Ma ei olnud viimastel nädalatel oma saviväädivoolimisprofessorit näinud. Voolisin siis omast tarkusest nii hoolega kui oskasin -viimane kord kui teda nägin, olin ettenägelikult talt küsinud, et mis ma järgmistel kordadel teen, nii jagus mul tegevust ka kordadeks, kui teda ennast näha polnud. Firenze kunstiakadeemias ei saa aga kunagi piisavalt ettenägelik olla.
Eile sai mu enda tarkus otsa ja kuna teda ikka veel ateljees näha ei olnud, tegin sel teemal juttu teiste tudengitega. Selgus, et teda ei ole ja ei tulegi.
"Mismõttes?" küsisin.
"Tema lepingut lihtsalt ei pikendatud."
"Mismõttes?"
"Lihtsalt ei pikendatud ja kõik. "
"......!?!? Keset semestrit niimoodi..!?"
"Nojah. Siin koolis võib igast asju juhtuda.."
Läksin siis selle savivoolimis õppetooli juhataja jutule.
"Ära muretse, sinu jaoks ei muutu midagi. Mina olen ikka siin ja üks teine proffessor ka," ütles ta mulle, haaras oma käekoti ja mantli ning jalutas minema.
Ma jäin, suu lahti, oma saviväädi kõrvale seisma. Tõesti, minu jaoks ei muutunud midagi: ma olen ikka ilma õppejõu ja juhendusteta.
Kui ma ei usuks, mida sa räägid, siis ma arvaks, et viljeled fantaasiarohket ilukirjandust!
VastaKustutaKas see on minust väga inetu, et ma selle jutu peale kõva häälega naerma hakkasin? Samas on mul TÕESTI hea meel, et mul magistri valikul ühtegi Itaalia kooli silma ei jäänud. Mida ma muidu kogu selle vaba ajaga teeks?
VastaKustutaIlukirjandusest on asi kaugel, kuigi ekraanil trükituna kõlab see naljakamalt kui tol hetkel. Või noh, ma olen juba nii küüniliseks muutunud, et mulle tundus sel hetkel see ka juba naljakas. Aga siiski ma loodan, et kõik itaalia koolid pole sellised!
VastaKustutaElu on seilklus!
VastaKustutaJa tegelt on neid hetki vähe, mis hiljem rääkides või kirja pannes naljakad ei tunduks. Kahju muidugi, et sa kooli ei saa, aga elukoolist ei pääse me keegi, ära muretse :)
Kusjuures. Ma vist elan täpselt vastupidist koolielu siin. Ma ainult loodan, et keegi vahest MÕNEGI tunni ära jätaks või varem seminari lõpetaks, aga oh ei.. :D