Firenze suurus

Mäletan, kui emale ütlesin, et Firenze on oma suuruselt ehk Tallinna sarnane. Nii lihtne oleks seda fakti internetist kontrollida, ometi on mul kujunenud Firenze suurusest faktipõhisest teadmisest iseseisvalt kaks hoopis erinevat arusaama.

Üheltpoolt on Firenze väike. Ta on küll Toskaana nn. maakonnakeskus või pealinn, aga ometi ei kulu minu linna piiril asuva kodu juurest kesklinna jalutamiseks rohkem kui pool tunnikest. Arno jõega pooleks lõigatud ja mägede vahele orgu surutud linna kitsastel tänavatel ning tihedasti kokkupressitud majadest kajab väiksus. Ja mis ongi Firenze võrreldes selliste suurlinnadega nagu Rooma või Milano?

Kui ma aga eile oma lõunaoodet -banaani ja pastel-de-nata’t- otsustasin jõe äärde sööma minna ning selleks läbi vanalinna kõige turistirohkemaid tänavaid ja piazzasid läbisin, tundus, et Firenze on kummist. Ta on tõeline suurlinn, melu- ja inimrohke sulatuspott, kus kõik mandrid on esindatud oma parimate ja iseloomulikumate näidetega. Firenze vanalinnas on igapäevaselt nii palju turiste (ja ka kohalikke!), et see teeb silmad ette ka kolme kruiisilaeva mahus turiste täis pakitud Viru-tänav/Raekoja platsile.

Ma tean hästi, miks turistid siia tulevad, olen käinud (ja teen seda siiani) suu ammuli ühe pärli juurest teiseni, imetlenud selle linna rikkust ja ilu. Ta võlu peitub tema aja- ja kultuuriloos, nendes lõpututes kirikutes ja muuseumides, nendes tohututes restoranides ja pizzariades ning kogu selles Vasari pärandil põhineval arusaamal Firenzest kui lääne kultuuri taassünni hällist.

Firenze võib ju ruumiliselt olla sama suur kui Tallinn, aga temas on suurlinna vaimu ja hõngu, millega kaasnevad nii positiivseid kui ka negatiivseid võnked.

Kui Tallinn vajub talveunne, siis Firenze ei saa kunagi puhata. See ongi see kõrge hind, mida tema ja ta elanikud oma pärandi pealt maksma peavad.