Ma olen loengute ärajäämistest ja hilinemistest mitteteadmisega juba nii harjunud, et ma enam ei ärritugi niiväga. Täna kui ma läbi vihma joostes massimeedia teooria loengu ukseni jõudsin (väikese hilinemisega) oli see lukus. Istusin rahulikult pingile, et enne uksehoidja-sekretäri juurde minemist veenduda, et ma ei olnud ise midagi sassi ajanud. See sekretär teab mind ja mu konstantseid loengute ärajäämise probleeme juba piisavalt, nii et mul hakkas juba piinlik, et pean teda uuesti tüütama minema. Vaatasin tunniplaani, kontrollisin kalendrit, kellaaega, loenguplaani. Kõik oli õige, loeng peaks toimuma. Aga miks ta siis ei toimu!? Otsustasin igaks juhuks veelkord ust katsuda... ja see avanes ning loeng oli ammu peal. Õppejõud ja ülejäänud tudengid noogutasid mulle tervituseks.
Kas sellepärast, et hommikusöök jäi söömata, ei jaksanud ma ukselinki alla vajutada? Või ongi lihtsalt nii, et mõnikord juhtuvad sellised asjad, sest ma ise eeldan, et nad juhtuvad? Sest mõnikord loengud ju isegi toimuvad...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tänasel ilukirjandusel kiidan pealkirjavalikut. Ma ootasin püändiks pealkirjast inspireerituna, et nõrkesid ja vihastasid sekretäri peale nagu üks eht temperamentne itaallane vms. Aga oh, ei mingit metatasandit seekord :)
VastaKustuta