Ükspäev sõitis kastiauto meie maja ette ja trobikond mehi asus meie maja sisse pakkima. Lootsin juba, et Christo on meid välja valinud ja teeb meie majast kunsti. Tegelikult algasid aga fassaaditööd. Ma ei olnud väikeseid mõrasid krohvis märganudki, aga itaallaste perfektsionistlik terav silm nõudis renoveerimistööde kiiret algust. "See on lausa eluohtlikus seisus," kommenteeris meie kortriomanik.
Nüüd oleme kolm päeva sooja, -vee ja valguseta. Tihedalt on suletud aknad ja suletud on ka meie küttekeha. Tegelikult tundub üldse, nagu oleks sõda hakanud, sest krohv ilma kohutava mürata seinalt maha ei tule. Kui nad meie korteri seina tegid, tundus nagu puuriksid nad minu oma pealuud. Õnneks oli siis veel väljas valge ja pargipingil paistis päike. Ja Tolstoi "Anna Karenina" aitab hästi igasugu müratekitajad peast välja ajada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar