Oodates Itaalia saatkonnas oma diplomile kinnitust "dichiarazione di valore't" lappasin kauniste värviliste piltidega brošüürikest Itaaliast. Ilma, et ma oleks küsinud, ütles ta mulle otse: "Take part in the best movie of your life. Italy will provide the set, all you have to do is write the screenplay"
Ma naersin omaette ja kujutasin end prožektorite valguses kaamerate ees andmas ülevaadet oma kunstiteaduse tudengi suurepärastest akadeemilistest saavutustest ja kadestamisväärsest sotsiaalelust, taamal paistmas Brunnelleschi kuppel ja Michelangelo' Davidi marmor-lokid.
See blogi kajastabki "minu elu parima filmi" pooleli (kirjutamisel!) olevat stsenaariumi.
Vahetult peale seda, kui ma olin teada saanud, et ma saan Firenze Ülikooli õppima minna, leidsin raamatupoest Tascheni või Phaidoni vms. suurte värviliste fotodega albumi "Living in Tuscany". See sisaldas tuhandeid fotosid Toskaana majade murenenud krohviga kaunitest fassaadidest ja veel kaunematest siseinterjööridest. Ma vaatasin nõutult neid pilte ja sel hetkel sai mulle kõik selgeks - "elu Toskaanas" on üks suur klišee, sellest on kirjutatud raamatud ja tehtud filme. Toskaanat tunneb igaüks, see on läbi käidud, üles pildistatud, turiste täis pakitud - kunsti- ja veinisõprade Meka. Hoolimata sellest põles minus soov minna seda kõike ise avastama, maitsma, katsuma, tajuma. Kas seal on veel midagi avastada? Kas Firenze toetub vaid oma müütidele ja ajaloole -Dantele, Petrarcale ja Brunelleschile, või õnnestub mul leida sealt ka midagi, mida veel keegi ei ole märganud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar