Itaalia "lõunaosariigis"

Itaalia on just parasjagu nii suur, et kui kuskil keskel lennukile istuda ja pooleteise tunni pärast maanduda, oled ikka veel selles samas riigis. Tallinnast jõuaks sama ajaga ehk Varssavisse, meie jõudsime aga Palermosse - Sitsiilia "pealinna".

Kuna Toskaana linnad on meil enam-vähem kõik läbi käidud, tegi Ri ettepaneku ambitsioonikamaks nädalavahetuseks: vaadata üle Itaalia "lõunaosariik"Sitsiilia -maffia majandussüsteemi kuuluv Itaalia vaeslaps, kes põhjas peavalu tekitab. Peavalu asemel leidsime aga eest kõrgete mägede vahele peidetud tõeliselt ägeda ja inspireeriva linna. Lisaks oli ilm müstiliselt soe.

Kuna meie väiksesse gruppi kuulus ka üks aktivist itaallasest noorsand, kes tundis endal kohustust võtta vastutus, et me linnaga põhjalikult tutvuksime. Seega polnud vaja kaardil väga näpuga järge ajada, kulgesin teiste ja soojade tuultega kaasa, teades, et kõige olulisemad asjad näen kindlasti ära.

Kontrast Toskaana linnadega on märgatav. Palermo on suuuuuur ja must, tänavad on täis prügi ja tühje, lagunevaid maju. Liiklusummikud on lõputud, tänavad kajavad autode lõpematust signaalitamisest, liiklus tundus väga spontaanne ja kaootiline. Samas oli selles linnas ka nii palju sümpaatset, kõik tundus vabam, avatum, paindlikum. Kohe esimesest hetkest tundus see linn kodune.

Ka kliima ja loodus on palju "vahemerelikumad" kui meil Firenzes: tänaval kasvasid seal apelsiinipuud, palmid ja hiidkaktused. Palermo on sadamalinn ja seega soolastele vahemeretuuletele mõnusalt avatud, aga näiteks suvel ma sinna kindlasti minna ei tahaks. Mine tea, kui kuum seal võib olla.
Nende kahe päeva jooksul olime väga produktiivsed ja jõudsime kõik linna olulisemad kirikud läbi käia (millest nii mõnigi oli ümberehitatud mošee) kuulata üht ekskursiooni, käia Rahvusvahelises Marionettimuuseumis ning lisaks vaadata seal ühte nukuetendust Itaalia ajaloost.









Kuna itaallastele on toit väga oluline, siis saime me ka korraliku ülevaate Sitsiilia köögi eripäradest. Apelsinidele ja baklažaanidele lisaks on Sitsiilia kuulus ka oma kondiitritoodete poolest. Imeilusad ja ka väga head, uskuge mind, me proovisime paljusid. Ent kõige magusamaid kooke olin suuteline sööma ainult pool -mina, kes ma olen kogenud magusa(üle)sööja. Metsmaasikatega koogid olid lihtsalt ilusad, totaalsesse vaimustusse sattusin aga martsipanikookide ja ricotta kreemi kookide tõttu. Lausa nõnda, et otsisin kohe ka Firenzes Sitsiilia pasticceria ülesse.

Reisi kõige shokeerivam-ägedama kogemuse tiitli võitsid aga kindlasti kaputsiinide katakombid. See on keset linna asuv maaluste käikude rägastik, kus ekponeeritakse u. 8000 (!!!) mumifitseeritud surnukeha, mida sinna alates 16.sajandist on kogutud (viimane surnukeha, paariaastane tüdruk, oli aastast 1920). Nimelt sai kohalike kaputsinide kloostri surnuaed täis ja seetõttu otsustati kadunukesi selle alla rajatavas krüptis säilitada; hiljem "maeti" sinna ka muid tegelasi, mitte ainult kaputsiine.

Vaatepilt oli aga võigas - sadade kaupa seintele riputatud või kastides lebavad erinevas lagunemisastmes inimkehi. Mõnedel oli seljas olevad riided selgesti äratuntavad, teistel veel juuksed/vuntsid jm. alles. Dehüdreeritud ja veiniäädikaga üle pestud kehad olid aga paljud väga lagunenud ja alles jäänud ainult skelett. Igal oli kaelas ka sildike nime ja surmaastaga.
Kõige selle kultuuri ja gurmee tarbimisele lisaks, sirutasin igal võimalusel oma nina kuuma päikese poole ja püüdsin end veidi D-vitamiiniga premeerida. Nii sooja ilma (+20 ehk isegi) ei oleks ma oodanud. Pühapäeval tõi aga lennuk meid sinna tagasi, kust ta reedel peale oli võttnud. Pisas sadas vihma ja kananahk tuli ihule. Firenzes peab nii sooja ilma veel paar nädalat ootama.