Minu "film" on võtnud spontaanse kiirkursi ja stsenaariumikirjutamine ei jõua järgi. Ma ei tea, kas seda virtuaalset vaikust korvab lobapidamatus pärismaailmaga? Mitte just päris.. aga õhus on asju ja ma üritangi nüüd püüda nad siia verbaalsesse võrku, et kestvas matšis Blogindus vs Itaalia blogindus paar lisapunkti võiks teenida. Nimelt, on lisaks täispikkadele loengupäevadele nende nädalate sisse mahtunud mitmeid toredaid tegemisi.
Kuna seda nädalavahetust kroonisid lausa kahe staarfotograafi näitused (Francesca Woodman ja Robert Mapplethorpe) siis võtan täna ka abiks fotode maagilise võime iseenda eest rääkida.
***
Ühel neist kaunistest sügispäevadest võtsime sihiks vaadata ringi Orvietos. Umbria maakonnas mäe otsas asuva linnakese olla rajanud juba etruskid, nii et sealt linnas on juba üle 3000 aasta ajalugu tehtud. Mõned ajaloolased peavad seda lausa etruskite oluliseimaks linnriigiks ja kultuurikeskuseks.
See linn on nagu suur kivi keset lagendikku: vulkaanilist päritolu mägi keset laiuvat orgu on peaaegu vertikaalsete nõlvadega.
Etruskidest oli järel mitme muuseumi jagu potikilde, aga kõige huvitavamad on linna alla, mäe sisse uuristatud keldrid ja käigud. Nendes valitsev ühtlaselt külm temperatuur, pimedus ja vaikus (sic!) pidavat olema selle regiooni veinide hõrgu maitse saladus :)
Orvieto 14. sajandist pärit toomkirik on triibuline nii väljast kui seest. Kaunis keskaegne sebra.
Aga ometi ma ei mõista, miks küll neil sajanditetagustel itaallastel oli vaja selliseid kirik-monstrumeid, et Jumalale ligidal olla? Nende katedraalid on tõesti väga suured.
Mulle piisas millegi suure ja võimsa kohalolu tunnetamiseks vaid linna servale jalutada ja näha kilomeetrite taha ulatuva horisondi lõikumist pehmetesse pilvepatjadesse. Ühte pilku mahtusid kõik ümbritsevad mäed ja teed ja linnad, nii palju õhku ja vaikust, et altariretaableid, freskosid ning epitaafe ei olnudki vaja millegi Suure olemasolu tõestamiseks.
***
Üks päev aga viis käänuline ja kurviline, pidevalt üles ja alla võnkuv tee meid kohalikku veinipealinna - Chianti in Greve. See on üsna Firenze lähedal asuv kuulus veinitootmiskeskus, kus eriliselt hea kliima loob eriliselt head tingimused eriliselt hea veini tootmiseks.
Viinamarjapõldude vahele peitunud linn ise on väga armas ja vaikne. Kuid teab oma hinda. Üks klaasike Chianti Classico't kitsejuustu-suitsusingi leiva kõrvale on põhimõtteliselt kohtustuslik igale turistile. Teatavasti maitseb aga see Toskaana au-ja-uhkus samavõrd hästi ka kodus, kus säästukast saab sama raha eest terve pudeli.
Kilomeetreid ja kilomeetreid olid mäenõlvad kõik viinamarjaistandusi ja väikeseid veinitootjaid täis.
Veel oli mõndadel viinamarja põldudel kuldne kuub, enamus lehti on tegelikult juba langenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar