Firenze mainstream vs. Frenze alternative

Damages, üks neist paljudest ameerika tv seriaalidest, on viimastel päevadel pinget tekitanud ja meid hiliste õhtutundideni kuvari taga hoidnud. Seetõttu on selle nädalavahetuse hommikud alanud hilja ja päevad olnud kuidagi laisavõitu. Aga et mitte päevad läbi nelja seina vahel olla, otsustasime kasutada juhust - on detsember ja st.turismivaene aastaaeg! - ja vaadata veidi meie oma linnas ringi.

Hoolimata "turismivaesest" aastaajast on linn uskumatult rahvast täis, ilmselt annab jõulude eelne konsumerism tugevalt tunda. Vanalinna tänavad on sama ülerahvastatud, nagu nt. juunis, ainsa vahega, et nüüd on ameeriklased/sakslased/hispaanlased jne. asendunud kohalike itaallastega ja igaühel on justnagu kohustuslikus korras näpu otsas kotike või paar sisseostudega.

Kui aga sellest massist läbi trügida, siis õnnestus meil pihta saada ühele neist paljudest armastatud turistide "sihtpunktist," kus me veel ei olnud käinud: otsustasime ronida surematu Giotto enda disainitud Firenze Toomkiriku kellatorni otsa.
Nii kõrge torn, et ei mahtunud isegi mu fotole ära.. Igaljuhul, 414 trepiastet, ei rohkem ega vähem.

(Otseloomulikult saatis ronimist elav vestlus kõigi ronijate vahel, sest itaallased ei jäta ühtegi juhust kasutamata, kui teine inimene tema kuuldekauguses on. Kitsastes trepikäikudes oli alati vaja vastutulevate inimestega paar viisakust vahetada või nalja visata.)

Me jõudsime üles just veidi enne päikeseloojangut nii et linn kumas soojades kollastes toonides tõesti kaunilt. Sealt ülevalt tundus Firenze suurem kui ta muidu on.

Renessanssarhitektuuri sümbol - toomkiriku kuppel tundub aga iga nurga alt vaadates liiga suur:)

Toomkiriku babtisteerium ja väikeses sipelgad-itaallased sisseoste tegemas.
Üks kaunemaid platse Firenzes -Piazza della Republica - jõulukuuse ja karusselliga.

Firenze "raekoda" Palazzo Vecchio ja selle ümbrus.

Santa Croce kiriku fassaad, Bargello ja Badia Fiorentina tornid.

***

Pühapäev oli laupäevaga võrreldes palju alternatiivsem. Me kõndisime sirge seljaga mööda "the"-kunstimuuseumist-number-kaks - Palazzo Pittist, kus kõik Rubensid jne. tapeedina seinu katavad ja läksime (minu ülikoolile kuuluvasse!) Loodusloo muuseumisse. Üsna iganenud ja kõike muud kui interaktiivne ekspositsioon andis märku sellest, et sinna muuseumisse turistide raha ei jõua.. Peale meie oli nendes tuhandetes saalides veel ainult paar peret lastega. Aga mulle jäi kustumatu mulje.

Peamiselt topistest koosnevas kollektsioonis olid ka paar piirituses hoitavat konna või vihmaussi. Suured karvased ämblikud, molluskid, liblikad, kõikvõimalikud imetajad ja linnud: pingviinidest papakoideni, sipelgakarudest lemurite ja nugisteni. Elusuurune ninasarvik, tuhat eri liiki ahvilisi, sarvelised sikud-sokud ja veel igasuguseid muid loomi, kellesarnaseid ma kunagi näinud ei ole.

Mõtlesin terve aja kui väga see muuseum näiteks Krissule meeldida võiks. Või kellele iganes. Sest kellele saaks selline kala mitte meeldida? :)