Teoreetikust praktikuks ehk kunst või käsitöö

Mul on ilmselgelt nõrgad eeldused, et heaks marmoriraidujaks saada, teoreetiliste ainete defitsiidi tõttu olin aga sunnitud võtma mõnda "praktilist" kunstiainet. Tegelikult, paar korda nädalas veidi saviga mängimise vastu poleks mul mitte midagi. Või siis päris ausalt- mulle väga meeldiks. Ma olin tegelikult juba mõelnud välja igasugu valesid, juhuks, kui keraamika grupp peaks täis olema või kui õppejõul peaks muidu allergia erasmuslaste vastu olema: lõpeks on keraamika ju mu magistritöö teema!

Ma otsisin õppejõudu nagu tikutulega taga, aga keegi ei teadnud temast midagi. Lõpuks kõiketeadja uksehoidjale meenus, et teadmata põhjustel tema lepingut selleks semestriks ei pikendatud. Ei mingit keraamikat seega.

Õnneks leidsin ühe teise saviste küünealustega õppejõu, kes mu lahkelt oma gruppi, "decorazione ornamentale", kirja pani, saamata tegelikult täpselt aru, kuhu ma end olin lubanud.
Esimeses "loengus" selgus aga, et sellel kursusel keskendutakse savi reljeef-ornamentide tegemisele. Pole paha, valisin ühe lookleva romaanika väädi, ning hakkasin seda savitahvli ühte serva voolima. Kogu selle protsessi uudsuse ja teraapilisuse juures on see ka põnev väljakutse - kas mu käed kuulavad mu sõna? Või kas savi võtab selle vormi, mis ma tahan? Leidsin küll ühe lihtsaima mustri, aga selle tegemine on tegelikult ikka tubli väljakutse.

Nii ma siis istun teisipäeviti seal päevavalgust täis ateljees ja vormin oma vääti. Kui aga tüütuks muutub ja tuju ära läheb, lohutan end sellega, et selle asja eest saab (tegelikult ka!!!) ainepunkte!!! Uskumatu!

Kui ma aga teraapilise momendi ja ainepunkti vajadused kõrvale jätan, on selline mehaaniline romaani mustri kopeerimine totaalne käsitöö.. Tehnilisi oskusi on ka kunstnikul loomulikult vaja, aga mul tekib küsimus - millises loengus need siinsed noored kunstnikuhakatised oma loominguga tegelevad. Sotsiaalsete probleemide ja muude kaasaegse kunsti teemadega? Selles loengus igaljuhul mitte.