Viimastel päevadel võtab aeg jälle kummalisi mõõte. Ma sain teada, et mu kool hakkab oodatud 1. märtsi asemel 8ndal, nii et mu veider talvepuhkus jätkub. Veider seetõttu, et ma tahaksin juba uuesti piitsa ja präänikut, veidi kohustusi ja rutiini. Selle asemel aga mu päevad sisustavad end ise. Ma vahel ikka valutan südant, et peaks midagi konstruktiivsemat ette võtma. Oleksin kasvõi koju kauemaks võinud jääda.. (loodan, et mu grant authority ei satu seda lugema:))
Positiivne pool asjast on see, et ma jätkan oma keska kohustusliku kirjanduse üle lugemist ja.. täna näiteks jõudsin esimesele näituseavamisele - Palazzo Strozzinas avati Gerhard Richteri & co näitus. Ja plaanis on veel itaaliakeele õpinguid jätkata. Nii et ma siiski püüan natuke tubli ka olla.
Millegipärast on mul arusaam, et üks õige inimene peab alalõpmata tubli olema..
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Ei, yldse ei pea tubli olema! Ma pole juba alates veebruari algusest tubli olnud ja ilmselt ei ole vajadust tubli olla enne augusti l6ppu. Ja nii hea on olla, kui endale mingeid tobedaid reegleid ei sea (;
VastaKustutaAga tervisi kuuma p2ikese alt igaljuhul (: