Fiesole Casa di Popoli (Rahva maja?) on ilmselt midagi Eesti külades-alevites tuttava Rahvamaja kohalik variant, mõningate erinevustega, loomulikult. Märkimisväärsete erinevustega, loomulikult.
Ilmselt toimuvad seal ka kultuurisündmused- seinal olevate plakatite järgi selgus, et 3€ eest võib eelseisvat jalgpallimatši vaatama tulla, näiteks. Meie üks ja ainus eesmärk oli aga odava raha eest süüa saada.
Minu ootusärevus oli ilmselgelt kõrgendatud, kuna Ri tegi lausa reserveeringu, väites, et ilma selleta ei pruugi me lauda saadagi. Fiesole popim ja glamuursem restoran, eeldasin. Siiski kinnitas ta korduvalt, et ma ei pea midagi viisakat selga panema. Casa di Popoli fenomeni taga peitub odav ja maitsev kõhutäis, mis on väga kirju seltskonna kommunistlike vabatahtlike poolt valmistatud. Kõik see kokku olla ka mingitpidi seotud kohaliku kommunistliku parteiga. Üllatusin, kuid otsustasin siiski vaikides selle faktiga leppida ja leidsin, et on ilmselgelt kavalam kõigile mitte kuulutada, et tulen postsotsialistlikust riigist ning oman seetõttu vägagi kallutatud (kuid põhjendatud!) arvamust kommunismist kui sellisest.
Vajadusel üle saja inimese mahutav söögisaal (kõik maailma restoranid tunneksid end haavatuna, kui ma seda kohta restoraniks nimetaksin) oli ilmselgelt ülevalgustatud, sest orule avanev vaade kadus klaasilt ruumi sisemust peegeldavate kujutiste taha. Punastel (!) laualinadel kombekohaselt valged paber ”laualinad” ja tohutu lärm, mida vaid veerandijagu saali inimesi tekitasid, lõi just sellise atmosfääri, mis mul seostub lõunaeuroopaliku söögikultuuriga. Euroopa Liidu nõuetele kindlasti mittevastava köögi lahtisest uksest paistis, et samad inimesed, kes toite ette kannavad neid ka valmistasid. Jälgisin nende tegevust ning püüdsin aimata kuidas nad kommunistlikku ideoloogiat oma igapäevaelus võiksid rakendada.
Aga ei saa kurta, söök oli tõesti hea. Kuigi minu pasta ja Ri pizza saabusid suvalistel aegadel, nii et jagasime oma sööke, et võiks samaaegselt sööma hakata. Muigasin kui minu tomati pasta saabus – keedumakaronid tomatitükkide, soola ja pipraga. Nii lihtsat poissmehe toitu Eestis endast lugupidav toidukoht ei paku, isegi EKA söökla mitte. Itaalias aga 3€ eest paremat tahta oleks patt. Need olid tõesti maitsvad makaronid!
Peale õhtusööki otsustasime veel vaadata, kas päeval ühe väliskohviku terrassil kuuldud bändiproovi kontsert on juba alanud. Oli. Ent väga ruttu selgus, et tegu polnud lihtsalt vaba sissepääsuga laupäevaõhtuse kontserdiga kohalikus kohvikukeses vaid sealse tätoveeringu salongi sünnipäevaga.
Ühtäkki tundus, et olime ainsad pidulised, kellel polnud ühtegi tätoveerinut, segi mitte kõrva-, nina-, naba- ega kulmurõngaid. Ilmselgelt ei olnud me kutsutud, kuid tasuta vein, šampus, pool, igasugu küpsetised ja just lauale toodud suuuuurt sünnipäevatorti nähes otsustasime enda kasuks: jäime kontvõõrastena peole ning lasime heal maitsta. Tasuta lõunad on siiski olemas?
Kui lõpuks koju jõudsime, sain aru, et tegemist oli ilmselge ülesöömisega. Seega ei ole vist vaja kaugelt otsida põhjust, miks minu tänalõunane menüü koosnes vaid salatist ja keedetud köögiviljadest ning miks mu päevaplaanis järgmine punkt on jalgrattasõit.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar