka!

05 mai, 2010

Spice up your life


Kõik algas sellest, et Ri viis mu mõni aeg tagasi Fiesole India restorani. Ma vaimustusin mitte ainult sealsest värvilisest interjöörist, aga ka köögiviljataskutest, lambaliha-riisiroast, küüslaugu"leivast", mangojoogist ja riisipudingust. Mu isa ütleks selle peale, et sel toidul on "võõras maitse," mind see just paeluski.

(Aasta tagasi lubasin ma end "idamaiste" toitude tegemisega kurssi viia, peale jooga laagrit küsisin õpetajalt isegi tema retseptide kogu, aga siiani olin sealt proovinud ainult tomati-banaanikaset, sest ülejäänud asjade katsetamiseks polnud mul kunagi kodus vastavaid koostisosi. Ja olgem ausad, retseptid ei ole minusuguste jaoks. Mul ei ole kunagi piisavalt kannatust, et koostisosi mõõtma hakata ja siis veel mõõtmise käigus tekkinud lisakogus musti nõusid pesta. )

Igaljuhul, mõni aeg hiljem, märkasin Ja köögilaual Tai kokaraamatut, mis viis meie jututeemad toidutegemisele ja lõpuks, sain talt purgikese garam masala't kaasa. Proovimiseks. Ma vaimustusin ja leiutasin kohe mingi teravilja roa (rosinate ja india pähklitega!), millest sai minu uus lemmik.

Tänase lõunarisotto kõrvale Vegetariano restos, kus Soome-Ugri fännid kohtusid (ehk eestlased + üks udmurdineiu, kes rääkis ka eesti keelt (sic!!)), selgus, et Ka tegeleb ph-dieedi uuringutega. Toidufilosoofia kulmineerus pärastlõunal Aasia marketis, kust ma ei suutnud enam muudmoodi, kui et tulin sealt välja 300grammi maitseainete(segudega), millest jagub ilmselt mu terveks eluajaks. Täna õhtusöögiks katsetasin magushapu tomatikastmega ja nüüd ootan järgnevaid õhtusööke, et saaks kõik oma vürtsid järgi katsetada.

Spice up your life!

03 mai, 2010

Itaallased ja inglise keel II

Mulle väga meeldib kohaliku muusikakanali DEEJAY (ehk maakeeli "DJ") püüe oma publikut veidi harida: nimelt on neil üks hiphop muusika saade, kus näidatakse kõiki neid nokamütside ja bling-bling ehetega you-you räpparite videosid ning aegajalt tuuakse välja mõni tähendusrikas lause ja tõlgitakse see itaalia keelde. Mõningaid slänge seletatakse ka. Nii saan minagi mõnikord targemaks, kui ma oma õhtusöögi-oote banaani teleka taga söön.

01 mai, 2010

Valge öö

Viimane aprilliöö on Firenzes La Notte Bianca ehk Valge öö. Olgem ausad, valged ööd siin veel ei ole, küll aga juba mõistlikult soojad.

Kui eile peale hilist õhtusööki kesklinna jõudsine, et "valget ööd" oma silmaga näha, tundus see päris sürr: nimelt oli kogu linn rahvast nii täis, nagu oleks käimas midagi sarnast, mis juhtub Viljandiga folgi ajal. Ri ütles tabavalt, nagu keegi oleks flash mobi korraldanud, mille eesmärk oli lihtsalt tulla tänavatele.

Tegelikult oli põhjust ka. Kõikvõimalikes kohtades terves vanalinnas toimus kõikvõimalikke erinevaid kultuuriüritusi. Paljudest (hommikul kella 4 või 6ni) lahti olevatest muuseumidest jõudsime meie ainult Palazzo Medici-Riccardisse, küll aga saime osa paaaljudest kontserditest ja veidi tantsidagi. Santa Maria Novella platsil näiteks Viini köögiviljaorkestri järgi, kes kurkide, kaalikate, baklažaanide, porgandite, kapsaste ja muude söödavate instrumentidega mängides, andsid laheda kontserdi. SMN trammipeatuses oli trammi-disko (tramm on Firenzes uus nähtus!!), kus siresäärne viiuldaja elektroonilistele beatidele peale laulis ja mängis. Palazzo Strozzi väljakul nõksutasime puusi noore kuid paljulubava kohaliku ska bändi saatel, Piazza della Republical tantsisime paar tangot ja lõpuks Santo Spiritol oli üks house (või misiganes) muusikaga pidu.

8. ja 9. mail on Firenzes Notte Blu ehk sinine öö, millega tähistatakse Euroopa päeva. Tõotab tulla midagi sarnast.. Pole paha, eks? :)

30 aprill, 2010

Päeva tsitaat

Sain Sõbralt kirja. Ta tuleb mulle Itaaliasse külla ja ma mainisin, et wifi ei levi siin nii hästi kui Eestis näiteks. Aga mainisin ka Itaalia häid omadusi.

Ta vastas.. ja ma usun, et selle lausega ütles ta kõik:

"without you, I would totally get lost in what's important in life. And of course it's not internet but food ;-)"

29 aprill, 2010

Pankadest ja orelimuusikast

Väga popp bisness Itaalias on teha pankasid. Igal paarituhande elanikuga linnal on oma (nimeline) pank: Cassa di Risparmio (CR- hoiukassa) di Lucca, CR di Volterra, CR di San Miniato, CR del Veneto, CR di Bolzano, CR di Parma, CR di Pisa, CR di Livorno, CR di Ravenna, Monte dei Paschi di Siena, Sanpaolo jne jne.. ja suuremates linnades: Banco di Napoli, Banco popolare di Milano jne. Ka saartel on omad pangad: Banco di Sicilia, Banco de Sardegna...

Internetisügavustest leidsin, et Itaalias olla 1730 panka, mine sa tea, äkki ongi nii palju? Olulisemate alla on ära nimetatud aga 30 suuremat. Ma ei tea, kas 60 miljoniline elanike arv põhjendab seda tohutut pangamaaniat..aga järelikult. Ja ikka on ka "väljamaiseid" panku, kes turul konkureerivad: Firenzes meenub kohe näiteks Deutsche Bank:)

Selle pangadžungli innovatiivsus peitub aga selles, et raha välja võtmiseks piisab ükskõik millisest Bancomat'ist, isegi kui see ei ole sinu panga oma, ei pea sealt väljavõtmise pealt teenustasu maksma. Mina jäin ikka oma seebi pangale truuks, kuigi keeldusid nad mulle vastu tulemast ning nii ma maksan ikka tublit teenustasu, kui tahan sularaha välja võtta..

