Krohvi eemaldus tööd on meie korteri seina juurest eemaldunud, müra on väiksem ja kütte+sooja vee saime tagasi. Just siis kui tundub, et elu on jälle back in track, tulevad uued üllatused, otseloomulikult koolist. Nimelt on täna kooli endise rektori matuste puhul kool suletud. Kogu kool. Terve päeva. Nii et eks ma võtan oma Anna Karenina näppu ja lähen jälle parki.
Pargis on tore, seda enam, et meie rõdu on hetkel kasutuskõlbmatu. Ainult et pargis tuleb alati mõni inimene mulle ligi. See on ju ilmselge, et kui ma üksinda pargipingil keskendunult loen, et siis tegelikult tahan ma hoopis igasugu suvaliste inimestega suvalistel teemadel rääkida.
Näiteks ükspäev lähenes mulle üks tädi Rumeeniast, kelle esimene lause, nähes mind päise päeva ajal pargis lugemas, oli: "Sa oled ka töötu, jah?" Ja siis kasutas ta juhust, ning kurtis mulle natuke oma raske saatuse üle. Tavaliselt ilmub aga mõni noormees, kes, juhul kui ta mulle midagi maha müüa ei taha, tahab minuga hoopis vestelda. Senini kõige levinum ja igavam flirtimisvõte algab lausega "Vabandage, kas te teate mis kell on?" Üleeile suutis aga üks tüüp mind oma originaalsusega totaalselt üllatada, nii ma võtsin vastu ühe "bella mela" (ilusa õuna), mida ta mulle teiseltpoolt põõsa tagant pakkus. Püüdsin õuna kinni ja panin kotti, olin just ühe sarvesaia söönud. Ta sai sellest aga julgust juurde ning järgmisena pakkus mulle banaani. Ta sõi ühe demonstratiivselt minu ees isegi ära, kinnitades veenvalt, et see on ka väga "bella e buona" (ilus ja hea) banaan. Õunast aga piisas mulle, ma tänasin teda ja ta kadus jälle põõsaste vahele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar