Via Pietrafitta

Täna hommikul otsustasime, et on aeg teha algust hommikusöökidega rõdul. Meie pirni- ja õunapuude varjus olev rõdu ei ole liiga suur ega liiga väike, just parasjagu mõnus, et mahutada väikest lauakest ja kahte tooli. Päeval paistab siia kuum päike, õhtupoolikud on mõnusasti jahedad. Ta täidab just seda vajalikku osa pisikeses korteris, kuhu on mõnus minna, kui sa kööki ja magamistuppa enam oma mõtetega ei mahu. Siin olen ma praegugi. Kuigi ma keeldusin hommikusöögi ajaks pikavarrukaga pluusi selga panemast, oli hommik tõesti veidi rõske. Piimakohvi ja viieviljapudru maitses sellegipoolest hea. Praegu aga peidan end päiksevarju taha ja jälgin hoolikalt, et ükski mu kehaosa pikalt päikese kätte ei jääks. On tõesti kuum.












Ometi on tänav, Via Pietrafitta, hirmuäratavalt lähedal. Kuigi tänaval elab kokku vast mõnikümmend peret ja rahvast liigub siin seetõttu vähe, tundub see metallvõrega esimese korruse rõdu mulle ikkagi liiga avalik ja avatud. Hommikusöögiajal saime hea ülevaate naabritest, kes siin elavad ja kaheksa paiku kodust väljuvad. Lühikese statistilise kokkuvõtte põhjal selgub, et Via Pietrafittal elavad peamiselt pered: vanaemad-vanaisad, kas koos laste ja lastelastega või omaette; üks noor ema, kes teeb mitmeid ringe ümber meie kolmest tänavast koosneva „kommuuni” ning mõni üksik tudeng või noor, kes mopeedi või jalgrattaga hommikul kooli sõidab.

Olen otsustanud teretada kõiki meie tänaval vastutulevaid inimesi, sest tunnen kuidagi kohustust olla nendega viisakas. Olen ju sissetungija nende väikesel eratänaval, kus nemad on aastaid elanud. Kummaline on sealjuures see, et ka minu päris kodutänaval, mis ei ole sugugi suurem kui Pietrafitta, ei tule alati see „Tere” üle huulte. Millegipärast ma ei ole julgenud või tahtnudki lasta naabreid endale liiga lähedale.

Ka siin meeldiks mulle imbuda seintesse ja äärekividesse, liikuda tänaval vaikselt ja märkamatult, et mitte tabada inimeste uudistavaid pilke. Firenze on väga turistiderohke, seega on firenzelased harjunud väljamaalasi nägema, aga ometi tundub mulle, et nii mõnegi pilk jääb minul pidama. See tekitab minus ebamugavust, kuigi ma saan sellest aru, sest olen isegi Tallinnas inimesi vaadanud. Siin aga tuletavad need pilgud mulle katkematult meelde, et ma olen võõras ja teistmoodi.

Aga mind teeb rõõmsaks selle tänava väiksus ja vaiksus, ning teatav distantseeritus kesklinna melust. Ja mind teeb rõõmsaks, et ma võin iga kell kui tahan sellest melust osa saada, pruugib vaid veidi jalutada.




Meie naabrite kiisu.



Minu kahekõned basiilikaga.