16 november, 2009

Monte Senario

Laupäev oli väga sotsiaalne. Me jõudime ühe õhtu jooksul käia kahe poolaka sünnipäevapeol ja peale seda veel Soome õudukat vaatamas. "Saun" oli üsna klassikaliseid õudukavõtteid kasutav lugu keskaegsest Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi vahelise piiri märkimisest. Või märkimata jätmisest. Minu rõõmuks mängis ühte kõrvalosa Rain Tolk:) Filmile järgnes veel üks öine punane vein ajaloo doktorantidega, kirgi küttis sealjuures Berliini müüri langemise järgne Euroopa.

Laupäev oli tegus, pühapäev aga hoopis teisest puust. Me päev algas nii hilja, et tundus, et sellest ei saagi asja. Pikk ja unine hommik kulmineerus suure tassi piimakohvi ja ananassiga. Hommikusöök venis ja venis, et veel viimasel võimalusel edasi lükata eesootavat suurpuhastust: meie väike tuba oli peaaegu juba kultuurikihi all kaotsi läinud.

Suure põrandapesu tulemusel ei olnud meil aga ühel hetkel enam oma pisikeses korteris kuskil olla - kõik oli märg. Nii olimegi sunnitud autosse istuma ja läinud me olimegi. Me võtsime suuna põhja - väikseid käänulisi teid pidi mägedest muudkui üles, eesmärgiks jõuda Monte Senariosse.

Tohutult ilusaks on need Toskaana nõlvad vahepeal muutunud! Lõpuks ometi on värviline sügis ka siia jõudnud ja kõik mäenõlvad ja orud mahedate kollakas-oranzide toonidega katnud. Andrew Bird laulis oma melanhoolseid viise, Ri sõitis mõnuga 40km/h, mina sõin silmadega seda ilu ja olin rõõmus sügise värvilise palge üle. Nii väike ja tühine tundub kõik suurte mägedega võrreldes.

Mäe otsas, pilvede vahel, ootas meid väike 13. sajandil rajatud mungaklooster pisikese barokse kiriku ja lilleaiaga. Tavaliselt tunduvad kõik baroksed kirikud kui lääged kreemitordid, see oli aga nii puhas ja püha. Meile pakuti suitsuvorsti- ja juustusaia, klaasike punast veini ja väga palju ilusaid vaateid kõrvalolevatele mäenõlvadele, mis hämaruse saabudes ükshaaval pimedusse kadusid.

Monte Senario ei ole üldse kaugel, Firenzest kiviviske kaugusel. Kui Sa mulle külla tuled, viin Su kindlasti sinna seda ilu kaema.

Tagasi tulles oli põrand kuivanud, pesu puhtaks saanud ja postkastis kiri vanaemalt. Milline päev!









2 kommentaari:

  1. see lihtsalt on võluv, kuidas siitkaudu saab sukelduda teise ellu ja teiste mägede vahele..aitäh

    VastaKustuta
  2. See on ilmselgelt puhas edevus, mis paneb mind oma elu avalikult siia internetti riputama.. Aga samas, jagatud rõõm on topelt.

    Leidsin täna just postkastist ühe põneva graafilise lehe, Toskaana mägede ja rehetarega. Äkki sa tead selle tehnikast lähemalt rääkida?

    :)

    VastaKustuta