Allahindlustest

Ma lubasin endale, et ma ei kirjuta siia enam kunagi oma loengute ärajäämisest. Ma püüdsin end veenda, et see kaos ülikoolis on ainult minu subjektiivne rahulolematus. Samas ma ei taha kaotada usku ning teha Itaaliale allahindlust- stiilis "see on Itaalia, Lõuna-Euroopa, kaos, temperament ja makaronid, siin ei toimigi midagi nii nagu tsiviliseeritud riikides."

Seda enam, et eelmise nädala "ära jäänud" loengud lükkusid tegelikult edasi, ning mina olin see, kes ei saanud õppejõust aru, kui ta mu "automaatvastajasse" teate jättis, et plaanitud uue mooduli algus lükkub esmaspäeva asemel ÜLEjärgmisele kolmapäevale. (Ma kahtlustan muuseas, et ta käis vahepeal oma huuli korrigeerimas). Seega see oli minu viga, et ma kahel päeval koolis mitte-toimuvat loengut otsimas käisin.

Täna hommikul kui ma kooli läksin, kukkus aga viimane piisk karikasse- viimane õppejõud, kellesse mul oli palju usku (kes kunagi ei hilinenud ning saatis alati emaili meeldetuletusega, kui klassiruumi muudeti) ei tulnud kohale. Uksel oli silt, et loeng jääb ära.

Seega ei tee ma vist kellegile liiga, kui konstanteerin fakti, et selles koolis on niisama normaalne kui see, et loengud toimuvad, see, et nad ära jäävad. Õppejõud hilinevad, õpilased hilinevad. Keegi ei austa kellegi teise aega. Ja ma ei vala siin välja viha või koduigatsust ega ei manifesteeri oma eesti patriotismi, kui ma itaaliat kritiseerin (=oma kooli). Sest neid juhtumeid on liiga palju, et ma suudaks "silma kinni pigistada"...

Eile käisin oma eelmises ülikoolis allkirja andmas, sest peale 5 kuud tunnistasid nad lõpuks, et dokument minu filmikunsti ajaloo ainepunktide ja hindega on kaduma läinud (ning et õige õpejõud on USAs) ning seega pidin ma minema uuesti matriklit näitama, et lõpuks ometi saada kätte kinnitus mu tehtud eksamite ja hinnetega.

Ilmselt on see kõik normaalne. Itaallased elavad seda elu iga päev ja - näe elavadki. Mul on alati võimalus selle pärast stressata ja vihastuda ning öelda "see on Itaalia" ning et nad ei austa kokkuleppeid, aega ega teineteist.

Mul on ka alati võimalus püüda seda mõista ning mitte rikkuda oma ilusat aega siin, stressates ja vihastades. Käega lüüa ma ei taha, aga ma pean püüdma olla paindlik ja mõistev. See ei ole üldse lihtne, aga ma töötan sellega (endaga).