Kohalikud fiorentinod sõidavad kõik erisuguste vihmakeepidega ringi (osavamad ka vihmavarjudega!). Sealjuures ei ole need lihtsalt kilekott-kaks-auku-kapuuts-versioon (mis oli selleaastase laulupeo uus trendiriietus) vaid spetsiaalsed jalgrattaga sõitmiseks disainitud keebid- suured ja sellise kujuga, mis hoiavad jalad ka kuivad.
Firenzes ei ole ühtegi ostukeskust ja ma olen alati nõutu, kui on vaja osta midagi spetsiifilist. Nagu kaerahelbed või vihmakeep. Igat sorti kaupadele on eraldi väikesed poed, aga millises neist võiks küll vihmakeepe müügil olla?! Õnneks päästis mind mu turisti vaist - otse Galleria dell'Accademia muuseumi eest turisti postkaardi ja nänni poest ma lõpuks ta leidsingi. 3 € maksva sinise, kapuutsi ja viie trukiga vihmakeebi.
Tegelikult ei oleks seal üldse vaja vihmakeepe müüa, sest minu meelest on alati nii ilus vaadata erivärvilisi vihmavarjusid muuseumi ukse taga järjekorras seismas. Hommikuti kui kooli sõidan on keskmiselt 40m pikkune turistide saba juba varmalt Accademia ukse taga looklemas. Ja muuseas, kui ükskõik millisel päeval äkkitselt vihma sadama hakkab, ilmvad terves linnas momentaalselt mitte kuskilt välja kas Pakistani, India või Aafrika päritolu mehed, kes lahkelt värvilisi vihmavarje müüa pakuvad.

Ma olin oma esteetilises mõttes väljakannatamatu, aga äärmiselt praktilise sinise vihmakeebi üle väga uhke. Hüppasin ratta selga ja sõitsin rõõmsalt läbi vihma kodu poole. Muidugi, peale 10 minutit hakkas mul kohutavalt palav, sest kilekott on kilekott ja seal sees saab õhk kiiresti otsa. Mõtlesin rõõmsalt, et milleks mulle sooje pükse - kolme-eurone vihmakeep on soojem kui ükskõik kui suure villasisaldusega riideesemed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar