Pühapäev pargis

Selle nädala tähtsündmus oli jalgrattaleid. Ma olen algusest saati otsinud endale üht ratast (mis on ainus mõistlik sõiduvahend selles linnas, nii aja kui raha kokkuhoiu mõttes), kuid see on üllatavalt raske olnud, kuigi see linn kubiseb ratastest. Lõpuks sain ta siiski - korviga kauni musta linnaratta. Kahtlemata on need siiani paremini investeeritud 65 €.

Seega, eilne päev kujunes sujuvalt jalgrattapäevaks: sõitsime kokku u. 20 km. Ri meelest läks see kirja spordi-tegemisena, minu jaoks oli see aga pigem ümbruse tundmaõppimise käik. Firenze linnast u. kümmekond km mööda Arno jõe kallast kulgev rattarada on tõeline pärl. Linn saab iseenesest otsa ja annab ruumi jõe orule, mõndadele üksikutele villadele, kiiviistandustele (sic!!), golfiväljakutele ning kalastuskohtadele. See ei ole metsik maastik, pigem ikka park, inimese kontrolli all. Aga võluv sellegipoolest.

Täna pakkisime aga cous-cousi salati, pasteedi-crostinid (saiakuivikud maakeeli), puuviljad, veini ja kohvitermose kotti ning sõitsime sinna samasse Arno jõe orgu Cascine parki. Pühapäev pargis!



See on päris huvitav park, mitte vähem populaarne kui vanalinn: paarikesed, pered, vanaemad/vanaisad, lapsed, noored, täiskasvanud armastavad seal piknike pidada, päikest võtta, jalg- või pesapalli mängida, ratta, rulluiskude või hobustega(!) sõita, või korraldada erinevaid kogunemisi vabas õhus. Nt. on seal üks paviljon, kus kella 16st alates toimub pensionäride salsapidu. Loodan, et ka mul on veel 75 aastaselt mahti ja tahtmist salsat tantsida!

Meie olime seekord tagasihoidlikud, piirdusime söögi-joogi ja lugemisega. Ning arutasime pikalt kultuurierinevuste üle. Nimelt mängisid meie kõrval Indiast/Pakistanist pärit mehed pesapalli ja naised ning lapsed istusid vaikselt põõsaste taga ning vaatasid pealt. Ma olin esialgu vaimustuses kui kenasti üks täiskasvanud meeste sõpruskond oma aega veedab, naiste väljajätmine tekitas minus aga trotsi. Minus tärkas feminist, kuid Ri oli kindel, et emantsipeerunud Euroopa naised ei mõista päriselt indialaste/pakistaanlaste kultuuri. See viis aga omakorda aruteluni, kuidas meie (oleme ju ka mõlemad immigrandid selles riigis) itaallaste ja nende kultuuriga suhestume. Et kas tasub ikka vihastada kui nende asjaajamine tundub asjaajamatusena ning kui kõik ei toimi täpselt nii nagu Eestis. Või Portugalis.

Selliseid jutuajamisi on väga vaja, sest see nii lihtne tõde kipub aegajalt meelest minema: ma ei ole Eestis.