Et mu elu siin liiga lilleliseks ei läheks (kõik puud, põõsad ja muud taimed on õide puhkenud!), juhtuvad aegajalt ka mõned väiksemad närvesöövad vahepalad. Kui ma eile oma savivoolimis klassi sisse ei saanud, ei hakanud ma kohe meelt heitma vaid, üsna rahulikult otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Kui täna aga uks sama rangelt lukus oli, tõmbus mu kulm kortsu. Ei kooli seintel ega klassi uksel ei olnud ühtegi silti infoga, et decorazione ornamentale võiks ära jääda. Ma ei hakanud viisakaid teid üritama (uksehoidja-sekretär ei tea sellest nii kui nii mittemidagi), vaid helistasin kohe julmalt otse õppejõule. "Jah, tere, jah ma olen sel nädalal ühe näituse projektiga linnast väljas, aga järgmine nädal olen olemas."
Aitäh...
***
Ära jäänud loengute asemel olen ma juba mitmeid muuseume läbi käinud, hakka siis kohe koju tagasi tulema. Otsuse langetamise, et millisesse muuseumisse täna minna, tegi lihtsaks Uffici ukse taga olev, ma arvn, et ma ei liialda kui ütlen, et umbes 500-700 pealine järjekord (jalgu ja käsi oli järelikult kumbagi kokku 1000-1400 tk!). Capelle Medicee (Michalangelo interjööri ja skulptuuridega) ukse taga ootasin vaid u 25 minutit. Elagu turismihooaeg!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar