No, grazie!

Täna pidid algama loengud. Nii nad rääkisid. Praktikas tähendas see aga seda, et tänaseks suudeti koostada mustandi-laadne tunniplaani-sarnane-toode, mida uksehoidja hoolega oma väikeses putkas varjul hoidis. Peale selle pikka eksamineerimist olin ma sama segaduses, nii et ta soovitas mul - minna professoridega rääkima (kus ma seda juba kuulnud olen?) .

Teises õppehoones oldi veidi lahkemad ning info mõningate loengute toimumise kohta oli stendile üles pandud. Seega, mul on lähipäevadel lootust saada isegi mõnda loengusse.

Läksin Arno jõe äärsesse parki ning otsustasin tähtsat päeva cappuccino ja moosi-sarvesiaga tähistada. Päike paitas soojalt ja ma sukeldusin Hispaania kodusõja aegsesse partisanisõtta Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" näol. Ainult aeg-ajalt pidin mustanahalistele rändkaupmeestele, kes pabersalfrätikuid, aafrika käepaelu või gaasipliidi-välgumihkleid pakkusid "No, grazie" ütlema. Korduvalt. Ka samadele tüüpidele, kes iga mõne aja tagant uuesti ilmusid, lootes, et ma olen vahepeal meelt muutnud.

Rattaga valgusfoori taga oodates pakkus aga üks pakistaanlane mulle väikeseid maali-reprosid (päikeseloojangud ja lillemaalid). Ütlesin talle "Ei, tänan," nagu tavaliseltki. Ta interpreteeris seda vastust omamoodi ning kutsus mu järgmise asjana kohvile. Ma hoidsin end tagasi (sest see ei ole mitte esimene kord kui mind kohvile kutsutakse) ja tegin lihtsalt veidi kurjema näo ning püüdsin jätta muljet, et ma polnud itaalia keelest aru saanud ning kordasin oma kuulsat "Ho detto: NO GRAZIE!!" (ma ütlesin: ei, tänan!). Kui ma rohelise tule saabudes ära sõitsin jäi ta üksinda veel arutlema teemal: "Miks te naised kõik nii kurjad kohe olete..?!"

Teinekord ma kurdan, et mu itaalia keel ei arene, sest mul ei ole ühtegi itaallasest sõpra, kellega seda rääkida. Samas, kui mitmele itaalia keelt kõnelevale rändkaupmehele olen ma ära öelnud, mitte ainult nende kauba ostmisest vaid ka mitmest itaalliakeelset kõnelusest ja kohvidest.

See tänavakaupmeeste probleem on väga karm.. mul on raske neid aafrika noormehi vaadata, kes suurte spordikottidega oma kaupa tänavatel pakuvad. Mõned nende kollegid on mind aga piisavalt ära hirmutanud, et kõik, mis ma suudan neile öelda on: "No, grazie!"