Ma ei oleks seda endast kunagi osanud oodata, aga üsna märkamatult olen ma ühinenud salajase sektiga, kes teisipäevaõhtuti tangot käib harrastamas.
Eelmine aasta õppis Ri salsat ning jõudis mullegi mu Viimsi häärberi kriuksuval puupõrandal põhisammud selgeks teha. See aasta kutsus ta mu tango tundi. Kuidas ma olekski saanud keelduda?
Huvitaval kombel oli minu elu esimene (ja ainus!) kokkupuude selle elegantse ja seksika tantsuga Portugalis, kus mul õnnestus juhuse läbi paar tundi võtta ning jõuda ühel õhtul isegi mingisse suitsusesse tango-lounge'i (siis tohtis veel siseruumides suitsetada). Mind vaimustas see atmosfäär mida see tants ja muusika loovad. Kuigi tango ei ole ilmselgelt midagi mulle väga lähedast ja omast, siis see kirglikkus ja see pinge selles tantsus intrigeerivad mind.
"No pain, no game" lohutab mind Ri, kui ma jälle ta varvastel tallun või kui mu selgroolülid tunda annavad. Ja kuigi mu temperament ei küündi ilmselt kunagi ühe õige tangotantsija omani, (it. keeles on tantsijanna muide ballerina), siis vähemalt on selles omajagu sportlikku pinget ja lõbusat tiimitööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar