Võiks ju eeldada, see Firenze-kogemus vormib minust ühe renessansskunsti friigi. Aga ei, viimase aja kõik tuuled puhuvad hoopis filmikunsti poole. Viimasel ajal ongi mu elu olnud nagu filmis. Ilma "nagu"-ta tegelikult.
Minu Elu Filmis. Olen sukeldunud sügavale filmide maailma.
Eelmisest nädalast hakkasin võtma juba KOLMANDAT loengut, mis on filmikunsti/kriitika/ajalooga seotud. Nimekirjas on Filmikunsti ajalugu ja kriitika; Tummfilmi ajalugu - subjektivismi sünd & Audiovisuaalsete meediate analüüs ja kriitika. Itaallased on loomulikult oma filmiajaloo üle uhked ja seega on ühe tavalise humanitaar- ja filosoofiateaduskonna loengute seas palju erinevaid aineid mis on filmide ja kinoga otsesemalt või kaudsemalt seotud. Jah, ikka otsesemalt pigem. Ja seda juhust ei saa kasutamatta jätta.
Seega lisaks Oblate raamatukogu DVD laenutusele ja interneti piraatlusele vaatan ma ka enamikes loengutes EKRAANI. Filme! Uusi ja vanu. Itaalia kinoklassikast Griffithi ja vendade Lumière'deni ning tagasi.
Ei, mu pilk ei ole veel tühi ja kristallistunud. See on alles algus.
Juba mõnda aega toimub EUIs (Ri ülikoolis) iga reede õhtu filmiseeria - Unexpected moves. Movies you wouldn't see... othervise: üks poolsalajane filmifriikide iganädalane rituaal mõne tundmatu filmi vaatamiseks.
(Sarja avafilmiks oli muuseas Arko Okki "Ristumine peateega." Ning lähiajal pidavat EUIs linastuma mingi muu asja raames ka ameeriklaste üllitatud ülipatriootlik ja üliemotsionaalne Singing Revolution).
Ja mitte, et sellest veel vähe oleks. Juba mõnda aega käib Firenzes rahvusvaheliste filmifestivalide hullus - 50 päeva filmifestivale on haaranud enamus linna kinosid ning mõne päevastest kuni nädalapikkuste filmifestivalide hulgas on näiteks prantsuse- ja soome (sic!) kinole, aga ka gei-, antropoloogia-, naiste- ja kaasaegsele kunsti filmidele pühendatud festivalid. Antropoloogia peamiselt dokfilmide festivalile "Festival dei popoli'le" sain ma oma õppejõult muidugi tasuta festivalipassi:)
Seega on mul õnnestunud viiimasel ajal näha palju lihtsalt huvitavaid ja paari väga põnevat asja.
Kõige mõtlemapanemav oli Julio Ribeiro Salgado dokumentaal "Nauru, une ile a la derive" (2009). Nauru on keset Vaikset ookeanit asuv kõigest 21km2 suurune saar, mis peale iseseisvumist (1966) sai tänu fosforiidikaevandusele 1980ndatel üheks maailma rikkaimaks riigiks. Fosforiidi varud said aga otsa ja 2004 läks riik pankroti, koos pankadega kadusid ka kõik elanike säästud.
Kogu saare loodus on kaevanduste tõttu hävinud, ülejäänud maine (ja ka vaimne) on hävinemas. Inimesed on vaesunud, üle 90% saare elanikest on töötud ja umbes 75 protsendil täiskasvanutest on on diabeet (kui nad veel rikkad olid sõid nad "everything and anything they wanted," nagu nad ise ütlesid.)
Teine väga huvitav dokumentaal oli sakslaste maailma-pikimast-sotsioloogilisest-uurimusest "The Children from Golzow" (Barbara & Winfried Junge, 2007). See näitas katkeid ühe poisi elust noore kommunistina, kes sündis Ida-Saksamaale ja kelle käekäiku kaamerad mitmekümne aasta jooksul jälgisid. Vahepeal aga Saksamaad ühinesid, sotsialismist sai kapitalism, noorest poisist sai tehasetööiline ja isa.
Nii palju mõtlemapanevaid elamusi on viimasel ajal olnud, et ei jõuagi kõigile neile mõelda.
Igaljuhul, kui aga peaks mingi hetk masendus peale tulema näiteks riigi majandusliku seisu, töötuse kasvu või linnapeade parteilise kuuluvuse tõttu, võib alati lohutuseks Wikipediast Nauru saare kohta uurida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar