Eile nägin ma Ameerikat...

(Järgneb poliitiliselt ebakorrektne, eelarvamusi ja rahvuslikke klišeesid taastootev, täiesti subjektiivne sissekanne; tolerantsetel inimestel soovitav mitte lugeda.)

Eile käisin korraks Ameerikas...kuigi esialgu tundus nagu oleks Nõukogude Liitu sattunud: nimelt nägi eilne kultuuriprogramm ette kinoskäigu, ent kinno sissepääsemiseks tuli 42 minutit lõikava tuule käes 76 meetri pikkuses järjekorras külmetada.

See on kahe väga Firenzele(Itaaliale) iseloomuliku fenomeni tagajärg: esiteks on välismaine kraam nii kinodes kui televisioonis alati itaalia keelde dubleeritud (nii ei ole itaallased kunagi päris Julia Robertsi naeru kuulnud ega Penelope Cruzi päris häält).

Kolmel korral nädalas aga halastatakse linnas elavate välismaalaste peale, ning tehakse "Original sound" eriseansid. Seega kuna inglisekeelne kino on defitsiit, tormasidki kõik linnas resideeruvad väljamaalased eile sellele ühele seansile. Ja neid väljamaalasi ei ole mitte vähe.

Teine Firenze fenomen ongi siinne tohutu suur arv ameerika päritolu välistudengeid. Firenzes on kokku 18 ühendriikide suurte ülikoolide instituute/filiaale (seal hulgas Columbia, NY University jt). Kokku pidavat iga aasta linnas u. 10 000 vahetusameeriklast olema. Enamus neist on 18-20 aastased, entusiastlikud, kodust-kaugel-kõik-lubatud elunautlejad. Paljud neist on kunsti ja kunstiajaloo tudengid. Ja eile olid nad kõik meiega koos kinos. Seega sain lisaks filmielamusele ka ühe korraliku õppetunni ookeanitagusest (kino)kultuurist.

Eile läks täismajale Tim Burtoni fantaasia-multikas "Alice imedemaal." Film iseenesest oli minu meelest üsna..visuaalne. Nagu need Burtoni muinasjutud tavaliselt on: sisu läheb värvilise ja fantastilise, visioonilise vaatemängu sisse kaduma.

Meie rõõm oli muidugi suur, et me saime seda ingilse keeles vaadata. Kuigi, ka mu inglise keel ei ole perfektne, nii et nii mõnegi nalja olemasolust sain ma teada siis, kui terve saal kõva häälega naerma hakkas. Teinekord naerdi ka siis, kui minu meelest nalja ei olnud. Selline hüper-ekspressiivne reageering iga väikse nalja peale üllatas mind. No ja kuulge, tegemist on sisuliselt lastefilmiga! (Appi, ma olen vist üsna meeleheitel, kui ma kritiseerin teiste inimeste naermist?)

Igaljuhul oli see natuke ameerika komöödiaseriaalide efekt - stiilis "Kaks ja pool meest," kus iga veidikesegi naljaka asja peale kostub ei-tea-kust suure saalitäie inimeste naerupahvakas.

Ekspressiivne ja avalik elu-nagu-ameerika-filmis järkus meie kõrvalistmel, kus noor paarike enne filmi algust oma suhteprobleeme lahendasid. Kuigi ka kõik ülejäänud noored meie ümber artikuleerisid väga selge ja kõlava häälega, sain siiski selge ülevaate nende kriisist. Kui noorsand enam neiu kriitikat ei kannatanud ütles ta talle lihtsalt: "Shut the f*** up!". Sellele järgnev reageering oli järgmine ma-olen-seda-juba-kuskil-filmis-näinud: neiu kallas pool oma rummi-koola kokteilist (koos jääkuubikutega) poisile kaela.

...

Enne kui veel lõputiitrid poole peale jõudsid, oli saal juba tühi. Ainult meie jäime sinna tühjade kokakoola pudelite ja kartulikrõpsu puruste toolide vahele lugema nende inimeste nimesid ja tööülesandeid, kes need 200 miljonit ameerika dollarit filmi tootmiseks olid kulutanud.

Sain kinnitust, et elu-nagu-Hollywoody-filmis ei ole filmimaailma fenomen, vaid elu ongi ameerikas nagu nende filmideski.

Jääb ainult üks küsimus: kas televisioon immiteerib elu või immiteerib elu televisiooni? :)