Are you ready!?

7 päeva enne ärasõitu.

Marta küsis mult eile, kas ma olen minekuks valmis. See küsimus kuulus küll pigem viisakuste-vahetamise kategooriasse, aga ma võtsin seda küsimust palju isiklikumalt.

Kas ma olen ikka valmis? Üheltpoolt jah olen. Ma olen juba nädalaid kafkalikku protsessi stiilis bürokraatiamasinaga võidelnud: nagu herr Josef K. olen tormanud ühest Tallinna otsast teise: saatkonna, Archimedese, Haridusministeriumi ja tõlkebüroo katkematus suletud ringis, et saada õigeid allkirju ja õigeid pabereid.

Ma olen juba (liigagi) pikka aega püüdnud leida kompromissi oma asjade tegeliku summa ja lubatud 20kg piirmäära vahel. Ma plaanin oma aega, et näha veel olulisi inimesi ja olla natuke aega nendega koos.

Minu minekus on nii palju jõudu ja tahtmist, et teinekord on 14. september (minu ärasõidukuupäev) tundunud isegi liiga kauge.

Ometi nüüd kus on tõesti vaid loetud päevad jäänud, lööb aegajalt mu südamesse selline kibe valu või justkui mingi kahtlus. Kas ma olen valmis? Mul on natuke kahju, et kõik see mis siia maha jääb, jääb minust nii kaugeks. Kuidas ma saan jälle nõnda minna ja jätta kõik oma siinsed projektid katki? Kas ma olen ikka valmis selleks?

Nojah, mu magistritöö jääb mind siia ootama ja kõik muu kaa. Aga ma olen vist oma harjumustega nõnda harjunud, et nad on mulle meeldima hakanud ja ma ei tahagi neist loobuda.

See minek on olnud pikka aega minu unistus, aga kui valmis ma olen, et mu unistus täitub?

Ja üldse, mida ma siis teen, kui ma kõigile ponnistustele vaatamata, ei saa ikkagi itaalia keelest aru?:)