Eile aga korraldas Cassa di Risparmio di Firenze oma auditooriumis toreda orelikontserti. Hispaaniast kohale sõitnud señor Josep Maria Mas I Bonet andis sellise uhke kontserdi hiiglaslikul orelil. Vau, milliseid tuhandeid erinevaid helisid see monstrum-instrument toota oskab! Muidugi, Hispaania heliloojate tientode vahele oli topitud ka üks Bach (tundub, et viimane on üks itaallaste lemmikutest, kelle teoseid igal klassikalise muusika üritusel ette kantakse.. Sealhulgas ei väsi Toskaana klassikaraadio tema teoseid järjepidevalt mängimast.)

22 aprill, 2010

Päevavargad pargis

Krohvi eemaldus tööd on meie korteri seina juurest eemaldunud, müra on väiksem ja kütte+sooja vee saime tagasi. Just siis kui tundub, et elu on jälle back in track, tulevad uued üllatused, otseloomulikult koolist. Nimelt on täna kooli endise rektori matuste puhul kool suletud. Kogu kool. Terve päeva. Nii et eks ma võtan oma Anna Karenina näppu ja lähen jälle parki.

Pargis on tore, seda enam, et meie rõdu on hetkel kasutuskõlbmatu. Ainult et pargis tuleb alati mõni inimene mulle ligi. See on ju ilmselge, et kui ma üksinda pargipingil keskendunult loen, et siis tegelikult tahan ma hoopis igasugu suvaliste inimestega suvalistel teemadel rääkida.

Näiteks ükspäev lähenes mulle üks tädi Rumeeniast, kelle esimene lause, nähes mind päise päeva ajal pargis lugemas, oli: "Sa oled ka töötu, jah?" Ja siis kasutas ta juhust, ning kurtis mulle natuke oma raske saatuse üle. Tavaliselt ilmub aga mõni noormees, kes, juhul kui ta mulle midagi maha müüa ei taha, tahab minuga hoopis vestelda. Senini kõige levinum ja igavam flirtimisvõte algab lausega "Vabandage, kas te teate mis kell on?" Üleeile suutis aga üks tüüp mind oma originaalsusega totaalselt üllatada, nii ma võtsin vastu ühe "bella mela" (ilusa õuna), mida ta mulle teiseltpoolt põõsa tagant pakkus. Püüdsin õuna kinni ja panin kotti, olin just ühe sarvesaia söönud. Ta sai sellest aga julgust juurde ning järgmisena pakkus mulle banaani. Ta sõi ühe demonstratiivselt minu ees isegi ära, kinnitades veenvalt, et see on ka väga "bella e buona" (ilus ja hea) banaan. Õunast aga piisas mulle, ma tänasin teda ja ta kadus jälle põõsaste vahele.

19 aprill, 2010

Via di Pietrafitta 65 uus noorus

Ükspäev sõitis kastiauto meie maja ette ja trobikond mehi asus meie maja sisse pakkima. Lootsin juba, et Christo on meid välja valinud ja teeb meie majast kunsti. Tegelikult algasid aga fassaaditööd. Ma ei olnud väikeseid mõrasid krohvis märganudki, aga itaallaste perfektsionistlik terav silm nõudis renoveerimistööde kiiret algust. "See on lausa eluohtlikus seisus," kommenteeris meie kortriomanik.

Nüüd oleme kolm päeva sooja, -vee ja valguseta. Tihedalt on suletud aknad ja suletud on ka meie küttekeha. Tegelikult tundub üldse, nagu oleks sõda hakanud, sest krohv ilma kohutava mürata seinalt maha ei tule. Kui nad meie korteri seina tegid, tundus nagu puuriksid nad minu oma pealuud. Õnneks oli siis veel väljas valge ja pargipingil paistis päike. Ja Tolstoi "Anna Karenina" aitab hästi igasugu müratekitajad peast välja ajada.

Maha visatud 3 eurot

Mitu korda tuleb videolaenutusest filme võtta enne kui kohale jõuab, et 98% juhtudest võib need sama targalt, vaatamata, tagasi viia, sest kõik DVD-d on kraabitud ja vaatamiskõlblikud? Kitkusin eile juukseid ja kulutasin närviliselt köögipõrandat, kui Michael Moore'i "Sicko" igast teisest tseenist üle hüppas. Ri on sellega viimase 3 aasta jooksul harjunud ja püüdis mind lohutada:

"See on ITAALIA."

Ma aeg-ajalt lohutan end ise ka selle samaga. Aga alati see ei lohuta.

Ok, see on Itaalia, aga ma eeldan ikkagi, et asjad toimivad ka siin riigis. Eriti kui ma maksan selle eest //3€ film, ikkagi//

16 aprill, 2010

Härra õpetaja

Minu kõige stereotüüopsem õppejõud käib alati barbi-roosa särgi, või roheliste velvetpükstega. Mõnikord kannab ta väikest vestikest. Ta võtab loengusse kaasa karbikese diapositiive, aga ei raatsi neid seinale projetseerida; talle meeldib hoopis jutustada, rääkida lugusid Itaalia futuristidest ja teistest, kes on alati mingitpidi Itaaliaga seotud (näiteks Nietzsche käis Torinos ja alles peale seda hakkas suure algustähega Filosoofiat tegema.) Ta alustab lennukalt metafooridega ülepaisatud lauseid, aga ta ei jõua nendega kunagi lõpuni, sest peale kaheksandat täiendit on lause algus kõigil meelest läinud. Ilmekaid pajatusi kunstist saadavad hoogsad zestid; tema kehakeelest saaks ka mute-olekus aru. Ja ta naeratas niiiii rõõmsalt, kui ma küsisin, et kas ma võin tulla tema loenguid kuulama.

// Tegelikult on mul ka üks täitsa asjalik õppejõud, kes peab krista-kodrese-stiilis hästi struktureeritud ja loogilisi loenguid.

:)

14 aprill, 2010

Mul tuli Eesti igatsus.

Nii tore oleks ju vahelduseks

käia ülikoolis, kus info levib valguskiirusel,
kus raamatupoodides- ja kogudes saaks suurema ajugümnastikata hakkama;
kus tänavatel on päriselt ka ruumi liikumiseks
ja kus kõik ülejäänud inimesed on ka pikad ja blondid ja tagasihoidlikud;
kus saab kohupiimakooke ja hapukoort;
sauna ja Kadrioru lossi minna;

Tahaks teatrisse ja keraamikute aastanäitusele.
Ja tahaks rääkida ja jutustada ja kuulata, ilma pideva tõlkimisprotsessita.
Ja oma "vana" head joogaõpetajat tahan tagasi.
Ja koju tahaks ka.

//musta leivata saan sealjures suurepäraselt hakkama

13 aprill, 2010

Lootus helgemaks tulevikuks

Tulevik saab helge olema. Rahandusministeerium lubab, et keskmine palk hakkab Eestis järgmine aasta tõusma. Lisaks sellele, lubas elu24.ee mulle suurt palka:

"Suurbritannias pikkade naiste rõivaid müüv kauplus Long Tall Sally tehtud uuring näitas, et pikakasvulised naised teenivad rohkem kui lühikest kasvu naised.

«Võimalus saada juhtpositsioonile kasvas 80 protsendi võrra neil naistel, kes olid üle 180 sentimeetri pikad,» selgitasid uurijad.

Ka peetakse pikemakasvulisi naisi enam autoriteetideks ja eeskujudeks.

Uuringu teinute sõnul ei pea see paika ainult Briti saartel, vaid kogu maailmas. "

Jess, Kõik mu 183 sentimeetrit rõõmustavad!

Nutt ja hala

Et mu elu siin liiga lilleliseks ei läheks (kõik puud, põõsad ja muud taimed on õide puhkenud!), juhtuvad aegajalt ka mõned väiksemad närvesöövad vahepalad. Kui ma eile oma savivoolimis klassi sisse ei saanud, ei hakanud ma kohe meelt heitma vaid, üsna rahulikult otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Kui täna aga uks sama rangelt lukus oli, tõmbus mu kulm kortsu. Ei kooli seintel ega klassi uksel ei olnud ühtegi silti infoga, et decorazione ornamentale võiks ära jääda. Ma ei hakanud viisakaid teid üritama (uksehoidja-sekretär ei tea sellest nii kui nii mittemidagi), vaid helistasin kohe julmalt otse õppejõule. "Jah, tere, jah ma olen sel nädalal ühe näituse projektiga linnast väljas, aga järgmine nädal olen olemas."

Aitäh...


***

Ära jäänud loengute asemel olen ma juba mitmeid muuseume läbi käinud, hakka siis kohe koju tagasi tulema. Otsuse langetamise, et millisesse muuseumisse täna minna, tegi lihtsaks Uffici ukse taga olev, ma arvn, et ma ei liialda kui ütlen, et umbes 500-700 pealine järjekord (jalgu ja käsi oli järelikult kumbagi kokku 1000-1400 tk!). Capelle Medicee (Michalangelo interjööri ja skulptuuridega) ukse taga ootasin vaid u 25 minutit. Elagu turismihooaeg!

12 aprill, 2010

Teoreetikust praktikuks ehk kunst või käsitöö

Mul on ilmselgelt nõrgad eeldused, et heaks marmoriraidujaks saada, teoreetiliste ainete defitsiidi tõttu olin aga sunnitud võtma mõnda "praktilist" kunstiainet. Tegelikult, paar korda nädalas veidi saviga mängimise vastu poleks mul mitte midagi. Või siis päris ausalt- mulle väga meeldiks. Ma olin tegelikult juba mõelnud välja igasugu valesid, juhuks, kui keraamika grupp peaks täis olema või kui õppejõul peaks muidu allergia erasmuslaste vastu olema: lõpeks on keraamika ju mu magistritöö teema!

Ma otsisin õppejõudu nagu tikutulega taga, aga keegi ei teadnud temast midagi. Lõpuks kõiketeadja uksehoidjale meenus, et teadmata põhjustel tema lepingut selleks semestriks ei pikendatud. Ei mingit keraamikat seega.

Õnneks leidsin ühe teise saviste küünealustega õppejõu, kes mu lahkelt oma gruppi, "decorazione ornamentale", kirja pani, saamata tegelikult täpselt aru, kuhu ma end olin lubanud.
Esimeses "loengus" selgus aga, et sellel kursusel keskendutakse savi reljeef-ornamentide tegemisele. Pole paha, valisin ühe lookleva romaanika väädi, ning hakkasin seda savitahvli ühte serva voolima. Kogu selle protsessi uudsuse ja teraapilisuse juures on see ka põnev väljakutse - kas mu käed kuulavad mu sõna? Või kas savi võtab selle vormi, mis ma tahan? Leidsin küll ühe lihtsaima mustri, aga selle tegemine on tegelikult ikka tubli väljakutse.

Nii ma siis istun teisipäeviti seal päevavalgust täis ateljees ja vormin oma vääti. Kui aga tüütuks muutub ja tuju ära läheb, lohutan end sellega, et selle asja eest saab (tegelikult ka!!!) ainepunkte!!! Uskumatu!

Kui ma aga teraapilise momendi ja ainepunkti vajadused kõrvale jätan, on selline mehaaniline romaani mustri kopeerimine totaalne käsitöö.. Tehnilisi oskusi on ka kunstnikul loomulikult vaja, aga mul tekib küsimus - millises loengus need siinsed noored kunstnikuhakatised oma loominguga tegelevad. Sotsiaalsete probleemide ja muude kaasaegse kunsti teemadega? Selles loengus igaljuhul mitte.

07 aprill, 2010

Jess, ära tuli..

..täna on õues ei rohkem ega vähem kui pluss kakskümmend viis kraadi sooja. Turistid on kõik juba paljasäärsed (kesklinnas ei mahu enam liiklema), mina võtsin tagasihoidlikult päikse käes istudes oma kampsuni seljast. Mu itaalia keele õpingud venisid märkamatult Arno ääres päikselises välikohvikus planeeritust pikemaks. Tulingi tegelikult ainult korraks koju, kohe lähen oma "koduoja" Mugnione kaldale homset (massimeedia teooria) kodutööd tegema. Jess jess!

04 aprill, 2010

Muna on muna on muna


Kanamunad on out. Itaalias on ülestõusmispühade kommertslikuma poole sümboliks suured värvilistes tuutudes vähemalt jaanalinnumuna suurused šokolaadist üllatusmunad. Need munad on vallutanud terve Itaalia: justkui kohustuslikus korras on igal teisel inimesel näpu otsas paar tükki. Kinder Surprise on luuseritele, kõige tuusamad munad ületavad suuruse poolest lausa keskmise dinosaurusemuna. Alati on värvilistes pabertuutudes, üllatused Hello Kitty'dest ja Barbie'dest Ämblik- ja Supermeesteni, mõned täiskasvanulikumad versioonid on ka.

Meie tagasihoidlik aprillijänes tõi meile eile siiski paar väiksemõõdulist šokolaadimuna. Sain kiiresti aru, et minu lapsemeelsusest ei piisa nendest jaburustest rõõmu tundmiseks, mis sealt "rebu" seest leidsime. Täna katsetasime päris munadega, käepäraste vahendite nappusest hoolimata jäime tulemusega siiski rahule. Muna on muna on muna ja on maitsev. Suure näljaga jäigi nende sümboolne pool tahaplaanile.

***

Ülestõusmispüha kasutavad paljud itaallased puhkuseks ja tuuritavad mööda Itaaliat ringi. Siin on nimelt Suur reede, pühapäev ja esmaspäev riigipühad (minu ülikoolis otsustati igaks juhuks ka teisipäev vabaks jätta). Firenze riigimuuseumid lubasid esmaspäevani erakorraliselt kõik näitusesaalid lahti jätta. Mitte, et ma oleks puhkust vajanud, aga sundkorras tuuritasime ka me veidi.

Meie Suur Reede möödus Parmas, kuulsas singi-juustu linnas, kus teadupärast pidavat Itaalia parim parmesani juust ja parma sink pärit olema. Meie gastronoomilised elamused ei olnud seekord liiga suured, küll aga saime (ilmselt veidi ebaausalt) osa Parma Toomkirikus toimunud Suure Reede missast. Via Sacra ("Püha tee") on sümboolne Kristuse viimase teekonna -ristikandmise- sümboolne taaselustamine laulude, tekstide ja väikese 14 peatusega rongkäigu näol läbi kiriku. Samal ajal vaatasin ühe silmaga salaja Correggio barokseid freskosid, of course.

***

Täna kallab vihma kui kastekannust. Aknatagne pirnipuu väikesed rohelised lehed kasvavad iga päevaga silmnähtavalt. Et päev päris tubaseks ei jääks, peaksime minema veidi ping-pongi mängima..

31 märts, 2010

Märtsivaheaeg

Võiks ju arvata, et mu virtuaalse kadumise põhjuseks on kaua-oodatud ja lõpuks ometi alanud alanud kevadsemester, mis on kogu mu tähelepanu pälvinud. Tegelikul peitub selles ainult pool tõde. Semester algas tõesti, aga mitte suure pauguga vaid tasa ja targu. Semestri algus ei tähenda ju ometi seda, et kõik loengud ka kohe sellepärast algaksid. Kuigi mõningaid loenguid on mul õnnestunud isegi tabada, tundub tunniplaan ikka liiga hõre.

Seega õnnestus mul oma augulisse ajakavva sokutada üks väike turismi-nädalake: nimelt näitasin oma kallile emmele-issile ja väikeõele veidi Itaalia kevadet. Päikest oleks võinud rohkem olla, aga pizza- ja makaronitooteid sai päris piisavas koguses. Tihe kultuuriprogramm lookles läbi Rooma, Firenze, Sienna, San Gimigniano, Passo della Colla ja Milaano; ilusaima Itaalia linna missitiitel jäi kindlalt San Gimignianole.

Nüüd on aga puhkus lõppenud, eestlased koju tagasi lund sulatama saadetud ja ma kulgen kooli koridore mööda, lootes, et mind mõnda loengusse lastakse.

(seoses Lihavõtte pühadega, muide, jäävad tavapärastele lisaks reedel ja esmaspäeval kõik loengud ära)

19 märts, 2010

Sissejuhatus itaalia kunstiajalukku

Täna sai järjekordset kinnitust, et itaaliaste arusaam kunstiajaloost on üsna lihtne.

Kahe ülikooli näitel on tõestatud, et aineid, mille nimetus algab: Storia dell'arte di-midagi-midagi ("kunstiajalugu") käsitletakse selles loengus ilmselgelt renessanssi. Itaalia (Firenze) renessanssi.

Kui aga loengu nimetus peaks sisaldama sõnaühendit Arte contemporanea ("kaasaegne kunst") tuleb käsitleb see loeng - üllatus-üllatus - futurismi.

Seega: renessanss ja futurism. Kõik mis sellele eelneb ja järgneb (ja mis vahepeal toimub) ei oma suuremat tähtsust.

15 märts, 2010

No, grazie!

Täna pidid algama loengud. Nii nad rääkisid. Praktikas tähendas see aga seda, et tänaseks suudeti koostada mustandi-laadne tunniplaani-sarnane-toode, mida uksehoidja hoolega oma väikeses putkas varjul hoidis. Peale selle pikka eksamineerimist olin ma sama segaduses, nii et ta soovitas mul - minna professoridega rääkima (kus ma seda juba kuulnud olen?) .

Teises õppehoones oldi veidi lahkemad ning info mõningate loengute toimumise kohta oli stendile üles pandud. Seega, mul on lähipäevadel lootust saada isegi mõnda loengusse.

Läksin Arno jõe äärsesse parki ning otsustasin tähtsat päeva cappuccino ja moosi-sarvesiaga tähistada. Päike paitas soojalt ja ma sukeldusin Hispaania kodusõja aegsesse partisanisõtta Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" näol. Ainult aeg-ajalt pidin mustanahalistele rändkaupmeestele, kes pabersalfrätikuid, aafrika käepaelu või gaasipliidi-välgumihkleid pakkusid "No, grazie" ütlema. Korduvalt. Ka samadele tüüpidele, kes iga mõne aja tagant uuesti ilmusid, lootes, et ma olen vahepeal meelt muutnud.

Rattaga valgusfoori taga oodates pakkus aga üks pakistaanlane mulle väikeseid maali-reprosid (päikeseloojangud ja lillemaalid). Ütlesin talle "Ei, tänan," nagu tavaliseltki. Ta interpreteeris seda vastust omamoodi ning kutsus mu järgmise asjana kohvile. Ma hoidsin end tagasi (sest see ei ole mitte esimene kord kui mind kohvile kutsutakse) ja tegin lihtsalt veidi kurjema näo ning püüdsin jätta muljet, et ma polnud itaalia keelest aru saanud ning kordasin oma kuulsat "Ho detto: NO GRAZIE!!" (ma ütlesin: ei, tänan!). Kui ma rohelise tule saabudes ära sõitsin jäi ta üksinda veel arutlema teemal: "Miks te naised kõik nii kurjad kohe olete..?!"

Teinekord ma kurdan, et mu itaalia keel ei arene, sest mul ei ole ühtegi itaallasest sõpra, kellega seda rääkida. Samas, kui mitmele itaalia keelt kõnelevale rändkaupmehele olen ma ära öelnud, mitte ainult nende kauba ostmisest vaid ka mitmest itaalliakeelset kõnelusest ja kohvidest.

See tänavakaupmeeste probleem on väga karm.. mul on raske neid aafrika noormehi vaadata, kes suurte spordikottidega oma kaupa tänavatel pakuvad. Mõned nende kollegid on mind aga piisavalt ära hirmutanud, et kõik, mis ma suudan neile öelda on: "No, grazie!"

09 märts, 2010

Eile nägin ma Ameerikat...

(Järgneb poliitiliselt ebakorrektne, eelarvamusi ja rahvuslikke klišeesid taastootev, täiesti subjektiivne sissekanne; tolerantsetel inimestel soovitav mitte lugeda.)

Eile käisin korraks Ameerikas...kuigi esialgu tundus nagu oleks Nõukogude Liitu sattunud: nimelt nägi eilne kultuuriprogramm ette kinoskäigu, ent kinno sissepääsemiseks tuli 42 minutit lõikava tuule käes 76 meetri pikkuses järjekorras külmetada.

See on kahe väga Firenzele(Itaaliale) iseloomuliku fenomeni tagajärg: esiteks on välismaine kraam nii kinodes kui televisioonis alati itaalia keelde dubleeritud (nii ei ole itaallased kunagi päris Julia Robertsi naeru kuulnud ega Penelope Cruzi päris häält).

Kolmel korral nädalas aga halastatakse linnas elavate välismaalaste peale, ning tehakse "Original sound" eriseansid. Seega kuna inglisekeelne kino on defitsiit, tormasidki kõik linnas resideeruvad väljamaalased eile sellele ühele seansile. Ja neid väljamaalasi ei ole mitte vähe.

Teine Firenze fenomen ongi siinne tohutu suur arv ameerika päritolu välistudengeid. Firenzes on kokku 18 ühendriikide suurte ülikoolide instituute/filiaale (seal hulgas Columbia, NY University jt). Kokku pidavat iga aasta linnas u. 10 000 vahetusameeriklast olema. Enamus neist on 18-20 aastased, entusiastlikud, kodust-kaugel-kõik-lubatud elunautlejad. Paljud neist on kunsti ja kunstiajaloo tudengid. Ja eile olid nad kõik meiega koos kinos. Seega sain lisaks filmielamusele ka ühe korraliku õppetunni ookeanitagusest (kino)kultuurist.

Eile läks täismajale Tim Burtoni fantaasia-multikas "Alice imedemaal." Film iseenesest oli minu meelest üsna..visuaalne. Nagu need Burtoni muinasjutud tavaliselt on: sisu läheb värvilise ja fantastilise, visioonilise vaatemängu sisse kaduma.

Meie rõõm oli muidugi suur, et me saime seda ingilse keeles vaadata. Kuigi, ka mu inglise keel ei ole perfektne, nii et nii mõnegi nalja olemasolust sain ma teada siis, kui terve saal kõva häälega naerma hakkas. Teinekord naerdi ka siis, kui minu meelest nalja ei olnud. Selline hüper-ekspressiivne reageering iga väikse nalja peale üllatas mind. No ja kuulge, tegemist on sisuliselt lastefilmiga! (Appi, ma olen vist üsna meeleheitel, kui ma kritiseerin teiste inimeste naermist?)

Igaljuhul oli see natuke ameerika komöödiaseriaalide efekt - stiilis "Kaks ja pool meest," kus iga veidikesegi naljaka asja peale kostub ei-tea-kust suure saalitäie inimeste naerupahvakas.

Ekspressiivne ja avalik elu-nagu-ameerika-filmis järkus meie kõrvalistmel, kus noor paarike enne filmi algust oma suhteprobleeme lahendasid. Kuigi ka kõik ülejäänud noored meie ümber artikuleerisid väga selge ja kõlava häälega, sain siiski selge ülevaate nende kriisist. Kui noorsand enam neiu kriitikat ei kannatanud ütles ta talle lihtsalt: "Shut the f*** up!". Sellele järgnev reageering oli järgmine ma-olen-seda-juba-kuskil-filmis-näinud: neiu kallas pool oma rummi-koola kokteilist (koos jääkuubikutega) poisile kaela.

...

Enne kui veel lõputiitrid poole peale jõudsid, oli saal juba tühi. Ainult meie jäime sinna tühjade kokakoola pudelite ja kartulikrõpsu puruste toolide vahele lugema nende inimeste nimesid ja tööülesandeid, kes need 200 miljonit ameerika dollarit filmi tootmiseks olid kulutanud.

Sain kinnitust, et elu-nagu-Hollywoody-filmis ei ole filmimaailma fenomen, vaid elu ongi ameerikas nagu nende filmideski.

Jääb ainult üks küsimus: kas televisioon immiteerib elu või immiteerib elu televisiooni? :)

08 märts, 2010

Stuck in renaissance ehk minu uus kool

Peale ühte semestrit Firenze Ülikoolis, just siis kui ma hakkasin enam-vähem aru saama, mismoodi asjad seal töötavad(/ei tööta), pidin ma olude sunnil kooli vahetama. Sügis-semestri kullaauk sai kahjuks tühjaks ning nüüd pean ma Erasmuse-kopikatega hakkama saama, Euroopa esimeses maaliakadeemias - Accademia di Belle Arti di Firenze. Selle rajas Giorgio Vasari pealekäimisel Cosimo de Medici I isiklikult, 1563. aastal. Ka kunagine õpetajatekolleegium on mainekas: Michelangelo, Vasari, Giambologna, Benvenuto Cellini, Francesco da Sangallo, aga ka näiteks sellised tüübid nagu Lucien Freud ja Richard Hamilton jt. Kõlab uhkelt. Ka peahoone sisehoov on renessanslikult inspireeriv:
***
Niisiis, nüüd olen ma ametlikult Erasmus. Mitte, et ma selle staatuse üle eriliselt õnnelik oleksin, tegelikult eelmine semester meeldis mulle just rõhutada, et ma EI OLNUD Erasmus. Kuigi kui ma lootsin, et nüüd, olles osake suurest erasmus-süsteemist, läheb mu elu lõbusaks. Kes siis ei teaks, et erasmuslaste elu on 24/7 pidu ja pillerkaart.

Firenze ülikoolis oli kõik kaunilt erasmuslastele etta ja taha ära organiseeritud: alustades ilusast raamatukesest ellujäämisnippidega ning lõpetades eraldi keelekursuste ja kultuuriprogrammidega. Mind sinna kampa muidugi ei võetud nii et ma pidin ise hakkama saama, lootes, et saatus minuga kevadsemestril veidi lahkem on. Loota ju võib.

Paljutõotav algus kunstiakadeemias avaldus juba esimesel nädalal saadud kutse koolimaja tutvustavale ringkäigule, erasmuskordinaatori ja kõigi teiste uute välistudengitega. Külalislahkuse märgina tervitas kool oma uusi välistudengeid ühe korduvalt paljundatud hallika kahepoolse A4 formaadis infolehega - "Tere tulemast kooli direktori poolt", Firenze busside kodulehe lingi, sööklakaardi tegemise juhendi ning soovitusega võtta itaalia keele kursuseid (mida kool ise ei paku) kuskilt mujalt, nt. kursuseid, mida Firenze linn oma kõikvõimalikele immigrantidele tasuta korraldab.

Ringkäik koolipeal lõi selge pildi: selgusest on asi kaugel. Imekauni sisehoovi ümber paigutatud õpperuumid on nagu kiviajast. Kõike on vähe - ruume, raha, vahendeid, tehnikat (arvutisaalis oli 3-5 arvutit ning kümmekond tühja lauda; neiu erasmuskoordinaator soovitas arvutigraafika jm. loenguid võtta ainult neil, kellel on oma läptop olemas). Ja teadagi, mis tuli vastusek küsimusele kas koolimajas wifi ka levib. Kõikvõimalike muude õppetööd puudutavate küsimuste vasutseks oli: "Parem on kui te õppejõududega räägite."

Minu esmamuljena on see üsna ortodoksne kool, kus toodetakse ikka veel renessanss kunstnike, kes marmorist idealistlikke akte raiuvad.

Minu põhiküsimus oli, millal õppetöö algab. Ma olen pikalt talvepuhkust nautinud ja tahaks väga loengutesse minna. Õppelepingut sõlmides öeldi, et loengud hakkavad märtsi alguses. Kuna 1.märts oli esmaspäev, tegin sellest omad järeldused. Valed järeldused, siiski. Järgmisena tuli info, et loengud hakkavad 8ndal - ehk siis täna. Järgmine info tuli paari päeva pärast - soovitus tulla käesoleva nädala jooksul koolist läbi ja vaadata läbi kõik stendid: selle aja jooksul peaks selguma millal siis õppetöö ikkagi algab. (aga ilmselt alles 15ndal.)

Lohutuseks saime veel ühe paljunduse kõigi ainete loeteludega, mis teoreetiliselt sel semestril toimuma peaksid (aga parem on siiski, kui me õppejõududelt üle küsime). Minu kooli kodulehelt saadud õppekavade järgi koostatud õppeplaani kirja pandud paljudest teoreetilistest ainetest enamus olid vahepeal muidugi kaduma läinud.

Sinna läksid mu viimsedki akadeemilised ambitsioonid... ning ma otsustasin loobuda: hea küll, ma võtan siis seda, mida neil on mulle anda - näiteks anatoomilist joonistamist, maali, skulptuuri.. õpin marmori raiumist näiteks..?

Tegelikult ei tea aga keegi siiani millal, kus ja millised loengud toimuma hakkavad. See aukartustäratava ajalooga kunstiakadeemia elab vist ikka veel oma uhke ajaloo peal ning olevikule ei pöörata suurt tähelepanu. Kui ma end kirja läksin panema, võttis neiu erasmuskoordinaator kapist välja suuuure ja paksu "akadeemia erasmus-andmebaasi" ehk spets RAAMATU, kuhu ta siis kannatlikult minu jaoks ühe lehe vormistas, ning sinna mu nime ja sünnipäeva sinise pastakaga kaunilt sisse kandis. Puudus veel ,et ta oleks tindi ja sulega kalligraafiliselt mu nime esitähti maalima hakanud.

(Samas kui Firenze ülikoolis, kus tundub et laias laastus tehnika olemasolu tunnistatakse ja tuntakse, väideti mulle, kui ma peale peaaegu 1,5 kuu möödumist oma eksamitulemusi kinnitavat dokumenti tahtsin, et osakonnad ei ole jõudnud tulemusi veel sisse kanda. See võvat aega võtta ka mõne kuu, kui hästi läheb. Ja tüüp lohutas mind sellega, et üks hispaanlanna pole veel oma hindeid saanud ka märtsis 2009 sooritatud eksamite eest. Rahu, ainult rahu.)

Nii, nüüd ma sain kõik südamelt ära räägitud.. Ja tegelikult, ilmselt kui ma suudan rahulikku ja kannatlikku meelt säilitada võib see semester Firenze kunstiakadeemias isegi päris naljakas tulla.

02 märts, 2010

Itaalia "lõunaosariigis"


Itaalia on just parasjagu nii suur, et kui kuskil keskel lennukile istuda ja pooleteise tunni pärast maanduda, oled ikka veel selles samas riigis. Tallinnast jõuaks sama ajaga ehk Varssavisse, meie jõudsime aga Palermosse - Sitsiilia "pealinna".

Kuna Toskaana linnad on meil enam-vähem kõik läbi käidud, tegi Ri ettepaneku ambitsioonikamaks nädalavahetuseks: vaadata üle Itaalia "lõunaosariik"Sitsiilia -maffia majandussüsteemi kuuluv Itaalia vaeslaps, kes põhjas peavalu tekitab. Peavalu asemel leidsime aga eest kõrgete mägede vahele peidetud tõeliselt ägeda ja inspireeriva linna. Lisaks oli ilm müstiliselt soe.

Kuna meie väiksesse gruppi kuulus ka üks aktivist itaallasest noorsand, kes tundis endal kohustust võtta vastutus, et me linnaga põhjalikult tutvuksime. Seega polnud vaja kaardil väga näpuga järge ajada, kulgesin teiste ja soojade tuultega kaasa, teades, et kõige olulisemad asjad näen kindlasti ära.

Kontrast Toskaana linnadega on märgatav. Palermo on suuuuuur ja must, tänavad on täis prügi ja tühje, lagunevaid maju. Liiklusummikud on lõputud, tänavad kajavad autode lõpematust signaalitamisest, liiklus tundus väga spontaanne ja kaootiline. Samas oli selles linnas ka nii palju sümpaatset, kõik tundus vabam, avatum, paindlikum. Kohe esimesest hetkest tundus see linn kodune.

Ka kliima ja loodus on palju "vahemerelikumad" kui meil Firenzes: tänaval kasvasid seal apelsiinipuud, palmid ja hiidkaktused. Palermo on sadamalinn ja seega soolastele vahemeretuuletele mõnusalt avatud, aga näiteks suvel ma sinna kindlasti minna ei tahaks. Mine tea, kui kuum seal võib olla.
Nende kahe päeva jooksul olime väga produktiivsed ja jõudsime kõik linna olulisemad kirikud läbi käia (millest nii mõnigi oli ümberehitatud mošee) kuulata üht ekskursiooni, käia Rahvusvahelises Marionettimuuseumis ning lisaks vaadata seal ühte nukuetendust Itaalia ajaloost.









Kuna itaallastele on toit väga oluline, siis saime me ka korraliku ülevaate Sitsiilia köögi eripäradest. Apelsinidele ja baklažaanidele lisaks on Sitsiilia kuulus ka oma kondiitritoodete poolest. Imeilusad ja ka väga head, uskuge mind, me proovisime paljusid. Ent kõige magusamaid kooke olin suuteline sööma ainult pool -mina, kes ma olen kogenud magusa(üle)sööja. Metsmaasikatega koogid olid lihtsalt ilusad, totaalsesse vaimustusse sattusin aga martsipanikookide ja ricotta kreemi kookide tõttu. Lausa nõnda, et otsisin kohe ka Firenzes Sitsiilia pasticceria ülesse.

Reisi kõige shokeerivam-ägedama kogemuse tiitli võitsid aga kindlasti kaputsiinide katakombid. See on keset linna asuv maaluste käikude rägastik, kus ekponeeritakse u. 8000 (!!!) mumifitseeritud surnukeha, mida sinna alates 16.sajandist on kogutud (viimane surnukeha, paariaastane tüdruk, oli aastast 1920). Nimelt sai kohalike kaputsinide kloostri surnuaed täis ja seetõttu otsustati kadunukesi selle alla rajatavas krüptis säilitada; hiljem "maeti" sinna ka muid tegelasi, mitte ainult kaputsiine.

Vaatepilt oli aga võigas - sadade kaupa seintele riputatud või kastides lebavad erinevas lagunemisastmes inimkehi. Mõnedel oli seljas olevad riided selgesti äratuntavad, teistel veel juuksed/vuntsid jm. alles. Dehüdreeritud ja veiniäädikaga üle pestud kehad olid aga paljud väga lagunenud ja alles jäänud ainult skelett. Igal oli kaelas ka sildike nime ja surmaastaga.
Kõige selle kultuuri ja gurmee tarbimisele lisaks, sirutasin igal võimalusel oma nina kuuma päikese poole ja püüdsin end veidi D-vitamiiniga premeerida. Nii sooja ilma (+20 ehk isegi) ei oleks ma oodanud. Pühapäeval tõi aga lennuk meid sinna tagasi, kust ta reedel peale oli võttnud. Pisas sadas vihma ja kananahk tuli ihule. Firenzes peab nii sooja ilma veel paar nädalat ootama.

24 veebruar, 2010

Palju õnne 92. sünnipäeval!

Vastlapäeval, nagu kord ja kohus, sõime õhtuks hernesuppi ja vastlakukleid. Lume puudumise tõttu jäid pikad liud sõitmata ja me asendasime kelgutamise loominguliselt hoopis tangotunniga.

Vabariigiaastapäev on aga veidi suurem väljakutse ja mitte ainult seetõttu, et meie väike tubli telekas ETV-d ei näita (et presidendi vastuvõtu kleite kommenteerida või sõdurpoiste marssi vaadata). Nimelt.. kas meil on peale teleka vaatamise veel mõni traditsioon 24. veebruariks? Pits valget viina? Mis käib nii tähtsa päeva kui iseseisvuspäeva tähistamise kommete hulka?

Kangelaspolitseid Palazzo Pittis

Palazzo Pittis - ühes Firenze paljudest "esimestest" renessanssarhitektuuri musternäidistest, mis on oma tuhandetesse saalidesse mitmeid muuseume ära peitnud (erinevate muuseumide leidmiseks võib omajagu energiat kuluda)-on avanud Sala Bianca's uue põneva näituse. Põneva konseptsiooniga näituse. Või, kui just mitte põneva, siis märkimisväärselt veidra konseptsiooniga.

Nimelt annab näitus ülevaate sellest, milliseid religioosseid esemeid (liturgilisi objekte aga ka altarimaale ja skulptuure) viimase neljakümne aasta vältel on Itaalia kirikutest, kloostritest ja ka muuseumidest ära varastatud. Ja mitte ainult varastatud, aga ka üles leitud: 1969 loodi lausa eriüksus carabinierisid, kelle eesmärgiks oli kuluttriväärtuste kaitsmine.

Ma ei tea nii täpselt, milline on Itaalia korrakaitsjate reputatsioon. Õigemini, ma ei ole veel ka päriselt aru saanud, mis vahe on täpselt kohalikel carabinieri (karabinjeeridel), politseil ja munitsipaalpolitseil. Carabinieri on nüüd aga kindlalt mu lemmik:P

22 veebruar, 2010

nurr-nurr ja do-re-mi

Mari tõi Roomast meile kevade. Ta tuli ja ütles, et seal lõunas olla juba soe ja siis läks meil siin Firenzes ka mõnusaks. Ükspäev kui punase foori taga ootasin, sain aru, et ma olin ainuke, kel veel müts peas oli. Täna võtsin Oblate raamatukogu terassil istudes jope ja kampsunigi ära, kui päikese käes oma Remarque'i lugesin. Tuulevaiksed päikeselised nurkadel sirutub mu nina automaatselt taeva poole ja ma hakkan nurruma.

Takkatipuks õitses naabrite aias täna hommikul üks kollane nartsiss.

Pühapäeval käisime Luccas ja Viareggio karnevalil- ma, Ma, Ja, Fa ja Ri. Milline do-re-mi! Seal oli ka teiskordsel käigul lõbus, luterlastele kuluks ikka ka karnevali laadne pidu ära.

Votnii. Lähen nüüd vaatan, kas mu eksperimentaal-riccotta kook on valmis saanud. Kes külla tuleb, saab ka tükikese!

19 veebruar, 2010

Kell on viie minuti pärast ükspuha

Viimastel päevadel võtab aeg jälle kummalisi mõõte. Ma sain teada, et mu kool hakkab oodatud 1. märtsi asemel 8ndal, nii et mu veider talvepuhkus jätkub. Veider seetõttu, et ma tahaksin juba uuesti piitsa ja präänikut, veidi kohustusi ja rutiini. Selle asemel aga mu päevad sisustavad end ise. Ma vahel ikka valutan südant, et peaks midagi konstruktiivsemat ette võtma. Oleksin kasvõi koju kauemaks võinud jääda.. (loodan, et mu grant authority ei satu seda lugema:))

Positiivne pool asjast on see, et ma jätkan oma keska kohustusliku kirjanduse üle lugemist ja.. täna näiteks jõudsin esimesele näituseavamisele - Palazzo Strozzinas avati Gerhard Richteri & co näitus. Ja plaanis on veel itaaliakeele õpinguid jätkata. Nii et ma siiski püüan natuke tubli ka olla.

Millegipärast on mul arusaam, et üks õige inimene peab alalõpmata tubli olema..

14 veebruar, 2010

Lumeluited kodurannas


Kui enamus eestlasi tahaks juba kevadet ja on lumest ja tilkuvast ninast tüdinud, siis minu jaoks on see lumi selle talve superstaar.

11 veebruar, 2010

Miinuskraadid

Viimastel ja järgnevatelgi päevadel olen Eestis suusapuhkusel.

Just, ma sõitsin puhkuseks KOJU, mitte palmide alla. Aga uskuge mind, kodused miinuskraadid trumpavad üle igasugu palmidki.

Suusatada võiks siiski palju rohkem kui ma seda siiani reaalselt teinud olen.

03 veebruar, 2010

Empoli lugu

Maakonnas, kus kommunistid möllavad ja poole tunniga võib võib kümneid ja kümneid kordi Firenze erinevatelt seintelt/plakatitelt/WC ustelt jne. kokku lugeda sõnu "antifasism" või "antirassism," ei tasu selle teemaga väga naljatada. Poliitilise korrektsuse mõttes: see ei olegi ju tegelikult naljakas. Aga ometi ilmus ükspäev Empoli (Firenze naaberlinn) riidepoe uksele silt, mis meenutab Hitleri-aegset retoorikat (ja olgem ausad, on ikka küll naljakas):

"Hiinlastel, kes itaalia keelt ei räägi, sisenemine keelatud."


Loomulikult ehmatas see itaallaseid endeidki. Poe omanik seletas enda kaitseks, et hiina immigrandid käivad tema lugupeetud poes riideid proovimas/vaatamas, et siis oma odavakvaliteedilises vabrikus neid samu kaupu järgi teha ning sellega pakuvad nad ebaõiglast konkurentsi. Lisaks oli ta solvunud, et kui neid tervitada ja küsida, kas kliendid vajavad ehk abi või nõu, pomisevat nad hiina keeles midagi omakeskis ja ei tee müüast väljagi.

Omanik sai politseilt noomituse, silt võeti maha, aga lugu polnud sellega veel lõppenud. Linnlaste omakohus ootas järge -järgmisel päeval oli poe aknale tekkinud graffiti:

"Rassistidel sisenemine keelatud"

Ja ülejärgmisel päeval oli keegi uuema ja veelgi tabavama plakati meisterdanud:

"Keelatud siseneda:
Ameeriklastel, kes ei räägi poola keelt
Rootslastel, kes ei räägi hispaania keelt
Sveitslastel kes ei räägi araabia keelt"


Alles see oli, kui Itaalia sai ülejäänud tsiviliseeritud maailmalt noomida Rosarnos toimunud immigrantide konflikti tõttu ja kuigi Empoli väikesemahuline rassism ilmselt rahvusvahelist uudistekünnist ei ületanud, annab see siiski märku pidevatest pingetest, mis immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika (või selle puudumine) tekitavad...


***

Ei, tegelikult see ei ole üldse naljakas.

02 veebruar, 2010

Excuse me, you are beautiful

Tegin parasjagu aega parajaks. Ootasin nimelt kokkusaamist ühe õppejõuga, kes mulle viimase allkirja annaks, et saaksin siis kõik oma AP-d kokku lugeda ja taodelda seda asjalikku paberit, et neid punkte EKAsse üle kanda.

Nii ma siis jalutasin linna peal ja nautisin kevadist päikest. Vaatasin poeakendelt oma peegeldust ja otsustasin, et see on kindlasti viimane talv mu saja-aastasele talvemantlile. Astusin üle pika aja toomkirikussegi sisse. Sealt väljudes hõikas üks tänavakunstnik (karikaturist?) mulle:

"Excuse me, you are beautiful, anche (= it. keeles "samuti") tall!"

Ütlesin talle "Thank you!" ja jalutasin edasi. Mu mantel järelikult kõlbab veel nii mõnegi talve käia:)

01 veebruar, 2010

Pidu enne paastu

Katoliiklikes riikides on alati aastas paar püha rohkem kui meil ateistlikel luterlastel. Karneval on üks neist, millest meid ilma on jäätud. Ideeliselt peaks karneval olema 40 päeva enne ülestõusmispüha, aga nt. mereäärne kuurortlinnake Viareggio, mis asub u. 100km Firenzest läände, tähistab karnevali terve kuu aega järjest. Eile oli esimene rongkäik..ja pidu kestab seal nüüd kuu aega jutti. Katoliiklaste privileeg.

Portugalis osalesin ma ise ka rongkäigus: roheline prügikott ümber tõmmatud, marrssisin ja laulsin koos sealsete lasteaialastega ning üritasin oma kunstniku-rolli sisse elada. Eile, Viareggios, olime me vaid pealtvaatajad- isegi kostüümide ja parukatetagi, aga ometi oli see tuhat korda võimsam elamus, kui Portugalis. Nojah, Viareggio karneval olla Veneetsia järgi Itaalia suurim ja olulisim. Ja SUUR oli ta tõesti.

Tegelikult lisaks vabadele päevadele oleks just karneval üks nendest pühadest, mida oleks niisamagi tore tähistada: korra aastas võiks ju mingi totra kostüumiga linnapeal marssimas/laulmas/tantsimas käia, end välja elamas. Ja kritiseerida avalikult kõike, millega sa rahul ei ole. Selles mõttes andis see karneval uhkele visuaalsele showle lisaks (kuni 10-15m kõrgused paberimassist kujud, mis igat pidi liikusid! + kostüümides inimmassid) ka hea ülevaate sellest, mis itaallastel südamel.

Panen siia mõne pildi ka:
Rongkäigu peategelane oli muidugi itaallaste armastatus ja vihatud Berlusconi. Siin siis Beebi-Berlusconi ja tema seksikad naisministrid+ muud poliitikutest-lapsehoidjad.
Teine lemmik teema: majanduskriis. Ka Barak Obama ilmutas end igal võimalikul kujul (nt. supermehena mõraneva vabadussamba pea kohal lendamas)
Ei saanud ka ilma Michael Jacksonita, kelle hiiglaslik pea surnupealuude vahel kõlkus, selle all- liikuval "rongil"/alusel- toimus aga pöörane Thriller Party, kus inimskeletid amatöör- Jacksonitega hoogsalt moonwalki tegid.


See oli mingi robot-mees, kes aegajalt kapiuste vahelt välja piilus. Nagu Normanni kuldmees:)

Tim Burton'ist insipreeritud Silvio Käärkäsi.

Ja veel üks Barlusconi..
Ka pealtvaatajad võtsid asja tõsiselt.
Siis läks aga päike looja ja me sõitsime koju tagasi. Kui ilm soojaks läheb, siis sinna randa võiks ujumagi minna.