Itaalia on mind senini hästi vastu võtnud. Juba esimesel pooltunnil leidsin endale bussipeatusest uue sõbra, lokkidega sotsioloogist ameeriklase, kelle vanaema olla väidetavalt eestlane. Ning endagi suureks üllatuseks, oskasin juba esimest pizzat ostes tolle pizzamüüjaga Itaalia keeles(!) flirtida. Pizza oli märkimisväärselt kuiv ja maitsetu –mind valdas nostalgia ja meenus vanaema seenepitsa, mis sel hetkel ületas itaalia kokakunsti mitmekordselt.
„Che bella! Che bella!” meelitas mind korteriomaniku ema, kahaksakümne kuuene signora Fernanda. Ricardole oli ta juba korduvalt maininud kui sümpaatse ja inteligentse noormehega tema näol tegemist on, loodan, et ka mul õnnestub koht Fernanda südames võita. Tundub, et selline isiklik suhe on absoluutselt vältimatu ja oluline. Kokkulepitud kohtumine korteriomaniku endaga kulges aga õnneks valutult, ta kiitis mu suurepärast itaalia keele oskust kui olin jõudnud öelda tervelt kolm sõna: „Io sono Karin.” Tüüpiline. Signora Maria seletas meile peensusteni kõik selles korterikeses ellujäämiseks vajalikud nipid, andes seega meile lootust, et ta ei kavatse siia igapäevaselt tulla. 20 minuti pärast hingasime kergendunult, sest ta lahkus suuremat tüli tekitamata ning temast jäi maha soolaleivaks toodud karbike imemaitsvate tuuletaskutega, mis hiljem ühtlasi päästis me õhtusöögi - nende hõrk täidis pani unustama mu ebaõnnestunud kikkherne-kartulivormi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar