Ma ei ole tavaliselt kunagi nõus staar-kontsertide eest palju raha välja käima. Minu suurim ohver siiani oli möödunud suvel, kui ma ostsin 150 (?) kroonise Õllesummeri päevapileti, et minna Franz Ferdinandi kontsertit kuulama. Aga see, et minna teise linna/riiki mõne bändi pärast, ei tule tavaliselt kõne allagi. Tartu on siiani olnud kaugeim koht. Kui aga päevakorda ilmus Kings of Convenience'i kontsert, hakkas südames kripeldama.
Nende muusika on mulle kuidagi väga hinge läinud ja mitte ainult muusika enda pärast. Ma olen neid rahulikke ja nukravõitu viise kuulanud nii palju, nendega seostub mul nii palju erinevaid mälestusi. Alates Saiakangi aegadest, kus varastel hommikutundidel sai lumeiseid tabalukke avatud, et panna põlema kõik küünlad ja siis esimesi kohvisid nende taustl keeta. Või siis vihmased Portugali-õhtud, kui ma koduigatsuses nende taustal nutta lohistasin. Ja kõik meie ühised rännakud Ri'ga, autos alati nende plaat mängimas.
Otsus tuli kiiresti - me sõidame Rooma.
Võtsime terve päeva vabaks, et jõuaks enne kontserti veel veidi Roomas jalutada. Kohutavalt suur, kuid ikkagi ju üsna ilus linn. Ri oli terve hommiku otsa naljatanud, et kui me Erlendit ja Eirikut tänaval kohtume, siis kutsume nad kindlasti kohvile. Tema sõber oli kunagi peale Lissaboni kontsertit nendega tänaval kohtunud ja juttu rääkinud. Ja-jah..
Kõige uskumatum oligi aga see, et me tõesti kohtasimegi Erlendiga. Ta jalutas tänaval, just Auditorium Conciliazione lähedal ja naeratas mulle kui ma olin suures segaduses talle liiga pikalt otsa jäänud vaatama. Milline juhus! Me vahetasime temaga paar viisakust ja lubasime õhtul kontsertile tulla. Liiga piinlik oleks olnud öelda, et olimegi ainult selle pärast Rooma tulnud.
Kontsert oli ootuspäraselt ilus. Uued ja vanad laulud, ilusad kitarri ja viiuli soolod. Poetasin 2 heameele pisarat ja nostalgitsesin natuke. Sealjuures, ka selle kontserti ajal tantsis Erlend oma kuulsat tantsu:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar