K-O-J-U!

Lumi on maas.

Õues on külm.

Rattaga enam sõita ei saa.

Vanalinna tänavatele enam kõndima ei mahu, sest nad on shoppajaid täis.

Külmkapp on täiesti tühjaks söödud.

Kõik toredad inimesed on linnast lahkunud.

On viimane aeg koju minna.

Tegelikult on mul väga hea meel, et jälle koju saab, ma jõudsin selle lühikese ajaga (pea 4 kuud!) kodu juba nostalgiliselt igatsema hakata. Siin on muidugi väga tore, aga kodus on ikka kõige parem. Selleks tegelikult ongi vaja vahel kaugel ära käia, et aru saada, et kodus on kõige parem.

Rahulik reedeõhtu

Täna lahkus ametlikult mu viimane sõbrants Firenzest, nii et reede õhtu tõotas tulla rahulik. Kuid rahulikkusest oli asi kaugel!

Istusime parasjagu kuusepuuga kahekesi arvutis, jõime veini ja sõime mandariine, kui ühtäkki hakkas lund sadama! Ma ei oleks osand arvata, et ma elu sees seda oma silmadega näen, aga terve Via di Pietrafitta mattus poole tunniga lumevaiba alla, tänavale pargitud autod pugesid lumetekkide alla, puud ja väravapostid said pähe kaunid lumemütsid.

Kõik on nii kaunis, nagu ameerika filmis. Saapad jalga ja õue!! Hommikuni seda ime ilmselt ei jagu..

Pimp my ride

Ajal, kui uudised kajastavad külmarekordeid mägedes, on Firenze keskmine temperatuur alati positiivne. Seda põhjendatum, et siinne hetke kuumim aksessuaar autode tuunimisel on lumi.

Kui keegi on sattunud mõnda külmemasse/kõrgemasse kohta, kus lund on sadanud, siis seda privileegi ei saa kasutamata jätta. Firenzes, kus lund peaaegu kunagi ei saja, on väga popp sõita ringi autoga, mille katusel on 10 sentimeetrine lumekiht.

See tundub nii sürreaalne ja kontekstiväline, suisa eksootiline.

Aga kindel silmapaistvus on garanteeritud.

Õhtusöök verise Berlusconiga

Kuna Ri sõitis täna hommikul ära (jõuluks koju, nagu me immigrandid kõik), siis olid mu ainsateks õhtusöögi kaaslasteks valida vaid kuusepuu ja teleka vahel. Kuusk ei olnud väga jutukas, seega lülitasin uudiste lainele. Need paar kaadrit, mis neil õnnestus verise ninaga Berlusconist saada, kordusid ka täna veel iga kanali igas uudistesaates. Korduvalt. Kaua seda ei kannata, nii et peagi olin ma sunnitud oma kurikuulsast kaaslasest loobuma.

Teise kanali pealt tuli uudis, et naine, keda kahtlustati oma paari aastase lapse tapmises, kuulutati süütuks. Mõrvar on siiani teadmata.

Võibolla ei olegi nii hull, et ma iga päev uudiseid ei vaata.

Muuseas, ka internetist on uudiste kättesaadavus väga ebameeldivaks muutunud. Postimehe/Päevalehe võrguväljaanetes tuleb vilkuvate ja hüplevate reklaambännerite vahelt asjalikku juttu tikutulega otsida.

Hea küll, ma elan edasi oma fantaasiamaailmas, kus kõik on roosa ja rõõmus.

Kaasaegse kunsti raport

Viimastel nädalatel oli Firenze kaasaegse kunsti skeene oma parimas konditsioonis, tavapärastele näitusepindadele lisaks oli kaasaegne kunst hõivanud ka Fortezza di Basso - Firenze keskaegse linnusesse ehitatud "messipinna," kus peeti maha rahvusvaheline Florence Biennale , kus eurotsentrismile lisasid vürtsi hiinlased.

Mu elu esimesel biennaalil oli uskumatutes kogustes lillemaale, aga ka mõningaid põnevaid asju. Kuulsatest rääkimata. Näiteks nägin ma elusuuruses Marina Abramovichi, (kelle kohalemeelitamiseks oli vaja talle anda Lorenzo Magnifico auhind).

Lisaks ta varaste vidote näitamisele rõõmustas ta kohalikku publikut ka sellega, et luges oma suhteliselt humoorika ja provokatiivse manifesti ette. Ta viitas seal muuhulgas Dalai Lamale ning budistlike munkadele; rõhutas, et kunstnik ei peaks üle tootma, ei tohiks lähtuda kunstiturust ja näiteks ka seda, et kunstnik peaks tegema kunsti kirega, kuid ei tohiks luua romantilisi suhteid teiste kunstnikega. :) Väga sophisticated, kas pole? Abramovich elas muide kahe erineva kunstnikuga, kummagagi 12aastat. Peale neid kogemusi otsustas ta ilmselt teisi hoiatada.

Niisiis, seal ta oli, seisis publiku ees, punaste prilliraamidega, üleni musta riietunud ja luges oma manifesti, mis ühtäkki tundus liiga banaalne ühe nii kuulsa kunstniku kohta. Siiski, nii kuulsat kunstniku elusalt igapäevaselt igaljuhul ei näe. Kivimaa oleks mu üle ilmselt uhke;)

***
Viimased kuud olen veetnud pea iga kolmapäeva õhtu paar tunnikest Palazzo Strozzi näitusel Reaalsuse manipulatsioon. Reaalsuse küsimus on alati mu hinge kraapinud, seega see näitus annab mõnusalt mõtlemisainet. Näituse loengusarjast ei ole ma loomulikult kordagi puudunud. Ilmselt jõuan ma mingi hetk selle pikema kajastuseni... (praegu aga Unemati kutsub)

Väikesed vihjed

Kõik viitab sellele. Terve linn on jõulutuledes, poeaknad on täis päkapikke ja kuusepuid. Seda ei saa ignoreerida. Ka meie vaiksetesse päevadesse mahuvad mõned väga selged vihjed.

Näiteks tõi Härra Postiljon just 1. detsembri hommikul mulle Lisa saadetud Advents Kalender Tee (aus ökologischer Landwirtschaft, muidugi). Aegajalt ilmuvad Ri villaste sokkide sisse šokolaadi- ja kookose kommid (ilmselt oleme head lapsed olnud.) Kõige selgem märk on aga väike kuusepuu, mis juba mõned päevad tagasi meie kööginurka sisse kolis. Seega kõige jõulum jõulutunne pesitseb varahommikuti meie pimedas köögis, keset mandariini ja kuuse mõrudaid lõhnu.

Jõulumaitseid pakuti reedesel Ri kooli Nordic Party'l (Skandinaavlaste korraldatud jõulu peol): pohlamoosiga näkileivad, piparkoogid, hõõgvein ja heeringas! Mingi hetk hõljus rootsikeelse koori taustal saali valges kleidis Santa Lucia, küünlad peas ja käes ja laulud südames ja suus. Kontserti viimast laulu "Püha ööd" võis iga üks omas keeles kaasa laulda. (kinnitan teile, et kuigi üsna vaikselt, oli kõigi muude Euroopa keelte hulgas kuulda ka eestikeelset üminat!)

Eile aga, keset pimedat kiirteed kihutades, hakkas valget paksu lund sadama, mis peitis kõik puud ja põõsad oma pehme teki alla! (me olime korraks merepinnast piisavalt kõrgel, et sellest imest osa saada)

Kui nüüd saaks veel oma Viimsi häärberi köögis verivorste praadida ja aja päris maha võtta. Siis võiks jõulud päriselt ka tulla.

Firenze mainstream vs. Frenze alternative

Damages, üks neist paljudest ameerika tv seriaalidest, on viimastel päevadel pinget tekitanud ja meid hiliste õhtutundideni kuvari taga hoidnud. Seetõttu on selle nädalavahetuse hommikud alanud hilja ja päevad olnud kuidagi laisavõitu. Aga et mitte päevad läbi nelja seina vahel olla, otsustasime kasutada juhust - on detsember ja st.turismivaene aastaaeg! - ja vaadata veidi meie oma linnas ringi.

Hoolimata "turismivaesest" aastaajast on linn uskumatult rahvast täis, ilmselt annab jõulude eelne konsumerism tugevalt tunda. Vanalinna tänavad on sama ülerahvastatud, nagu nt. juunis, ainsa vahega, et nüüd on ameeriklased/sakslased/hispaanlased jne. asendunud kohalike itaallastega ja igaühel on justnagu kohustuslikus korras näpu otsas kotike või paar sisseostudega.

Kui aga sellest massist läbi trügida, siis õnnestus meil pihta saada ühele neist paljudest armastatud turistide "sihtpunktist," kus me veel ei olnud käinud: otsustasime ronida surematu Giotto enda disainitud Firenze Toomkiriku kellatorni otsa.
Nii kõrge torn, et ei mahtunud isegi mu fotole ära.. Igaljuhul, 414 trepiastet, ei rohkem ega vähem.

(Otseloomulikult saatis ronimist elav vestlus kõigi ronijate vahel, sest itaallased ei jäta ühtegi juhust kasutamata, kui teine inimene tema kuuldekauguses on. Kitsastes trepikäikudes oli alati vaja vastutulevate inimestega paar viisakust vahetada või nalja visata.)

Me jõudsime üles just veidi enne päikeseloojangut nii et linn kumas soojades kollastes toonides tõesti kaunilt. Sealt ülevalt tundus Firenze suurem kui ta muidu on.

Renessanssarhitektuuri sümbol - toomkiriku kuppel tundub aga iga nurga alt vaadates liiga suur:)

Toomkiriku babtisteerium ja väikeses sipelgad-itaallased sisseoste tegemas.
Üks kaunemaid platse Firenzes -Piazza della Republica - jõulukuuse ja karusselliga.

Firenze "raekoda" Palazzo Vecchio ja selle ümbrus.

Santa Croce kiriku fassaad, Bargello ja Badia Fiorentina tornid.

***

Pühapäev oli laupäevaga võrreldes palju alternatiivsem. Me kõndisime sirge seljaga mööda "the"-kunstimuuseumist-number-kaks - Palazzo Pittist, kus kõik Rubensid jne. tapeedina seinu katavad ja läksime (minu ülikoolile kuuluvasse!) Loodusloo muuseumisse. Üsna iganenud ja kõike muud kui interaktiivne ekspositsioon andis märku sellest, et sinna muuseumisse turistide raha ei jõua.. Peale meie oli nendes tuhandetes saalides veel ainult paar peret lastega. Aga mulle jäi kustumatu mulje.

Peamiselt topistest koosnevas kollektsioonis olid ka paar piirituses hoitavat konna või vihmaussi. Suured karvased ämblikud, molluskid, liblikad, kõikvõimalikud imetajad ja linnud: pingviinidest papakoideni, sipelgakarudest lemurite ja nugisteni. Elusuurune ninasarvik, tuhat eri liiki ahvilisi, sarvelised sikud-sokud ja veel igasuguseid muid loomi, kellesarnaseid ma kunagi näinud ei ole.

Mõtlesin terve aja kui väga see muuseum näiteks Krissule meeldida võiks. Või kellele iganes. Sest kellele saaks selline kala mitte meeldida? :)

Kuidas Itaalia õppejõud raha teenivad?

Eesti suhteliselt väike õpetajate palk on teadagi.. Ülikooli professorid ei ole vist ka keegi vaid õpetamise eest rikkaks saanud. Võib-olla oleks aeg Itaalia kolleegidelt õppida: nimelt tundub, et itaalia professorid on välja töötanud kavala süsteemi lisaraha teenimiseks.

Iga kursuse kohustusliku kirjanduse nimekirja kas ainus või siis peamine kohustuslik raamat on - üllatus üllatus! - õppejõu enda kirjutatud. Näiteks nii on meie Filmikunsti ajaloo kursusel, kus on kokku u. 130-150 tudengit, kellest u. 90%-le on see aine kohustuslik. Ja kahest kohustuslikust raamatust üks on õppejõu ja teine tema kolleegi kirjutatud. Juhuslik kokkusattumus? Vaevalt.

See raamat on muidugi õpikuna päris hea, sest ta järgib (üllatus-üllatus) täpselt loengu enda struktuuri ja käsitleb samu teemasid. Ometi ei väsi õppejõud iga mõne loengu tagant mainimast, et tuleks ikka õpikut ka lugeda, sest loengus ta kõigest ei räägi.

Raamatukogus neid õpikuid nii palju muidugi ei ole ja enamus tudengitest on sunnitud selle raamatu ostma (neile ei ole see 25 euri teab mis raha). Seega äri õitseb- igal semestril võtab seda ainet sadakond tudengit.. Ja nii ongi, et viimase 2 aasta jooksul on sellest raamatust juba 2 trükki välja antud.

Kui raamatut juba kirjutada, siis ikka bestsellerit. Õppejõududel on publikut lihtne leida.

Esimesed jõuluvaheajad on alanud

Otsad hakkavad kokku tõmbuma, see aasta varasemalt kui kunagi varem. Itaallaste jõulud võtavad vist pikemalt hoogu.. Erinevad "jõuluvaheajad" hakkavad aga vaikselt juba pihta.

Eile oli viimane tangotund, tänna oli mu viimane Visuaalsete meediate analüüsi loeng. Ja viimane itaalia keele tund, mis sujuvalt lõppes "Häid jõule ja head uut aastat!" soovimisega. Kuidagi kummaline tundus - alles oli esimene advent.

Ma ei teagi, kas siin on ühtset ja ametliku "koolivaheaja algust", nagu Eestis, kus vaheag hakkab alati viimasel hetkel enne 24. detsembrit ja kestab esimese 1. jaanuari järgse esmaspäevani.

Fakt on aga see, et mu loengud hakkavad kõik tasapisi lõppema ja see on selge märk sessi lähenemisest. Et siis - ei mingit baila-baila't vaid hoopis õppima tuleb hakata.

Talveuni

Täna ei olnudki kooli. Terve päev oli minu päralt ja endagi üllatuseks kulmineerus mu päev pärastlõunase uinakuga. Ma võtsin veel itaalia keele õpiku ja sõnaraamatu kaasa, aga see oli ilmselge enesepettus - ma läksin voodisse, et magada.

Magamine on midagi nii lihtsat ja igapäevast, aga täna tundus see teraapilise rännakuna teispoole kohustusi, teispoole reaalsust. Uni on nagu ametlikult lubatud põgenemine teise maailma, sõna otseses mõttes "puhkus". Mõnikord võib kofeiiniga end petta, aga teinekord on vaja lihtsalt patja, tekki ja piisavalt julgust kohustusi veidike edasi lükata.

Mul ei ole tegelikult vaja põgeneda. Mu päevad on rahulikud ja rõõmsad. Võibolla ma tunnen end veidi oma keha ees võlgu - on esimene detsembrikuupäev, on talv..

.. ja talveuni tahab magamist:)

Tagasivaated. Ja vaated enda ümber.

Minu "film" on võtnud spontaanse kiirkursi ja stsenaariumikirjutamine ei jõua järgi. Ma ei tea, kas seda virtuaalset vaikust korvab lobapidamatus pärismaailmaga? Mitte just päris.. aga õhus on asju ja ma üritangi nüüd püüda nad siia verbaalsesse võrku, et kestvas matšis Blogindus vs Itaalia blogindus paar lisapunkti võiks teenida. Nimelt, on lisaks täispikkadele loengupäevadele nende nädalate sisse mahtunud mitmeid toredaid tegemisi.

Kuna seda nädalavahetust kroonisid lausa kahe staarfotograafi näitused (Francesca Woodman ja Robert Mapplethorpe) siis võtan täna ka abiks fotode maagilise võime iseenda eest rääkida.

***
Ühel neist kaunistest sügispäevadest võtsime sihiks vaadata ringi Orvietos. Umbria maakonnas mäe otsas asuva linnakese olla rajanud juba etruskid, nii et sealt linnas on juba üle 3000 aasta ajalugu tehtud. Mõned ajaloolased peavad seda lausa etruskite oluliseimaks linnriigiks ja kultuurikeskuseks.

See linn on nagu suur kivi keset lagendikku: vulkaanilist päritolu mägi keset laiuvat orgu on peaaegu vertikaalsete nõlvadega.


Etruskidest oli järel mitme muuseumi jagu potikilde, aga kõige huvitavamad on linna alla, mäe sisse uuristatud keldrid ja käigud. Nendes valitsev ühtlaselt külm temperatuur, pimedus ja vaikus (sic!) pidavat olema selle regiooni veinide hõrgu maitse saladus :)


Orvieto 14. sajandist pärit toomkirik on triibuline nii väljast kui seest. Kaunis keskaegne sebra.




Aga ometi ma ei mõista, miks küll neil sajanditetagustel itaallastel oli vaja selliseid kirik-monstrumeid, et Jumalale ligidal olla? Nende katedraalid on tõesti väga suured.



Mulle piisas millegi suure ja võimsa kohalolu tunnetamiseks vaid linna servale jalutada ja näha kilomeetrite taha ulatuva horisondi lõikumist pehmetesse pilvepatjadesse. Ühte pilku mahtusid kõik ümbritsevad mäed ja teed ja linnad, nii palju õhku ja vaikust, et altariretaableid, freskosid ning epitaafe ei olnudki vaja millegi Suure olemasolu tõestamiseks.


***

Üks päev aga viis käänuline ja kurviline, pidevalt üles ja alla võnkuv tee meid kohalikku veinipealinna - Chianti in Greve. See on üsna Firenze lähedal asuv kuulus veinitootmiskeskus, kus eriliselt hea kliima loob eriliselt head tingimused eriliselt hea veini tootmiseks.

Viinamarjapõldude vahele peitunud linn ise on väga armas ja vaikne. Kuid teab oma hinda. Üks klaasike Chianti Classico't kitsejuustu-suitsusingi leiva kõrvale on põhimõtteliselt kohtustuslik igale turistile. Teatavasti maitseb aga see Toskaana au-ja-uhkus samavõrd hästi ka kodus, kus säästukast saab sama raha eest terve pudeli.

Kilomeetreid ja kilomeetreid olid mäenõlvad kõik viinamarjaistandusi ja väikeseid veinitootjaid täis.


Veel oli mõndadel viinamarja põldudel kuldne kuub, enamus lehti on tegelikult juba langenud.

Nädalavahetuse ilmateade

Etruskide linna Orvietto raeapteek. Kaunis, kas pole?

Õunakook

Just tuli ahjust mu Itaalia esimene õunakook. Mis mul loengute vahepeal ikka muud teha on? On ju sügis, õunte ja kollaste kanamunade aastaaeg!

Monte Senario

Laupäev oli väga sotsiaalne. Me jõudime ühe õhtu jooksul käia kahe poolaka sünnipäevapeol ja peale seda veel Soome õudukat vaatamas. "Saun" oli üsna klassikaliseid õudukavõtteid kasutav lugu keskaegsest Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi vahelise piiri märkimisest. Või märkimata jätmisest. Minu rõõmuks mängis ühte kõrvalosa Rain Tolk:) Filmile järgnes veel üks öine punane vein ajaloo doktorantidega, kirgi küttis sealjuures Berliini müüri langemise järgne Euroopa.

Laupäev oli tegus, pühapäev aga hoopis teisest puust. Me päev algas nii hilja, et tundus, et sellest ei saagi asja. Pikk ja unine hommik kulmineerus suure tassi piimakohvi ja ananassiga. Hommikusöök venis ja venis, et veel viimasel võimalusel edasi lükata eesootavat suurpuhastust: meie väike tuba oli peaaegu juba kultuurikihi all kaotsi läinud.

Suure põrandapesu tulemusel ei olnud meil aga ühel hetkel enam oma pisikeses korteris kuskil olla - kõik oli märg. Nii olimegi sunnitud autosse istuma ja läinud me olimegi. Me võtsime suuna põhja - väikseid käänulisi teid pidi mägedest muudkui üles, eesmärgiks jõuda Monte Senariosse.

Tohutult ilusaks on need Toskaana nõlvad vahepeal muutunud! Lõpuks ometi on värviline sügis ka siia jõudnud ja kõik mäenõlvad ja orud mahedate kollakas-oranzide toonidega katnud. Andrew Bird laulis oma melanhoolseid viise, Ri sõitis mõnuga 40km/h, mina sõin silmadega seda ilu ja olin rõõmus sügise värvilise palge üle. Nii väike ja tühine tundub kõik suurte mägedega võrreldes.

Mäe otsas, pilvede vahel, ootas meid väike 13. sajandil rajatud mungaklooster pisikese barokse kiriku ja lilleaiaga. Tavaliselt tunduvad kõik baroksed kirikud kui lääged kreemitordid, see oli aga nii puhas ja püha. Meile pakuti suitsuvorsti- ja juustusaia, klaasike punast veini ja väga palju ilusaid vaateid kõrvalolevatele mäenõlvadele, mis hämaruse saabudes ükshaaval pimedusse kadusid.

Monte Senario ei ole üldse kaugel, Firenzest kiviviske kaugusel. Kui Sa mulle külla tuled, viin Su kindlasti sinna seda ilu kaema.

Tagasi tulles oli põrand kuivanud, pesu puhtaks saanud ja postkastis kiri vanaemalt. Milline päev!

Hilissügisene kevadekuulutaja

Täna hommikul, kui ma köögiakna avasin, et valgust tuppa lasta ja päeva tervitada, kohtusin ühe kuldse nokaga väikese musta linnuga. Ta seisis meie akna all rohu sees ja vaatas mulle otsa. Mu ornitoloogiaalased teadmised ei ole väga tugevad, aga ma olen peaaegu kindel, et see oli kuldnokk.

Äkki oli ta põgenenud just Eesti lume eest ja tulnud siia lõunasse, et tuua mulle kodumaalt terviseid tuua?

Keeltepaabel minu peas

Itaalia keele kodune töö. Juttu on haigustest ja ravimisest, vajalik sõnavara kahtlemata, kuigi ma loodan, et mitte just väga vajalik. Siiski. Sain teada näiteks, et it. k "Colite" on inglise keeles "Colitis." Tore, selle teadmisega pole just palju peale hakata.

Üldiselt saan oma väikese itaalia-inglise-itaalia sõnaraamatuga kenasti hakkama, aga sõnadega nagu "colitis" jätab ta ming hätta. Lõpuks jõudsin tänu oma virtuaalsele inglise-eesti sõnaraamatule "colite" eestikeelse vasteni: "jämesoolepõletik." Selge.

***

Ma olen viimasel ajal aru saanud, et mu peas toimub täielik keelte segadus, ma ei suuda enam vist üheski keeles end normaalselt väljendada. Korraga liiga palju on liiga palju. Itaalia-eesti-inglise-portugali keelte sisse ja välja lülitamine tekitab teinekord mu peas lühise.

Loengud toimuvad kõik itaalia keeles. Mu konspektid on tavaliselt eesti-itaalia segapudrukeeles (itaalia keelsed sõnad sisaldavad sealjuures räigeid kirjavigu, sest ma ei tunneta veel nii hästi häälduse ja kirjapildi suhet). Koolis- tänaval-kohvikus jne üritan ka itaalia keelega hakkama saada. Üle kivide ja kändude, aga siiski. Tihti kontrollin loengutes räägitut inglise/eestikeelsest wikipeediast üle.

Põhiliselt praktiseerin siin vist aga ikkagi kõige rohkem portugali keelt, sest Ricardoga räägime alati portugali keeles. Mõnikord ka eesti keeles:)

Oma "erasmuse-sõbrannedega" suhtleme peamiselt inglise keeles, teinekord aretame ka itaaliakeelset small-talk'i. Kodustega skaibin ja emailin eesti keeles, ka päevik, blogi ja kirjavahetus on eestikeelsed.

Mõnikord kohtun ka oma saatusekaaslastega, eestlastega, kes ka Firenzes elavad. Matthiasele meeldib minuga itaalia keeles rääkida, aga muidu ikka räägime oma emakeeles.

Hea seegi, Portugalis olles tundus, et ma olin ainus eestlane tervel Pürenee poolsaarel.

Üldiselt ei ole muidugi mingit probleemi, ma saan hakkama. Kui aga on tahtmine mingit konkreetset väljendit või mõnda spetsiifilist sõna kasutada, mida igapäevaselt vaja ei lähe, siis on veidi nõme. Ma tean kuskil sügaval sisimuses, et mingi asja X väljendamiseks on olemas väljend Y aga ma ei suuda seda oma kõrvade vahelt tuvastada. Kui hästi läheb, meenub mulle väljend Z mõnes teises keeles, aga kui nii hästi ei lähe, siis.. siis aitavad alati lihtlaused ja monstrum keele konstruktsioonid stiilis "tead-ju-küll-see-asi-millega/mida kasutatakse-...".

Elu ongi film ehk 50 päeva filmifestivale

Võiks ju eeldada, see Firenze-kogemus vormib minust ühe renessansskunsti friigi. Aga ei, viimase aja kõik tuuled puhuvad hoopis filmikunsti poole. Viimasel ajal ongi mu elu olnud nagu filmis. Ilma "nagu"-ta tegelikult.

Minu Elu Filmis. Olen sukeldunud sügavale filmide maailma.

Eelmisest nädalast hakkasin võtma juba KOLMANDAT loengut, mis on filmikunsti/kriitika/ajalooga seotud. Nimekirjas on Filmikunsti ajalugu ja kriitika; Tummfilmi ajalugu - subjektivismi sünd & Audiovisuaalsete meediate analüüs ja kriitika. Itaallased on loomulikult oma filmiajaloo üle uhked ja seega on ühe tavalise humanitaar- ja filosoofiateaduskonna loengute seas palju erinevaid aineid mis on filmide ja kinoga otsesemalt või kaudsemalt seotud. Jah, ikka otsesemalt pigem. Ja seda juhust ei saa kasutamatta jätta.

Seega lisaks Oblate raamatukogu DVD laenutusele ja interneti piraatlusele vaatan ma ka enamikes loengutes EKRAANI. Filme! Uusi ja vanu. Itaalia kinoklassikast Griffithi ja vendade Lumière'deni ning tagasi.

Ei, mu pilk ei ole veel tühi ja kristallistunud. See on alles algus.

Juba mõnda aega toimub EUIs (Ri ülikoolis) iga reede õhtu filmiseeria - Unexpected moves. Movies you wouldn't see... othervise: üks poolsalajane filmifriikide iganädalane rituaal mõne tundmatu filmi vaatamiseks.

(Sarja avafilmiks oli muuseas Arko Okki "Ristumine peateega." Ning lähiajal pidavat EUIs linastuma mingi muu asja raames ka ameeriklaste üllitatud ülipatriootlik ja üliemotsionaalne Singing Revolution).

Ja mitte, et sellest veel vähe oleks. Juba mõnda aega käib Firenzes rahvusvaheliste filmifestivalide hullus - 50 päeva filmifestivale on haaranud enamus linna kinosid ning mõne päevastest kuni nädalapikkuste filmifestivalide hulgas on näiteks prantsuse- ja soome (sic!) kinole, aga ka gei-, antropoloogia-, naiste- ja kaasaegsele kunsti filmidele pühendatud festivalid. Antropoloogia peamiselt dokfilmide festivalile "Festival dei popoli'le" sain ma oma õppejõult muidugi tasuta festivalipassi:)

Seega on mul õnnestunud viiimasel ajal näha palju lihtsalt huvitavaid ja paari väga põnevat asja.

Kõige mõtlemapanemav oli Julio Ribeiro Salgado dokumentaal "Nauru, une ile a la derive" (2009). Nauru on keset Vaikset ookeanit asuv kõigest 21km2 suurune saar, mis peale iseseisvumist (1966) sai tänu fosforiidikaevandusele 1980ndatel üheks maailma rikkaimaks riigiks. Fosforiidi varud said aga otsa ja 2004 läks riik pankroti, koos pankadega kadusid ka kõik elanike säästud.

Kogu saare loodus on kaevanduste tõttu hävinud, ülejäänud maine (ja ka vaimne) on hävinemas. Inimesed on vaesunud, üle 90% saare elanikest on töötud ja umbes 75 protsendil täiskasvanutest on on diabeet (kui nad veel rikkad olid sõid nad "everything and anything they wanted," nagu nad ise ütlesid.)

Teine väga huvitav dokumentaal oli sakslaste maailma-pikimast-sotsioloogilisest-uurimusest "The Children from Golzow" (Barbara & Winfried Junge, 2007). See näitas katkeid ühe poisi elust noore kommunistina, kes sündis Ida-Saksamaale ja kelle käekäiku kaamerad mitmekümne aasta jooksul jälgisid. Vahepeal aga Saksamaad ühinesid, sotsialismist sai kapitalism, noorest poisist sai tehasetööiline ja isa.

Nii palju mõtlemapanevaid elamusi on viimasel ajal olnud, et ei jõuagi kõigile neile mõelda.

Igaljuhul, kui aga peaks mingi hetk masendus peale tulema näiteks riigi majandusliku seisu, töötuse kasvu või linnapeade parteilise kuuluvuse tõttu, võib alati lohutuseks Wikipediast Nauru saare kohta uurida.

Vatikan 360 kraadi

Bernini sambad, Michelangelo kuppel, Benedictus kuueteistkümnenda pühalik kohalolu. Igale (palve)rändurile midagi, vastavalt maitsele.

Lugu sellest kuidas me Roomas kontserdil käisime

Ma ei ole tavaliselt kunagi nõus staar-kontsertide eest palju raha välja käima. Minu suurim ohver siiani oli möödunud suvel, kui ma ostsin 150 (?) kroonise Õllesummeri päevapileti, et minna Franz Ferdinandi kontsertit kuulama. Aga see, et minna teise linna/riiki mõne bändi pärast, ei tule tavaliselt kõne allagi. Tartu on siiani olnud kaugeim koht. Kui aga päevakorda ilmus Kings of Convenience'i kontsert, hakkas südames kripeldama.

Nende muusika on mulle kuidagi väga hinge läinud ja mitte ainult muusika enda pärast. Ma olen neid rahulikke ja nukravõitu viise kuulanud nii palju, nendega seostub mul nii palju erinevaid mälestusi. Alates Saiakangi aegadest, kus varastel hommikutundidel sai lumeiseid tabalukke avatud, et panna põlema kõik küünlad ja siis esimesi kohvisid nende taustl keeta. Või siis vihmased Portugali-õhtud, kui ma koduigatsuses nende taustal nutta lohistasin. Ja kõik meie ühised rännakud Ri'ga, autos alati nende plaat mängimas.

Otsus tuli kiiresti - me sõidame Rooma.

Võtsime terve päeva vabaks, et jõuaks enne kontserti veel veidi Roomas jalutada. Kohutavalt suur, kuid ikkagi ju üsna ilus linn. Ri oli terve hommiku otsa naljatanud, et kui me Erlendit ja Eirikut tänaval kohtume, siis kutsume nad kindlasti kohvile. Tema sõber oli kunagi peale Lissaboni kontsertit nendega tänaval kohtunud ja juttu rääkinud. Ja-jah..

Kõige uskumatum oligi aga see, et me tõesti kohtasimegi Erlendiga. Ta jalutas tänaval, just Auditorium Conciliazione lähedal ja naeratas mulle kui ma olin suures segaduses talle liiga pikalt otsa jäänud vaatama. Milline juhus! Me vahetasime temaga paar viisakust ja lubasime õhtul kontsertile tulla. Liiga piinlik oleks olnud öelda, et olimegi ainult selle pärast Rooma tulnud.

Kontsert oli ootuspäraselt ilus. Uued ja vanad laulud, ilusad kitarri ja viiuli soolod. Poetasin 2 heameele pisarat ja nostalgitsesin natuke. Sealjuures, ka selle kontserti ajal tantsis Erlend oma kuulsat tantsu:)

Viis maad. Cinque terre

Üks septembrikuu pühapäev kuulus maade-avastustele- kokku tervelt 5 maad. Cinque Terre (Viis maad) on Liguuria mere ääres mägede nõlvadel ja orgudes asuvad 5 väikest linna (e. kalurite küla), kõik UNESCO kultuuripärandis kirjas ning kõik omamoodi ahhetamapanevad.

Auto tuli jätta lähedalasuvasse La Spezia linna, edasi viis rong, mis tuligi maa alt välja ainult peatustes. Itaalias juhtub tihti, et mäeahelikud on rongi või kiirtee-tunnelitest läbi ussitanud.

Need linnad koosnesid üksteise otsa ja kõrvale ehitatud värvikirevatest majadest. Tänavaid asendasid tihtipeale kitsad trepid. Järsud kaljuahelikud, ja mere nii vahetu lähedus lõi omapärase atmosfääri ja väga huvitava linnaruumi.

Linnades ringi vaadates oli pilgu trajektoor äärmuslikult piiratud, nende majade ja treppide rägastik tekitas klaustrofoobiliselt kitsa olemise. Mõnest kõrgemast kohast merd ja mägesid nähes võis aga pilk kaugustesse kaduma minna.


Kes rongile alternatiivi otsis, sai jalutada mööda linnadevahelist kaljuservale ehitatud rajakest, mis kandis nime "Via dell'Amore" - Armastuse tee:)

Paar pildikest

Lõpuks saime ka fotoaparaadiga kaubale ning saime kätte pildid, mis juba esimestel itaalia päevadel tehtud sai. Siit mõned ka teie silmarõõmuks.




Paralleelselt meie kodutänava, Via Pietrafiitaga jookseb väike jõeke Mugnone. Taustal paistab Fiesole.


Sama jõekene, ainult vaatega kesklinna poole.


Meie maja esine aed ja meie rõdu.


Naabrivalve a la Itaalia. Via Pietrafitta on eratänav -tõkkepuu avaneb ainult siis, kui oled koodi sisse toksinud. Ülejäänud rahvast hoiavad eemale suured sildid stiilis "Eravaldus. Mitte siseneda"

Algas šokolaadiaastaaeg

Sügisel ja sessi ajal kulub alati rohkem šokolaadi kui peaks. Nagu ka kõikide muude maitsetega on ka selles vallas siin palju avastamisrõõmu. Liigagi palju. Eestis ma Kalevile pea kunagi truudust ei murra, aga siin petan ma teda karmilt. Ja konkurentsi jagub.

Muuseas, Rocher, kes teeb Krissu lemmikuid Raffaellosid ja Ferrero Rocher' komme on Itaalia päritolu. Ja toodab ka Tic Tac, Kinder ja Nutella šokolaade. Ja need on ainult mõned kuulsad rahvusvahelised brändid. Väike šokolaaditoodang on igas endast lugupidavas linnakeses.

Pühapäeval käisime Perugias - see on kaunis mägine linnake Umbrias, paari tunni sõidu kaugusel Firenzest lõunasse. Perugia on kuulsa Perugina šokolaadivabriku kodulinn ja tähistab muuseas ka rahvusvahelist šokolaadifestivali Eurochocolate 2009. See oligi meie sihtmärk.















Rahvast oli tänavatel ootuspäraselt liiga palju ja šokolaade samavõrra. 5 eurose chococardi eest sai oma aega peamiselt järjekorras seismisega veeta, et siis saada mõni „kingitus” – Milka kinkis ühe hariliku pliiatsi, aga teised firmad pakkusid ikka õnneks šokolaadi proovida. Me sattusime juhuslikult ka Grand Marnier degustatsioonile ja peale lõunasööki saime resto kulul pitsi Limoncellot. Häid maitseid rohkem kui rubla eest, igaljuhul.

***

Ma ei olnud viimastel nädalatel Firenzest välja saanud ning päris tore oli märgata sügisvärvides Toskaana ja Umbria mäenõlvasid ja -orgusid: igirohelisuse kõrval olid ükskuid kollaseid puusalud, pruunikas-punakad viinamarjaistandused ja hommikused rõsked udupilved. Ma ei tunne neid puid, mis siin kasvavad, aga tundub et siin linnas olevate puude lehed lähevad kohe pruuniks ja kukuvad siis alla. Kirevaid värve sügis selles mõttes Firenzesse ei too. Kuid seda soojemat ja sügisesemat äratundmisrõõmu need kollased puusalud minus tekitasid.

See sügis siin on teistmoodi, aga ma ei pane talle seda pahaks.

Itaallased ja inglise keel

Tänane antropoloogia loeng andis mulle mõtteainet. Üks Malinowski tsitaat inspireeris mind, ning kuna õppejõud ootas kommentaare, tahtsin anda tõesti sisulist vastust.

Et mu mõte tõlkes kaduma ei läheks, küsisin mikrofoni saades kõigi käest, et kas ma võin selle inglise keeles öelda. Viisakusest, ega mul ei olnud plaaniski itaalia keelse purssima hakata. Minu üllatuseks tundus, et inimesed vahetasid selle peale küsivaid pilke.. lõpuks öeldi, et hea küll, aga räägi aeglaselt, me püüame siis sinust aru saada.

Ma ei olnud ju küsinud neilt nõusolekut, et rääkida eesti või hiina vaid inglise keeles. Ma olin veidi üllatunud, seda enam, et see on magistratuuri loeng.

Ma tegelikult ei oska öelda kas ja kui palju nad inglise keelt oskavad, sest ma püüan alati inglise keeles rääkimist vältida. Isegi kui mul selle pärast mõned jutud rääkimata jäävad. Üldiselt aga on kohe näha, kui mõni itaallane inglise keelt oskab- ta tuleb sinuga demonstratiivselt rääkima.

Ükskord kui ma nõutult koogileti ees seisin ja ei suutnud otsustada millist kooki osta, tuli üks proua kohe juurde, et aidata mul tõlkida (huvitav mida ?!) ja mainis möödaminnes, et ta oskab seitset võõrkeelt. Senini parim üllatus oli aga koristajatädi ülikooli WC järjekorras, kes perfektses inglise keeles mulle ütles, et kohe näha, et ma väljamaalane olen, itaallannad on palju lühemad. Tegi mulle silma ja ütles, et nii pikad on vaid modellid.

Tänane vahejuhtum upitas teataval määral mu enesehinnangut ja tundsin uhkust või rahulolu oma võõrkeelte oskuse üle. Samas sai järjekordse allapööle-vööd-paugu mu kompleks nimega "miks-ma-ikka-itaalia-keelt-ei-oska".

Muuseumimõtted

Esimest korda on alati valus, nad ütlevad. Ma ei olnud küll valudes, aga siiski sõnatu ja totaalselt jõuetu kui ma esimest korda elus Uffizi muuseumist väljusin. See oli vahetult peale renessanskunsti eksamit, EKA II kursusel ja kujutage seega ette mu ovatsioone kui ühtäkki ilmusid Giotto, Botticcelli, Piero di Cosimo, Vasari, Piero Della Francesca, Carravaggio jt.(eeldatavasti) ORIGINAALtööd, mainides ainult kõige kuulsamaid hitt-kunstnike. Tegelikult käis ilmselt juba peale keskkaja saale (mis on ekspositsiooni esimene osa!) pea juba ringi, aga ometi oli vaja kõik saalid põhjalikult läbi vaadata, sest piletisse oli investeeritud tubli summa ja ma ei osanud arvata, et võiksin siia muuseumisse lähiajal veel sattuda.

Täna olin ma palju paremini ette valmistunud. Mul oli taskus tasuta pilet (!!!) ja südames rahu, et kõike ei peagi jõudma. Otsustasin lihtsalt vaadata, lasta töödel ennast kõnetada, otsimata ilmtingimata kinnitust raamatutest loetud kunstnike tunnuseid käekirja, pintslilöökide või hele-tumeda kasutamise kohta. Ma võtsin aega, vaatasin võibolla vaid kümnendiku töödest, lasin pilgul lihtsalt voolata ja märkasin detaile, millest raamatutes alati ei kirjutata.

Mingi aeg tagasi võlusid mind väga keskaegsed maalid; nende lihtsus ja ühemõttelisus paelus mind. Täna aga häiris mind äkki see võlts keskkond - need altarimaalid on loodud kindlatesse kirikutesse ja lisaks "kunstiväärtusele" (millest tänapäevases institutsionaliseerunud maailmas on saanud "muuseumi väärtus") on neil olnud palju olulisem ülesanne. See ei kehti ilmselt nt. Cindy Shermany töödele, aga keskaegse altarimaali võlu ja aura lõhuvad isegi Uffizi-suguse muuseumi valgete seintega saalid. Tore on muidugi käia muuseumis ja näha KÕIKE KORRAGA - nagu lappaks kunstiajaloo raamatut, ainult et reprode asemel on PÄRIS maalid.

Kunstiajaloolaste panus ühiskonnale ongi vist see, et "tänu" neile (meile? :)) on kunstist saanud mingi eraldiseisev asi, midagi, mida saab näidata muuseumis ja selle eest raha küsida. Kunstist on saanud mingi abstrakne, elukauge nähtus, mis võib küll pakkuda teatavat esteetilist elamust, aga millel nagu poleks päris maailmaga midagi pistmist.

Naljakas, et seda Kunsti me sõidame kasvõi teise maailma otsa vaatama. Kõik maailma rahvusest turistid seisavad hetkes Michelangelo tondo ees ja noogutavad, njaa, sel mehel oli tõesti annet. Ri ütles ausalt, et peale eilset googledamist tundusid Caravaggio tööd Wikipedias palju ilusamad kui siin, Uffizis. Ma ei saanud talle midagi ette heita, ilmselt oli tal õigus.

Protorenessanss saalides võlus mind aga hoopis üks giidiga lastegrupp. Professionaalsest kritinismist kuulasin tükk aega nende vestlust ja sain kinnitust, et tõesti, Kadriolru lossi lastetundide vastu ei saa isegi maailma parima muuseumid. Elagu lossidaamid!

***

Täna oli väga ilus päev. Lihtne. Ja väga soe viimase aja vihmaste päevadega võrreldes! Tundus lausa, et peale lõunast paninot Santo Spirito kiriku trepil, olid põsesarnad päikesest roosad. Jalutasime peale Uffizit veel veidi vanalinna tänavatel, tuuritasime veidi ratastega, kodudeel käisime kohalikust poest läbi ja ostsime punast veini ja punaseid õunu. Kodus soojendasime eilseid keedukartuleid. Järgmisena on plaanis vaadata üks osa seeriast "In Treatment", mida me oleme viimastel õhtutel ikka vaadanud. See elu, millest ma siin unistasin tundub parem veel kui mu unistustes.

Kõige odavam&soojem talvevarustus

Ma millegipärast arvasin, et kui juba pükse osta, siis ikka sooje. Nii ma tulingi poest välja, ise rahul ja õnnelik, sest ostetud püksid said pikad (maani!) ja soojad (40% villa!). Just siis kui ma tänavale astusin hakkas aga vihma sadama ja enne veel kui ma ratta parklani jõudsin, sain aru, et kõige tähtsam ost on siiani veel tegemata - vihmakeep!

Kohalikud fiorentinod sõidavad kõik erisuguste vihmakeepidega ringi (osavamad ka vihmavarjudega!). Sealjuures ei ole need lihtsalt kilekott-kaks-auku-kapuuts-versioon (mis oli selleaastase laulupeo uus trendiriietus) vaid spetsiaalsed jalgrattaga sõitmiseks disainitud keebid- suured ja sellise kujuga, mis hoiavad jalad ka kuivad.

Firenzes ei ole ühtegi ostukeskust ja ma olen alati nõutu, kui on vaja osta midagi spetsiifilist. Nagu kaerahelbed või vihmakeep. Igat sorti kaupadele on eraldi väikesed poed, aga millises neist võiks küll vihmakeepe müügil olla?! Õnneks päästis mind mu turisti vaist - otse Galleria dell'Accademia muuseumi eest turisti postkaardi ja nänni poest ma lõpuks ta leidsingi. 3 € maksva sinise, kapuutsi ja viie trukiga vihmakeebi.

Tegelikult ei oleks seal üldse vaja vihmakeepe müüa, sest minu meelest on alati nii ilus vaadata erivärvilisi vihmavarjusid muuseumi ukse taga järjekorras seismas. Hommikuti kui kooli sõidan on keskmiselt 40m pikkune turistide saba juba varmalt Accademia ukse taga looklemas. Ja muuseas, kui ükskõik millisel päeval äkkitselt vihma sadama hakkab, ilmvad terves linnas momentaalselt mitte kuskilt välja kas Pakistani, India või Aafrika päritolu mehed, kes lahkelt värvilisi vihmavarje müüa pakuvad.












Ma olin oma esteetilises mõttes väljakannatamatu, aga äärmiselt praktilise sinise vihmakeebi üle väga uhke. Hüppasin ratta selga ja sõitsin rõõmsalt läbi vihma kodu poole. Muidugi, peale 10 minutit hakkas mul kohutavalt palav, sest kilekott on kilekott ja seal sees saab õhk kiiresti otsa. Mõtlesin rõõmsalt, et milleks mulle sooje pükse - kolme-eurone vihmakeep on soojem kui ükskõik kui suure villasisaldusega riideesemed.

Algas teejoomise aastaaeg

Ma olen alati arvanud, et ilmast räägitakse piinlike vaikuste vältimiseks. Mõni päev tagasi avastasin aga, et sellest on saanud minu jaoks üks oluline kõneaine. Ma ei hoia tagasi oma üllatust, et ka siia jõudis lõpuks sügis.

Ma arvasin, et meri on alati sinine ja et Firenze on igavesti kuum. Talvemantel, kindad ja saapad said küll kohvirisse pakitud, kuid külma ilmaga on ikka raske leppida.

See juhtus üleöö, ühtäkki oli +25 asemel +15 ja jäine tuul. Ja nii füüsiliselt kui psüholoogiliselt oli mul raske seda vastu võtta. Ma varustasin end kiiresti kõrge villasisaldusega riietega, tõmbasin salli kõvemini ümber kaela, panin jalga saapad. Ja siis mõtlesin irooniliselt endamisi, et Eestis on see suve keskmine temperatuur. Ja see tähendab soe. Kõik on suhteline:)

Ametlikult küll veel kütet sisse lülitada ei tohi, aga me tegime seda salaja ikkagi. See on mingi kohalik "öko-seadus": enne 1. novembrit kütta ei tohi. Sügise algul külmetame natuke suure looduse säästmise nimel,aga suvel las õhukonditsioneerid uhavad, sest õues on liiga palav. Itaallaste loogika.

Täna hommikul olid autod härmas, praegu on õues +9. Mitte märkimisväärselt parem kui Eestis, ma kujutan ette. Siiski, päike paistab ja päikese käes on veel tunda seda suvesoojust, mis siia linna veel jäänud on. Mu lõuna-piknikud Ospedale degli innocenti trepil on veel nauditavad (kui ma ei satu just mõne tänava-kaupmehe ohvriks, kes tahab mulle pesumasina trummlit vms. pähe määrida) ja 20 minutit päikese käes salatit süüa on just paras kogus päikest. Ometi tundub se +9 või ka +16 palju külmem kui Eestis; päikese varjus tundub lausa, et külm tuul lõikab sisse. Hommikuti on esimesed konspekti read täis kõveraid varesejalgu, sest rattasõidust külmast kanged näpud ei allu veel mu käskudele.

Tassike või kaks teed on aga kuidagi väga head kaaslased kooliraamatute lugemise kõrval ja mind valdab eesti-sügise nostalgia.

Kunstiajalugu ja Firenze

Kunstiajaloo õppimine Firenzes on omaette fenomen. Ma mäletan kuidas Renessanskunsti loengutes Mai Levin meile pildi Firenzest kui imedemaast silme ette manas. Ja kui ma esimest korda siia tulin, siis tõesti ahmisin õhku igat palazzot, piazzat ja kirikut nähes. See linn on ise kui suur kunstiajaloo raamaute ja slide-showde illustratsioon. Iga suvalise nurga peal oli mõni Michelangelo või Donatello skulptuur, igas suvakas kirikus mõni hitt-kunstniku altarimaal või portaal. Muuseumidest rääkimata. Firenze linna tänavanimede loetelu on nagu mõne kunstiajaloo raamatu indeks.

Potentsiaali siin ühesõnaga on. Samas tundus kuidagi nii trööstitu, kui tarbekunsti ajaloo loeng algas ei varasema ega hilisema perioodiga kui "Firenze renessanss". Ja kui ma esialgu mõtlesin, et õppejõud üritab õpilasi kohaliku kontekstiga motiveerida, siis tundub, et selle kursuse raames me piirdumegi - Firenze ja renessanssiga. Juttu muidugi jätkub kauemaks, aga..

Sama asi kordus kunstiteaduse ajaloos - Boccaccio tundus olevat esimene kunstist kirjutaja kogu inimkonna ajaloos. Oleks see Vasari olnud, oleks ma ilmselt püsti tõusnud ja ära läinud. Kuulasin aga vaikides Boccaccio loo lõpuni ning otsustasin, et liiga palju renessanssi Firenzes on minu jaoks liiga palju. Too much is too much ja ma ei läinud kunagi sinna loengusse tagasi.

Mind tegi natuke nõutuks śee kohaliku kuldajaga "kiitlemine" (mitte KÕIGIS loengutes, õnneks), aga samas leidsin kiiret lohutust ja vaieldamatult parima positiivse külje oma projektis "kunstiajaloo õpingud Firenzes" - nimelt saan ma enamus kunstimuuseumitesse tasuta sisse! Pruugib vaid õpilaspiletiga lehvitada ja muuseumide uksed avanevad võluväel (parimal juhul isegi ilma järjekorrata) Huvitaval kombel laieneb see privileeg ka majandusdoktorantidele ning nii me veetsimegi terve eilse päeva Palazzo Pitti lõpututes näitusesaalides. Ühe päeva jaoks oli seda liiga palju ning kogu ekspositsiooni lõpuni me vaadata ei suutnudki ning peale kolme esimest tundi jalutasime juba koos kasside ja saksa turistidega Boboli pargis.

Mis viga nii kunstiajalugu õppida? :)

Oblate raamatukogu sisehoov (klausuur) ja Duomo. Isegi raamatukogus on kunstiajalugu katkematult kohal:)

Esimene kuu ja esimesed päikesed

Mis minust vahepeal saanud on?

Kui kalendrisse vaatan, siis on raske uskuda, et ma olen juba kuu aega Itaalias olnud. Tahes-tahtmata tekib soov korraks tagasi vaadata ja mõelda läbi, mida see kuu mulle on andnud. Ja võtnud.

Ma tulen just antropoloogia loengust, kus õppejõud kogu grupi ees ütles, et minu naljakas itaalia keeles kirjutatud kodutöö sisaldas muuhulgas kirjavigu. See ei olnud öeldud mitte paha pärast ja kõik naeratasid mõistvalt kui nägid, et ma olen suur blond põhjamaalane – sellega ma vabandasin oma kirjavead momentaalselt. Kuid ikka jäi see mulle südamesse kripeldama.

Umbes pooled loengud panevad mind muigel näoga iseendalt irooniliselt küsima – mida kuradit ma siin teen? Pruugib vaid juhtuda, et loengu aken on lahti ja möödasõitvad mootorrattad summutavad heli või et mul on lihtsalt juba 3 loeng järjest ning mu keskendumisvõime alanenud ning ma ei saa midagi aru. Peale neid loenguid on veidi raske end uuesti motiveerida – ma olen vist teataval määral maksimalist ning tahan kõike ja kohe (aru saada).

Tegelikult on aga väljaspool itaalia keelest (ja süsteemidest) arusaamist kõik olnud super. Eile oli esimene külm päev – siiani võis vabalt pea iga päev päikese käes peesitada! Ilm ei ole maailma olulisem asi, aga ma tunnen, et Päike annab mulle palju energiat. Ja kuigi ma tunnen aegajalt trotsi, et iga tavalisemgi ja igapäevasemgi liigutus kulutab siin rohkem energiat kui kodus, siis mu energiatasakaal on paigas.

Selge see, et ma olen esimestel kuudel siin nagu laps, kes õpib kõndima. Ja õppida on palju: nt. kuidas käituda poes, kinos, kohvikus, loengus, ühistranspordis, raamatukogus. Kuidas Itaalia liikluses ellu jääda. Kuidas öelda „ei” neile sadadele inimesele, kes mult poole tunni jooksul tänaval raha küsivad jne. Senini aga suurim õppetund on minu jaoks muidugi „Kuidas Itaalias ülikoolis käia” :)

Ma olen nendes õppetundides aegajalt kärsitu ja kipun unustama, et mul ei tasu erutuda, kui ma kohe esimesest 13 supermarketist kaerahelbeid ei leia. Aga nagu ma endale esimesel siiajõudmise päeval päevikusse kirjutasin: mul saab siin väga lõbus olema, kui ma vaid suudan oma huumorimeelt säilitada. Ja siiani on tõesti nii olnud.

See kuu on toonud päris mitmeid väikeseid ja suuri rõõme, alustades kõige lihtsamatest igapäevasematest asjadest kodus, ühistest söögitegemistest ja filmiõhtutest ühiste unenägudeni oma armsaimaga. Palju rõõmu tõi mulle mu jalgratas, mis kuidagi tähendab mulle teatavat iseseisvust ja hoopis uut linna(ruumi) kogemust. Kõik mu linnas- ja kooliskäimised on terve elu sõltunud ühistranspordist ja nüüd ma saan ja võin ja tahan minna ise. Siis kui ma tahan.

Paar uut ja huvitavat kontakti, palju uusi mõtteid filmiajaloost ja antropoloogiast, mitmeid uusi retsepte ja palju uusi maitseid, ooperid, näitused, kontserdid, tangotunnid, väikesed võidud itaalia bürokraatiamaailmas – kõik need asjad loovad väikeseid positiivseid võnkeid ning ma ei märkagi kui kiiresti see aeg läinud on.

Kutse tangole

Ma ei oleks seda endast kunagi osanud oodata, aga üsna märkamatult olen ma ühinenud salajase sektiga, kes teisipäevaõhtuti tangot käib harrastamas.

Eelmine aasta õppis Ri salsat ning jõudis mullegi mu Viimsi häärberi kriuksuval puupõrandal põhisammud selgeks teha. See aasta kutsus ta mu tango tundi. Kuidas ma olekski saanud keelduda?

Huvitaval kombel oli minu elu esimene (ja ainus!) kokkupuude selle elegantse ja seksika tantsuga Portugalis, kus mul õnnestus juhuse läbi paar tundi võtta ning jõuda ühel õhtul isegi mingisse suitsusesse tango-lounge'i (siis tohtis veel siseruumides suitsetada). Mind vaimustas see atmosfäär mida see tants ja muusika loovad. Kuigi tango ei ole ilmselgelt midagi mulle väga lähedast ja omast, siis see kirglikkus ja see pinge selles tantsus intrigeerivad mind.

"No pain, no game" lohutab mind Ri, kui ma jälle ta varvastel tallun või kui mu selgroolülid tunda annavad. Ja kuigi mu temperament ei küündi ilmselt kunagi ühe õige tangotantsija omani, (it. keeles on tantsijanna muide ballerina), siis vähemalt on selles omajagu sportlikku pinget ja lõbusat tiimitööd.

Pühapäev pargis

Selle nädala tähtsündmus oli jalgrattaleid. Ma olen algusest saati otsinud endale üht ratast (mis on ainus mõistlik sõiduvahend selles linnas, nii aja kui raha kokkuhoiu mõttes), kuid see on üllatavalt raske olnud, kuigi see linn kubiseb ratastest. Lõpuks sain ta siiski - korviga kauni musta linnaratta. Kahtlemata on need siiani paremini investeeritud 65 €.

Seega, eilne päev kujunes sujuvalt jalgrattapäevaks: sõitsime kokku u. 20 km. Ri meelest läks see kirja spordi-tegemisena, minu jaoks oli see aga pigem ümbruse tundmaõppimise käik. Firenze linnast u. kümmekond km mööda Arno jõe kallast kulgev rattarada on tõeline pärl. Linn saab iseenesest otsa ja annab ruumi jõe orule, mõndadele üksikutele villadele, kiiviistandustele (sic!!), golfiväljakutele ning kalastuskohtadele. See ei ole metsik maastik, pigem ikka park, inimese kontrolli all. Aga võluv sellegipoolest.

Täna pakkisime aga cous-cousi salati, pasteedi-crostinid (saiakuivikud maakeeli), puuviljad, veini ja kohvitermose kotti ning sõitsime sinna samasse Arno jõe orgu Cascine parki. Pühapäev pargis!



See on päris huvitav park, mitte vähem populaarne kui vanalinn: paarikesed, pered, vanaemad/vanaisad, lapsed, noored, täiskasvanud armastavad seal piknike pidada, päikest võtta, jalg- või pesapalli mängida, ratta, rulluiskude või hobustega(!) sõita, või korraldada erinevaid kogunemisi vabas õhus. Nt. on seal üks paviljon, kus kella 16st alates toimub pensionäride salsapidu. Loodan, et ka mul on veel 75 aastaselt mahti ja tahtmist salsat tantsida!

Meie olime seekord tagasihoidlikud, piirdusime söögi-joogi ja lugemisega. Ning arutasime pikalt kultuurierinevuste üle. Nimelt mängisid meie kõrval Indiast/Pakistanist pärit mehed pesapalli ja naised ning lapsed istusid vaikselt põõsaste taga ning vaatasid pealt. Ma olin esialgu vaimustuses kui kenasti üks täiskasvanud meeste sõpruskond oma aega veedab, naiste väljajätmine tekitas minus aga trotsi. Minus tärkas feminist, kuid Ri oli kindel, et emantsipeerunud Euroopa naised ei mõista päriselt indialaste/pakistaanlaste kultuuri. See viis aga omakorda aruteluni, kuidas meie (oleme ju ka mõlemad immigrandid selles riigis) itaallaste ja nende kultuuriga suhestume. Et kas tasub ikka vihastada kui nende asjaajamine tundub asjaajamatusena ning kui kõik ei toimi täpselt nii nagu Eestis. Või Portugalis.

Selliseid jutuajamisi on väga vaja, sest see nii lihtne tõde kipub aegajalt meelest minema: ma ei ole Eestis.

Poliitaktivism a la Lettere e Filosofia

Poliitiline aktiivsus hakkab Firenze Ülikoolis silma. Oleks, et ta ainult sellega piirduks, aga ta tungib peale igal võimalikul kombel.

Iga päev on juba enne ukseni jõudmist kooli värava juures kommunist-aktivistid, kes küsivad mingeid küsimusi ja jagavad lendlehti. Esialgu ma naeratasin häbelikult ja tegin nägu, et ma ei saa aru. Nüüd lähen aga neist lihtsalt suure ringiga mööda.

Teinekord on kommunistide asemel antirassistid, kes püüavad oma lendlehekeste ja koosolekutega meid (kõiki meid) tolerantsuse poole suunata. Nii nagu kõikvõimalikus teadetetahvlid, on ka kooli WC uksed erinevaid manifestatsioone täis kirjutatud. Leides sealt täna järjekordse antifašistliku üleskutse, meenus mulle hoopis EKA vetsu-poeesia:

Siim Kallas

Virge naeris

ergas kaalikas

...

Pole midagi, tundub, et ka kunstiakadeemia tudengid on siiski kergelt politiseerunud.

Lugu sellest kuidas ma esimest päeva ülikoolis ei käinud

Tänane päev oli väga tähtis ja lootustandev - lõpuks ometi hakkavad mu loengud ja ma saan seda, milleks ma siia olen tulnud - tarkust! Ma olin eelneva nädala jooksul suhelnud erinevate osakondade mõistlik-mõistvate ja ka väheminimlike bürokraatidega ning mulle oli tekkinud küllaltki selge ülevaade sellest, mismoodi süsteem toimib. Nii mulle tundus.

Fakt, et kõige uuem info on internetis üleval tekitas minus nii koduse tunde, et ma unustasin vist, et ma ei ole Eestis vaid Itaalias. Aga mulle tundus siiski, et mul on asjast ülevaade. Koostasin omale tunniplaani ja asusin siis nagu tubli koolilaps ikka esmaspäeva hommikul kooli poole teele.

Esimene loeng ei toimunud. Klassi ukse tagant leidsin veel ühe õnnetu, kes aitas mul läbida raske retke, et jõuda infoni, et lubatud kultuuriantropoloogia algab küll millalgi esmaspäevahommikuti olema, aga keegi ei tea millal täpselt. Siiski, see oli alles minu kooli-odüsseia algus.

Järgmine loeng pidi algama kell 15.00. Audiovisuaalse meedia kriitika ja metodoloogiad, kõlab paljulubavalt. Lootust andis seegi, et olin tõesti ühest nendest paljudest nimekirjadest must-valgelt lugenud, et loeng algab tõesti 28. september kell 15.00 aula magnas, Piazza Brunnelleschil.

Kui ma 10min enne loengu algust ukse taha jõudsin, leidsin sealt kirjakese, mis ütles, et loeng on ümber tõstetud aadressile Via Capponi 7. Kiire konsultatsioon linnakaardiga, kiire rattasõit ja kohal ma olin. Selgus aga, et tegemist oli vale Via Capponiga, sest Firenzes on nimelt kaks samanimelist tänavat. Tõesti, praegu ei olnud sobiv aeg linnaga tutvumiseks, sest loeng oli peal!

15 minutit hiljem olin ma õigel Via Capponil ja esimese asjana sain härra sekretärilt teada, et see aine toimub siiki Via Alfanil. Õnneks sekkus üks teine tudeng, kes väitis, et kuigi ta tahtis minna teise loengusse, oli ta täna hommikul kell 13.00 sattunud just sellesse loengusse, mida ma otsin. Seal samas Via Capponil, aga 2 tundi tagasi.

Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Olukord tundus veel naeruväärsem, kui selgus et ka see sama osakonna sekretär ei tea täpselt millal see (või üks kõik milline loeng) täpselt toimub. Ta saatis mu edasi järgmise tüübi juurde, kes ei olnud kahjuks palju targem kui eelmine. Me otsisime koos kooli kodulehelt infot, kuid ta loobus ning helistas otse õppejõule. Homme peaks järgmine loeng olema. Olgu tunniplaan mulle armuline!

Kokkuvõttes - keegi ei tea täpselt, kus mis ja kas toimub. Kuid kuidas mina siis veel pean seda teadma!? Ja kui see kohe varsti ei selgu, siis pakin oma asjad ja sõidan koju tagasi. Raisk.

Paprikamoosi lugu.

Terve mu pere arvas, et hakkan aru kaotama, kui sel suvel ostsin kilo punaseid paprikaid, et hakata neist moosi keetma. Ent kuna isegi internet ei olnud mulle suurt paprikamoosi retsepti saladust reetnud, oli mu soov nii suur, et otsustasin improviseerida. Panin hoolega erinevaid koostisosi justkui keedaks nõiduslikku võlujooki. Püüdsin parimat, aga välja tuli ikka nii nagu alati. Lõpptulemus oli just nii kahtlane kui võiks alguses arvata ja kahest väikesest purgist, mis ma tegin on vist üks siiani mu kodus külmkapis. Ilmselt keegi ei saanudki kunagi teada mis mulle sisse läks ja kust tuli see kummaline soov salapärast moosi keeta.

Paprikamoosi lugu algas (ja ilmselt ka lõppeb) San Gimingianos- Toskaana mäenõlvade ning viinamarjaistanduste vahel Firenzest lõunas asuvas väikeses keskaegses linnakeses. Kõik majad on ühtemoodi pruunist kivist, tornide ja väikeste akendega. Aga see puhtus annab justkui ruumi puhata ja teeb meele rahulikuks. See on kui oaas keset kõrbe, tükike lihtsust selles kultuuripärandist üleküllastatud maakonnas. See linn on meid lahkelt vastu võtnud juba varem ning sinna viis ka meie tänane päevatee.

Seal ei olegi muud kui jalutada nende tornide ja majade vahel, piiluda aegajalt taevasse ning võimalusel linna ümbritsevaid orge ning meel muutub rahulikuks ja olemine kergeks. Võib limpsata maailma parimat jäätist (peaväljaku äärne gelateria on juba mitmekordne maailmameistritiitli omanik) või kuulata mõne tänavamuusiku flöödikontserti. Siiski, paksude müüride vahele on peidetud nii mõnedki kunstigaleriid, kus absoluutselt juhuslikult võib peale sattuda Sol Lewitt’ või Ilja Kabakovi töödele.

Ning siis on seal see saatuslik tänavakohvik. Sa võid ju arvata, et istud ainult hetkeks tänava äärsele toolile, et proovida paljukiidetud Vernaccia veini kuid siis ilmuvad pimedast kohvikust päevavalgele juustud ja leivakuivikud ning väikesed kausikesed mee, viigimarja- ja just, just! – paprikamoosiga. See sama punane magushapu paprikamoos, mis paneb kõhu nurruma ning teeb veini ja juustu veel paremaks.

Ettekandja naeratas kavalalt, kui palusime arvet. Ta tundus teadvat, et me oleme seal varem käinud. Ja tema küsimus sai kinnitust, tõesti, oleme viimase kahe aasta jooksul juba kolmandat korda paprikamoosi söömas.

Siiski, päeva lõpuks ma otsustasin, et ei ole mõtet hakata ise paprikaid solkima ning neist mingit võlumoosi keetma. Lõpeks ei olegi tegelikult oluline selle moosi maitse (mis siiski on kahtlemata suurepärane) vaid kõik see kokku – kõik need maitsed, lõhnad, seltskond, linn ja mäed, pilved ja päike ja tuul selle moosi ümber , mis teeb olemise kadestamisväärselt mõnusaks ning üks paprikamoos saabki osa taevani tõstvatest komplimentidest.

Seitsme(nda) päeva miss Itaalia

KTI reisidest olen üle võtnud kombe valida reisimisse: demokraatlik otsus, kus iga žüriiliige saab anda missitiitli päeva/nädala parimale ja meeliköitvamale sündmusele/kohale. Selline universaalne konkurss sunnib nädala tegevustele järele mõtlema ning meenutama kõike head, mida oled kogenud. Hea eneseanalüüs igal juhul.

Minu esimese Itaalia nädala missi valimised toimusid pühapäeva õhtusöögi ajal rongis (tulles tagasi Cinque Terrest), kus menüüs oli küll vaid kaks rohelist õuna, kuid missitiitli saaja üle meil vaidlust ei tekkinud. Kindel esikoht läks miss-ujumisele samal päeval Monterosso linna rannas. See imeilus rand, armsa linna vahetus läheduses, kilomeetreid kõrged mäed, mis Vahemerest otse taevasse pilvede vahele kerkisid, ja see mõnus soe vesi.



Kõikide nende vihmasadude tõttu olin kaotanud lootuse, et veel võiksin siin see hooaeg ujuma saada, kuid sellele veele ei saanud „ei” öelda. Ja tõesti oli äärmiselt mõnus.

Minu isikliku teise printsessi tiitli sai mu imeomane asjaajamine portogliano keeles ning kolmandaks jäi laupäevalõunane lillkapsakaste rõdul pika Euroopa ülikoolisüsteemide ja immigrantide teemalise vestluse taustal. Mis oli Sinu selle nädala Miss Universum?

Lugu sellest, kuidas me käisime kommunistlikus rahvamajas õhtusöögil ning tätoveeringu-salongi sünnipäeval

Fiesole Casa di Popoli (Rahva maja?) on ilmselt midagi Eesti külades-alevites tuttava Rahvamaja kohalik variant, mõningate erinevustega, loomulikult. Märkimisväärsete erinevustega, loomulikult.

Ilmselt toimuvad seal ka kultuurisündmused- seinal olevate plakatite järgi selgus, et 3€ eest võib eelseisvat jalgpallimatši vaatama tulla, näiteks. Meie üks ja ainus eesmärk oli aga odava raha eest süüa saada.

Minu ootusärevus oli ilmselgelt kõrgendatud, kuna Ri tegi lausa reserveeringu, väites, et ilma selleta ei pruugi me lauda saadagi. Fiesole popim ja glamuursem restoran, eeldasin. Siiski kinnitas ta korduvalt, et ma ei pea midagi viisakat selga panema. Casa di Popoli fenomeni taga peitub odav ja maitsev kõhutäis, mis on väga kirju seltskonna kommunistlike vabatahtlike poolt valmistatud. Kõik see kokku olla ka mingitpidi seotud kohaliku kommunistliku parteiga. Üllatusin, kuid otsustasin siiski vaikides selle faktiga leppida ja leidsin, et on ilmselgelt kavalam kõigile mitte kuulutada, et tulen postsotsialistlikust riigist ning oman seetõttu vägagi kallutatud (kuid põhjendatud!) arvamust kommunismist kui sellisest.

Vajadusel üle saja inimese mahutav söögisaal (kõik maailma restoranid tunneksid end haavatuna, kui ma seda kohta restoraniks nimetaksin) oli ilmselgelt ülevalgustatud, sest orule avanev vaade kadus klaasilt ruumi sisemust peegeldavate kujutiste taha. Punastel (!) laualinadel kombekohaselt valged paber ”laualinad” ja tohutu lärm, mida vaid veerandijagu saali inimesi tekitasid, lõi just sellise atmosfääri, mis mul seostub lõunaeuroopaliku söögikultuuriga. Euroopa Liidu nõuetele kindlasti mittevastava köögi lahtisest uksest paistis, et samad inimesed, kes toite ette kannavad neid ka valmistasid. Jälgisin nende tegevust ning püüdsin aimata kuidas nad kommunistlikku ideoloogiat oma igapäevaelus võiksid rakendada.

Aga ei saa kurta, söök oli tõesti hea. Kuigi minu pasta ja Ri pizza saabusid suvalistel aegadel, nii et jagasime oma sööke, et võiks samaaegselt sööma hakata. Muigasin kui minu tomati pasta saabus – keedumakaronid tomatitükkide, soola ja pipraga. Nii lihtsat poissmehe toitu Eestis endast lugupidav toidukoht ei paku, isegi EKA söökla mitte. Itaalias aga 3€ eest paremat tahta oleks patt. Need olid tõesti maitsvad makaronid!

Peale õhtusööki otsustasime veel vaadata, kas päeval ühe väliskohviku terrassil kuuldud bändiproovi kontsert on juba alanud. Oli. Ent väga ruttu selgus, et tegu polnud lihtsalt vaba sissepääsuga laupäevaõhtuse kontserdiga kohalikus kohvikukeses vaid sealse tätoveeringu salongi sünnipäevaga.

Ühtäkki tundus, et olime ainsad pidulised, kellel polnud ühtegi tätoveerinut, segi mitte kõrva-, nina-, naba- ega kulmurõngaid. Ilmselgelt ei olnud me kutsutud, kuid tasuta vein, šampus, pool, igasugu küpsetised ja just lauale toodud suuuuurt sünnipäevatorti nähes otsustasime enda kasuks: jäime kontvõõrastena peole ning lasime heal maitsta. Tasuta lõunad on siiski olemas?

Kui lõpuks koju jõudsime, sain aru, et tegemist oli ilmselge ülesöömisega. Seega ei ole vist vaja kaugelt otsida põhjust, miks minu tänalõunane menüü koosnes vaid salatist ja keedetud köögiviljadest ning miks mu päevaplaanis järgmine punkt on jalgrattasõit.

Firenze suurus

Mäletan, kui emale ütlesin, et Firenze on oma suuruselt ehk Tallinna sarnane. Nii lihtne oleks seda fakti internetist kontrollida, ometi on mul kujunenud Firenze suurusest faktipõhisest teadmisest iseseisvalt kaks hoopis erinevat arusaama.

Üheltpoolt on Firenze väike. Ta on küll Toskaana nn. maakonnakeskus või pealinn, aga ometi ei kulu minu linna piiril asuva kodu juurest kesklinna jalutamiseks rohkem kui pool tunnikest. Arno jõega pooleks lõigatud ja mägede vahele orgu surutud linna kitsastel tänavatel ning tihedasti kokkupressitud majadest kajab väiksus. Ja mis ongi Firenze võrreldes selliste suurlinnadega nagu Rooma või Milano?

Kui ma aga eile oma lõunaoodet -banaani ja pastel-de-nata’t- otsustasin jõe äärde sööma minna ning selleks läbi vanalinna kõige turistirohkemaid tänavaid ja piazzasid läbisin, tundus, et Firenze on kummist. Ta on tõeline suurlinn, melu- ja inimrohke sulatuspott, kus kõik mandrid on esindatud oma parimate ja iseloomulikumate näidetega. Firenze vanalinnas on igapäevaselt nii palju turiste (ja ka kohalikke!), et see teeb silmad ette ka kolme kruiisilaeva mahus turiste täis pakitud Viru-tänav/Raekoja platsile.

Ma tean hästi, miks turistid siia tulevad, olen käinud (ja teen seda siiani) suu ammuli ühe pärli juurest teiseni, imetlenud selle linna rikkust ja ilu. Ta võlu peitub tema aja- ja kultuuriloos, nendes lõpututes kirikutes ja muuseumides, nendes tohututes restoranides ja pizzariades ning kogu selles Vasari pärandil põhineval arusaamal Firenzest kui lääne kultuuri taassünni hällist.

Firenze võib ju ruumiliselt olla sama suur kui Tallinn, aga temas on suurlinna vaimu ja hõngu, millega kaasnevad nii positiivseid kui ka negatiivseid võnked.

Kui Tallinn vajub talveunne, siis Firenze ei saa kunagi puhata. See ongi see kõrge hind, mida tema ja ta elanikud oma pärandi pealt maksma peavad.

Via Pietrafitta

Täna hommikul otsustasime, et on aeg teha algust hommikusöökidega rõdul. Meie pirni- ja õunapuude varjus olev rõdu ei ole liiga suur ega liiga väike, just parasjagu mõnus, et mahutada väikest lauakest ja kahte tooli. Päeval paistab siia kuum päike, õhtupoolikud on mõnusasti jahedad. Ta täidab just seda vajalikku osa pisikeses korteris, kuhu on mõnus minna, kui sa kööki ja magamistuppa enam oma mõtetega ei mahu. Siin olen ma praegugi. Kuigi ma keeldusin hommikusöögi ajaks pikavarrukaga pluusi selga panemast, oli hommik tõesti veidi rõske. Piimakohvi ja viieviljapudru maitses sellegipoolest hea. Praegu aga peidan end päiksevarju taha ja jälgin hoolikalt, et ükski mu kehaosa pikalt päikese kätte ei jääks. On tõesti kuum.












Ometi on tänav, Via Pietrafitta, hirmuäratavalt lähedal. Kuigi tänaval elab kokku vast mõnikümmend peret ja rahvast liigub siin seetõttu vähe, tundub see metallvõrega esimese korruse rõdu mulle ikkagi liiga avalik ja avatud. Hommikusöögiajal saime hea ülevaate naabritest, kes siin elavad ja kaheksa paiku kodust väljuvad. Lühikese statistilise kokkuvõtte põhjal selgub, et Via Pietrafittal elavad peamiselt pered: vanaemad-vanaisad, kas koos laste ja lastelastega või omaette; üks noor ema, kes teeb mitmeid ringe ümber meie kolmest tänavast koosneva „kommuuni” ning mõni üksik tudeng või noor, kes mopeedi või jalgrattaga hommikul kooli sõidab.

Olen otsustanud teretada kõiki meie tänaval vastutulevaid inimesi, sest tunnen kuidagi kohustust olla nendega viisakas. Olen ju sissetungija nende väikesel eratänaval, kus nemad on aastaid elanud. Kummaline on sealjuures see, et ka minu päris kodutänaval, mis ei ole sugugi suurem kui Pietrafitta, ei tule alati see „Tere” üle huulte. Millegipärast ma ei ole julgenud või tahtnudki lasta naabreid endale liiga lähedale.

Ka siin meeldiks mulle imbuda seintesse ja äärekividesse, liikuda tänaval vaikselt ja märkamatult, et mitte tabada inimeste uudistavaid pilke. Firenze on väga turistiderohke, seega on firenzelased harjunud väljamaalasi nägema, aga ometi tundub mulle, et nii mõnegi pilk jääb minul pidama. See tekitab minus ebamugavust, kuigi ma saan sellest aru, sest olen isegi Tallinnas inimesi vaadanud. Siin aga tuletavad need pilgud mulle katkematult meelde, et ma olen võõras ja teistmoodi.

Aga mind teeb rõõmsaks selle tänava väiksus ja vaiksus, ning teatav distantseeritus kesklinna melust. Ja mind teeb rõõmsaks, et ma võin iga kell kui tahan sellest melust osa saada, pruugib vaid veidi jalutada.




Meie naabrite kiisu.



Minu kahekõned basiilikaga.