Paprikamoosi lugu.

Terve mu pere arvas, et hakkan aru kaotama, kui sel suvel ostsin kilo punaseid paprikaid, et hakata neist moosi keetma. Ent kuna isegi internet ei olnud mulle suurt paprikamoosi retsepti saladust reetnud, oli mu soov nii suur, et otsustasin improviseerida. Panin hoolega erinevaid koostisosi justkui keedaks nõiduslikku võlujooki. Püüdsin parimat, aga välja tuli ikka nii nagu alati. Lõpptulemus oli just nii kahtlane kui võiks alguses arvata ja kahest väikesest purgist, mis ma tegin on vist üks siiani mu kodus külmkapis. Ilmselt keegi ei saanudki kunagi teada mis mulle sisse läks ja kust tuli see kummaline soov salapärast moosi keeta.

Paprikamoosi lugu algas (ja ilmselt ka lõppeb) San Gimingianos- Toskaana mäenõlvade ning viinamarjaistanduste vahel Firenzest lõunas asuvas väikeses keskaegses linnakeses. Kõik majad on ühtemoodi pruunist kivist, tornide ja väikeste akendega. Aga see puhtus annab justkui ruumi puhata ja teeb meele rahulikuks. See on kui oaas keset kõrbe, tükike lihtsust selles kultuuripärandist üleküllastatud maakonnas. See linn on meid lahkelt vastu võtnud juba varem ning sinna viis ka meie tänane päevatee.

Seal ei olegi muud kui jalutada nende tornide ja majade vahel, piiluda aegajalt taevasse ning võimalusel linna ümbritsevaid orge ning meel muutub rahulikuks ja olemine kergeks. Võib limpsata maailma parimat jäätist (peaväljaku äärne gelateria on juba mitmekordne maailmameistritiitli omanik) või kuulata mõne tänavamuusiku flöödikontserti. Siiski, paksude müüride vahele on peidetud nii mõnedki kunstigaleriid, kus absoluutselt juhuslikult võib peale sattuda Sol Lewitt’ või Ilja Kabakovi töödele.

Ning siis on seal see saatuslik tänavakohvik. Sa võid ju arvata, et istud ainult hetkeks tänava äärsele toolile, et proovida paljukiidetud Vernaccia veini kuid siis ilmuvad pimedast kohvikust päevavalgele juustud ja leivakuivikud ning väikesed kausikesed mee, viigimarja- ja just, just! – paprikamoosiga. See sama punane magushapu paprikamoos, mis paneb kõhu nurruma ning teeb veini ja juustu veel paremaks.

Ettekandja naeratas kavalalt, kui palusime arvet. Ta tundus teadvat, et me oleme seal varem käinud. Ja tema küsimus sai kinnitust, tõesti, oleme viimase kahe aasta jooksul juba kolmandat korda paprikamoosi söömas.

Siiski, päeva lõpuks ma otsustasin, et ei ole mõtet hakata ise paprikaid solkima ning neist mingit võlumoosi keetma. Lõpeks ei olegi tegelikult oluline selle moosi maitse (mis siiski on kahtlemata suurepärane) vaid kõik see kokku – kõik need maitsed, lõhnad, seltskond, linn ja mäed, pilved ja päike ja tuul selle moosi ümber , mis teeb olemise kadestamisväärselt mõnusaks ning üks paprikamoos saabki osa taevani tõstvatest komplimentidest.