Fotoreportaaz Firenze kunstiakadeemiast

Kuna mul täna koolis muud teha polnud, võtsin välja fotoka. Õige varsti jäin aga uksehoidja-turvanaisele vahele ning ta keelas mu viimsegi lõbu:

"Ega see muuseum ei ole!"

"Aga ma õpin siin!"

"Mis siis! Pildistada ei tohi! Direktorilt peab luba küsima enne!"

Panin kaamera alandlikult kotti. Siin aga paar pilti, mis mul enne seda vahejuhtumit õnnestus teha:

Esiteks, meie decorazione ornamentale klassiruum/ateljee, kus paistab ilusa ilmaga hea päevavalgus.

See ongi minu Lucca toomkiriku friisilt kopeeritud saviväädike, kellele ma juhendamise puudumise tõttu teise samasuguse seltsiks juurde tegin.

Zoom in.

Kooli koridor. EKA vanale majale sarnases päevinäinud stiilis.

Kooli sisehoov talletab ka suuri marmorskulptuure, enamik neist on mõne kuulsa kunstniku koopia. Ajalooline/museaalne õhkkond on seega garanteeritud. (kahju ainult, et see ka kooli mentaliteedile tagurlikult mõjub)

Üks olulisimaid kohti koolis: infotahvel. Sest mõnikord levib info isegi ka paberil (elektoonilisematest kanalitest võib edasi unistada), ainsaks väljakutsks jääb õige info õigel ajal üles leida.

Kooli teine, skulptuuriosakonna esine sisehoov; õigem oleks vist öelda ateljee/workshop, sest paljud tudengid töötavadki siin.Freskotehnika klassi uks.

Tegelikult on see ju väga ilus ja mõnus koolimaja. Ma arvan, et ühele vanakooli boheemlasest kunstnikule meeldiks isegi väga siin kaootilises koolis inspiratsiooni koguda ja oma loominguga tegeleda. Ainult mina stressan siin aegajalt ja ootan itaalialt saksalikku täpsust ja eestiliku infolevimiskiirust.