Mis minust vahepeal saanud on?
Kui kalendrisse vaatan, siis on raske uskuda, et ma olen juba kuu aega Itaalias olnud. Tahes-tahtmata tekib soov korraks tagasi vaadata ja mõelda läbi, mida see kuu mulle on andnud. Ja võtnud.
Ma tulen just antropoloogia loengust, kus õppejõud kogu grupi ees ütles, et minu naljakas itaalia keeles kirjutatud kodutöö sisaldas muuhulgas kirjavigu. See ei olnud öeldud mitte paha pärast ja kõik naeratasid mõistvalt kui nägid, et ma olen suur blond põhjamaalane – sellega ma vabandasin oma kirjavead momentaalselt. Kuid ikka jäi see mulle südamesse kripeldama.
Umbes pooled loengud panevad mind muigel näoga iseendalt irooniliselt küsima – mida kuradit ma siin teen? Pruugib vaid juhtuda, et loengu aken on lahti ja möödasõitvad mootorrattad summutavad heli või et mul on lihtsalt juba 3 loeng järjest ning mu keskendumisvõime alanenud ning ma ei saa midagi aru. Peale neid loenguid on veidi raske end uuesti motiveerida – ma olen vist teataval määral maksimalist ning tahan kõike ja kohe (aru saada).
Tegelikult on aga väljaspool itaalia keelest (ja süsteemidest) arusaamist kõik olnud super. Eile oli esimene külm päev – siiani võis vabalt pea iga päev päikese käes peesitada! Ilm ei ole maailma olulisem asi, aga ma tunnen, et Päike annab mulle palju energiat. Ja kuigi ma tunnen aegajalt trotsi, et iga tavalisemgi ja igapäevasemgi liigutus kulutab siin rohkem energiat kui kodus, siis mu energiatasakaal on paigas.
Selge see, et ma olen esimestel kuudel siin nagu laps, kes õpib kõndima. Ja õppida on palju: nt. kuidas käituda poes, kinos, kohvikus, loengus, ühistranspordis, raamatukogus. Kuidas Itaalia liikluses ellu jääda. Kuidas öelda „ei” neile sadadele inimesele, kes mult poole tunni jooksul tänaval raha küsivad jne. Senini aga suurim õppetund on minu jaoks muidugi „Kuidas Itaalias ülikoolis käia” :)
Ma olen nendes õppetundides aegajalt kärsitu ja kipun unustama, et mul ei tasu erutuda, kui ma kohe esimesest 13 supermarketist kaerahelbeid ei leia. Aga nagu ma endale esimesel siiajõudmise päeval päevikusse kirjutasin: mul saab siin väga lõbus olema, kui ma vaid suudan oma huumorimeelt säilitada. Ja siiani on tõesti nii olnud.
See kuu on toonud päris mitmeid väikeseid ja suuri rõõme, alustades kõige lihtsamatest igapäevasematest asjadest kodus, ühistest söögitegemistest ja filmiõhtutest ühiste unenägudeni oma armsaimaga. Palju rõõmu tõi mulle mu jalgratas, mis kuidagi tähendab mulle teatavat iseseisvust ja hoopis uut linna(ruumi) kogemust. Kõik mu linnas- ja kooliskäimised on terve elu sõltunud ühistranspordist ja nüüd ma saan ja võin ja tahan minna ise. Siis kui ma tahan.
Paar uut ja huvitavat kontakti, palju uusi mõtteid filmiajaloost ja antropoloogiast, mitmeid uusi retsepte ja palju uusi maitseid, ooperid, näitused, kontserdid, tangotunnid, väikesed võidud itaalia bürokraatiamaailmas – kõik need asjad loovad väikeseid positiivseid võnkeid ning ma ei märkagi kui kiiresti see aeg läinud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar