Viimastel nädalatel oli Firenze kaasaegse kunsti skeene oma parimas konditsioonis, tavapärastele näitusepindadele lisaks oli kaasaegne kunst hõivanud ka Fortezza di Basso - Firenze keskaegse linnusesse ehitatud "messipinna," kus peeti maha rahvusvaheline Florence Biennale , kus eurotsentrismile lisasid vürtsi hiinlased.
Mu elu esimesel biennaalil oli uskumatutes kogustes lillemaale, aga ka mõningaid põnevaid asju. Kuulsatest rääkimata. Näiteks nägin ma elusuuruses Marina Abramovichi, (kelle kohalemeelitamiseks oli vaja talle anda Lorenzo Magnifico auhind).
Lisaks ta varaste vidote näitamisele rõõmustas ta kohalikku publikut ka sellega, et luges oma suhteliselt humoorika ja provokatiivse manifesti ette. Ta viitas seal muuhulgas Dalai Lamale ning budistlike munkadele; rõhutas, et kunstnik ei peaks üle tootma, ei tohiks lähtuda kunstiturust ja näiteks ka seda, et kunstnik peaks tegema kunsti kirega, kuid ei tohiks luua romantilisi suhteid teiste kunstnikega. :) Väga sophisticated, kas pole? Abramovich elas muide kahe erineva kunstnikuga, kummagagi 12aastat. Peale neid kogemusi otsustas ta ilmselt teisi hoiatada.Niisiis, seal ta oli, seisis publiku ees, punaste prilliraamidega, üleni musta riietunud ja luges oma manifesti, mis ühtäkki tundus liiga banaalne ühe nii kuulsa kunstniku kohta. Siiski, nii kuulsat kunstniku elusalt igapäevaselt igaljuhul ei näe. Kivimaa oleks mu üle ilmselt uhke;)
***
Viimased kuud olen veetnud pea iga kolmapäeva õhtu paar tunnikest Palazzo Strozzi näitusel Reaalsuse manipulatsioon. Reaalsuse küsimus on alati mu hinge kraapinud, seega see näitus annab mõnusalt mõtlemisainet. Näituse loengusarjast ei ole ma loomulikult kordagi puudunud. Ilmselt jõuan ma mingi hetk selle pikema kajastuseni... (praegu aga Unemati kutsub)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar