Kunstiajalugu ja Firenze

Kunstiajaloo õppimine Firenzes on omaette fenomen. Ma mäletan kuidas Renessanskunsti loengutes Mai Levin meile pildi Firenzest kui imedemaast silme ette manas. Ja kui ma esimest korda siia tulin, siis tõesti ahmisin õhku igat palazzot, piazzat ja kirikut nähes. See linn on ise kui suur kunstiajaloo raamaute ja slide-showde illustratsioon. Iga suvalise nurga peal oli mõni Michelangelo või Donatello skulptuur, igas suvakas kirikus mõni hitt-kunstniku altarimaal või portaal. Muuseumidest rääkimata. Firenze linna tänavanimede loetelu on nagu mõne kunstiajaloo raamatu indeks.

Potentsiaali siin ühesõnaga on. Samas tundus kuidagi nii trööstitu, kui tarbekunsti ajaloo loeng algas ei varasema ega hilisema perioodiga kui "Firenze renessanss". Ja kui ma esialgu mõtlesin, et õppejõud üritab õpilasi kohaliku kontekstiga motiveerida, siis tundub, et selle kursuse raames me piirdumegi - Firenze ja renessanssiga. Juttu muidugi jätkub kauemaks, aga..

Sama asi kordus kunstiteaduse ajaloos - Boccaccio tundus olevat esimene kunstist kirjutaja kogu inimkonna ajaloos. Oleks see Vasari olnud, oleks ma ilmselt püsti tõusnud ja ära läinud. Kuulasin aga vaikides Boccaccio loo lõpuni ning otsustasin, et liiga palju renessanssi Firenzes on minu jaoks liiga palju. Too much is too much ja ma ei läinud kunagi sinna loengusse tagasi.

Mind tegi natuke nõutuks śee kohaliku kuldajaga "kiitlemine" (mitte KÕIGIS loengutes, õnneks), aga samas leidsin kiiret lohutust ja vaieldamatult parima positiivse külje oma projektis "kunstiajaloo õpingud Firenzes" - nimelt saan ma enamus kunstimuuseumitesse tasuta sisse! Pruugib vaid õpilaspiletiga lehvitada ja muuseumide uksed avanevad võluväel (parimal juhul isegi ilma järjekorrata) Huvitaval kombel laieneb see privileeg ka majandusdoktorantidele ning nii me veetsimegi terve eilse päeva Palazzo Pitti lõpututes näitusesaalides. Ühe päeva jaoks oli seda liiga palju ning kogu ekspositsiooni lõpuni me vaadata ei suutnudki ning peale kolme esimest tundi jalutasime juba koos kasside ja saksa turistidega Boboli pargis.

Mis viga nii kunstiajalugu õppida? :)

Oblate raamatukogu sisehoov (klausuur) ja Duomo. Isegi raamatukogus on kunstiajalugu katkematult kohal:)