28 september, 2009

Lugu sellest kuidas ma esimest päeva ülikoolis ei käinud

Tänane päev oli väga tähtis ja lootustandev - lõpuks ometi hakkavad mu loengud ja ma saan seda, milleks ma siia olen tulnud - tarkust! Ma olin eelneva nädala jooksul suhelnud erinevate osakondade mõistlik-mõistvate ja ka väheminimlike bürokraatidega ning mulle oli tekkinud küllaltki selge ülevaade sellest, mismoodi süsteem toimib. Nii mulle tundus.

Fakt, et kõige uuem info on internetis üleval tekitas minus nii koduse tunde, et ma unustasin vist, et ma ei ole Eestis vaid Itaalias. Aga mulle tundus siiski, et mul on asjast ülevaade. Koostasin omale tunniplaani ja asusin siis nagu tubli koolilaps ikka esmaspäeva hommikul kooli poole teele.

Esimene loeng ei toimunud. Klassi ukse tagant leidsin veel ühe õnnetu, kes aitas mul läbida raske retke, et jõuda infoni, et lubatud kultuuriantropoloogia algab küll millalgi esmaspäevahommikuti olema, aga keegi ei tea millal täpselt. Siiski, see oli alles minu kooli-odüsseia algus.

Järgmine loeng pidi algama kell 15.00. Audiovisuaalse meedia kriitika ja metodoloogiad, kõlab paljulubavalt. Lootust andis seegi, et olin tõesti ühest nendest paljudest nimekirjadest must-valgelt lugenud, et loeng algab tõesti 28. september kell 15.00 aula magnas, Piazza Brunnelleschil.

Kui ma 10min enne loengu algust ukse taha jõudsin, leidsin sealt kirjakese, mis ütles, et loeng on ümber tõstetud aadressile Via Capponi 7. Kiire konsultatsioon linnakaardiga, kiire rattasõit ja kohal ma olin. Selgus aga, et tegemist oli vale Via Capponiga, sest Firenzes on nimelt kaks samanimelist tänavat. Tõesti, praegu ei olnud sobiv aeg linnaga tutvumiseks, sest loeng oli peal!

15 minutit hiljem olin ma õigel Via Capponil ja esimese asjana sain härra sekretärilt teada, et see aine toimub siiki Via Alfanil. Õnneks sekkus üks teine tudeng, kes väitis, et kuigi ta tahtis minna teise loengusse, oli ta täna hommikul kell 13.00 sattunud just sellesse loengusse, mida ma otsin. Seal samas Via Capponil, aga 2 tundi tagasi.

Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Olukord tundus veel naeruväärsem, kui selgus et ka see sama osakonna sekretär ei tea täpselt millal see (või üks kõik milline loeng) täpselt toimub. Ta saatis mu edasi järgmise tüübi juurde, kes ei olnud kahjuks palju targem kui eelmine. Me otsisime koos kooli kodulehelt infot, kuid ta loobus ning helistas otse õppejõule. Homme peaks järgmine loeng olema. Olgu tunniplaan mulle armuline!

Kokkuvõttes - keegi ei tea täpselt, kus mis ja kas toimub. Kuid kuidas mina siis veel pean seda teadma!? Ja kui see kohe varsti ei selgu, siis pakin oma asjad ja sõidan koju tagasi. Raisk.

26 september, 2009

Paprikamoosi lugu.

Terve mu pere arvas, et hakkan aru kaotama, kui sel suvel ostsin kilo punaseid paprikaid, et hakata neist moosi keetma. Ent kuna isegi internet ei olnud mulle suurt paprikamoosi retsepti saladust reetnud, oli mu soov nii suur, et otsustasin improviseerida. Panin hoolega erinevaid koostisosi justkui keedaks nõiduslikku võlujooki. Püüdsin parimat, aga välja tuli ikka nii nagu alati. Lõpptulemus oli just nii kahtlane kui võiks alguses arvata ja kahest väikesest purgist, mis ma tegin on vist üks siiani mu kodus külmkapis. Ilmselt keegi ei saanudki kunagi teada mis mulle sisse läks ja kust tuli see kummaline soov salapärast moosi keeta.

Paprikamoosi lugu algas (ja ilmselt ka lõppeb) San Gimingianos- Toskaana mäenõlvade ning viinamarjaistanduste vahel Firenzest lõunas asuvas väikeses keskaegses linnakeses. Kõik majad on ühtemoodi pruunist kivist, tornide ja väikeste akendega. Aga see puhtus annab justkui ruumi puhata ja teeb meele rahulikuks. See on kui oaas keset kõrbe, tükike lihtsust selles kultuuripärandist üleküllastatud maakonnas. See linn on meid lahkelt vastu võtnud juba varem ning sinna viis ka meie tänane päevatee.

Seal ei olegi muud kui jalutada nende tornide ja majade vahel, piiluda aegajalt taevasse ning võimalusel linna ümbritsevaid orge ning meel muutub rahulikuks ja olemine kergeks. Võib limpsata maailma parimat jäätist (peaväljaku äärne gelateria on juba mitmekordne maailmameistritiitli omanik) või kuulata mõne tänavamuusiku flöödikontserti. Siiski, paksude müüride vahele on peidetud nii mõnedki kunstigaleriid, kus absoluutselt juhuslikult võib peale sattuda Sol Lewitt’ või Ilja Kabakovi töödele.

Ning siis on seal see saatuslik tänavakohvik. Sa võid ju arvata, et istud ainult hetkeks tänava äärsele toolile, et proovida paljukiidetud Vernaccia veini kuid siis ilmuvad pimedast kohvikust päevavalgele juustud ja leivakuivikud ning väikesed kausikesed mee, viigimarja- ja just, just! – paprikamoosiga. See sama punane magushapu paprikamoos, mis paneb kõhu nurruma ning teeb veini ja juustu veel paremaks.

Ettekandja naeratas kavalalt, kui palusime arvet. Ta tundus teadvat, et me oleme seal varem käinud. Ja tema küsimus sai kinnitust, tõesti, oleme viimase kahe aasta jooksul juba kolmandat korda paprikamoosi söömas.

Siiski, päeva lõpuks ma otsustasin, et ei ole mõtet hakata ise paprikaid solkima ning neist mingit võlumoosi keetma. Lõpeks ei olegi tegelikult oluline selle moosi maitse (mis siiski on kahtlemata suurepärane) vaid kõik see kokku – kõik need maitsed, lõhnad, seltskond, linn ja mäed, pilved ja päike ja tuul selle moosi ümber , mis teeb olemise kadestamisväärselt mõnusaks ning üks paprikamoos saabki osa taevani tõstvatest komplimentidest.

25 september, 2009

Seitsme(nda) päeva miss Itaalia


KTI reisidest olen üle võtnud kombe valida reisimisse: demokraatlik otsus, kus iga žüriiliige saab anda missitiitli päeva/nädala parimale ja meeliköitvamale sündmusele/kohale. Selline universaalne konkurss sunnib nädala tegevustele järele mõtlema ning meenutama kõike head, mida oled kogenud. Hea eneseanalüüs igal juhul.

Minu esimese Itaalia nädala missi valimised toimusid pühapäeva õhtusöögi ajal rongis (tulles tagasi Cinque Terrest), kus menüüs oli küll vaid kaks rohelist õuna, kuid missitiitli saaja üle meil vaidlust ei tekkinud. Kindel esikoht läks miss-ujumisele samal päeval Monterosso linna rannas. See imeilus rand, armsa linna vahetus läheduses, kilomeetreid kõrged mäed, mis Vahemerest otse taevasse pilvede vahele kerkisid, ja see mõnus soe vesi.



Kõikide nende vihmasadude tõttu olin kaotanud lootuse, et veel võiksin siin see hooaeg ujuma saada, kuid sellele veele ei saanud „ei” öelda. Ja tõesti oli äärmiselt mõnus.

Minu isikliku teise printsessi tiitli sai mu imeomane asjaajamine portogliano keeles ning kolmandaks jäi laupäevalõunane lillkapsakaste rõdul pika Euroopa ülikoolisüsteemide ja immigrantide teemalise vestluse taustal. Mis oli Sinu selle nädala Miss Universum?

22 september, 2009

Lugu sellest, kuidas me käisime kommunistlikus rahvamajas õhtusöögil ning tätoveeringu-salongi sünnipäeval

Fiesole Casa di Popoli (Rahva maja?) on ilmselt midagi Eesti külades-alevites tuttava Rahvamaja kohalik variant, mõningate erinevustega, loomulikult. Märkimisväärsete erinevustega, loomulikult.

Ilmselt toimuvad seal ka kultuurisündmused- seinal olevate plakatite järgi selgus, et 3€ eest võib eelseisvat jalgpallimatši vaatama tulla, näiteks. Meie üks ja ainus eesmärk oli aga odava raha eest süüa saada.

Minu ootusärevus oli ilmselgelt kõrgendatud, kuna Ri tegi lausa reserveeringu, väites, et ilma selleta ei pruugi me lauda saadagi. Fiesole popim ja glamuursem restoran, eeldasin. Siiski kinnitas ta korduvalt, et ma ei pea midagi viisakat selga panema. Casa di Popoli fenomeni taga peitub odav ja maitsev kõhutäis, mis on väga kirju seltskonna kommunistlike vabatahtlike poolt valmistatud. Kõik see kokku olla ka mingitpidi seotud kohaliku kommunistliku parteiga. Üllatusin, kuid otsustasin siiski vaikides selle faktiga leppida ja leidsin, et on ilmselgelt kavalam kõigile mitte kuulutada, et tulen postsotsialistlikust riigist ning oman seetõttu vägagi kallutatud (kuid põhjendatud!) arvamust kommunismist kui sellisest.

Vajadusel üle saja inimese mahutav söögisaal (kõik maailma restoranid tunneksid end haavatuna, kui ma seda kohta restoraniks nimetaksin) oli ilmselgelt ülevalgustatud, sest orule avanev vaade kadus klaasilt ruumi sisemust peegeldavate kujutiste taha. Punastel (!) laualinadel kombekohaselt valged paber ”laualinad” ja tohutu lärm, mida vaid veerandijagu saali inimesi tekitasid, lõi just sellise atmosfääri, mis mul seostub lõunaeuroopaliku söögikultuuriga. Euroopa Liidu nõuetele kindlasti mittevastava köögi lahtisest uksest paistis, et samad inimesed, kes toite ette kannavad neid ka valmistasid. Jälgisin nende tegevust ning püüdsin aimata kuidas nad kommunistlikku ideoloogiat oma igapäevaelus võiksid rakendada.

Aga ei saa kurta, söök oli tõesti hea. Kuigi minu pasta ja Ri pizza saabusid suvalistel aegadel, nii et jagasime oma sööke, et võiks samaaegselt sööma hakata. Muigasin kui minu tomati pasta saabus – keedumakaronid tomatitükkide, soola ja pipraga. Nii lihtsat poissmehe toitu Eestis endast lugupidav toidukoht ei paku, isegi EKA söökla mitte. Itaalias aga 3€ eest paremat tahta oleks patt. Need olid tõesti maitsvad makaronid!

Peale õhtusööki otsustasime veel vaadata, kas päeval ühe väliskohviku terrassil kuuldud bändiproovi kontsert on juba alanud. Oli. Ent väga ruttu selgus, et tegu polnud lihtsalt vaba sissepääsuga laupäevaõhtuse kontserdiga kohalikus kohvikukeses vaid sealse tätoveeringu salongi sünnipäevaga.

Ühtäkki tundus, et olime ainsad pidulised, kellel polnud ühtegi tätoveerinut, segi mitte kõrva-, nina-, naba- ega kulmurõngaid. Ilmselgelt ei olnud me kutsutud, kuid tasuta vein, šampus, pool, igasugu küpsetised ja just lauale toodud suuuuurt sünnipäevatorti nähes otsustasime enda kasuks: jäime kontvõõrastena peole ning lasime heal maitsta. Tasuta lõunad on siiski olemas?

Kui lõpuks koju jõudsime, sain aru, et tegemist oli ilmselge ülesöömisega. Seega ei ole vist vaja kaugelt otsida põhjust, miks minu tänalõunane menüü koosnes vaid salatist ja keedetud köögiviljadest ning miks mu päevaplaanis järgmine punkt on jalgrattasõit.

18 september, 2009

Firenze suurus

Mäletan, kui emale ütlesin, et Firenze on oma suuruselt ehk Tallinna sarnane. Nii lihtne oleks seda fakti internetist kontrollida, ometi on mul kujunenud Firenze suurusest faktipõhisest teadmisest iseseisvalt kaks hoopis erinevat arusaama.

Üheltpoolt on Firenze väike. Ta on küll Toskaana nn. maakonnakeskus või pealinn, aga ometi ei kulu minu linna piiril asuva kodu juurest kesklinna jalutamiseks rohkem kui pool tunnikest. Arno jõega pooleks lõigatud ja mägede vahele orgu surutud linna kitsastel tänavatel ning tihedasti kokkupressitud majadest kajab väiksus. Ja mis ongi Firenze võrreldes selliste suurlinnadega nagu Rooma või Milano?

Kui ma aga eile oma lõunaoodet -banaani ja pastel-de-nata’t- otsustasin jõe äärde sööma minna ning selleks läbi vanalinna kõige turistirohkemaid tänavaid ja piazzasid läbisin, tundus, et Firenze on kummist. Ta on tõeline suurlinn, melu- ja inimrohke sulatuspott, kus kõik mandrid on esindatud oma parimate ja iseloomulikumate näidetega. Firenze vanalinnas on igapäevaselt nii palju turiste (ja ka kohalikke!), et see teeb silmad ette ka kolme kruiisilaeva mahus turiste täis pakitud Viru-tänav/Raekoja platsile.

Ma tean hästi, miks turistid siia tulevad, olen käinud (ja teen seda siiani) suu ammuli ühe pärli juurest teiseni, imetlenud selle linna rikkust ja ilu. Ta võlu peitub tema aja- ja kultuuriloos, nendes lõpututes kirikutes ja muuseumides, nendes tohututes restoranides ja pizzariades ning kogu selles Vasari pärandil põhineval arusaamal Firenzest kui lääne kultuuri taassünni hällist.

Firenze võib ju ruumiliselt olla sama suur kui Tallinn, aga temas on suurlinna vaimu ja hõngu, millega kaasnevad nii positiivseid kui ka negatiivseid võnked.

Kui Tallinn vajub talveunne, siis Firenze ei saa kunagi puhata. See ongi see kõrge hind, mida tema ja ta elanikud oma pärandi pealt maksma peavad.

Via Pietrafitta

Täna hommikul otsustasime, et on aeg teha algust hommikusöökidega rõdul. Meie pirni- ja õunapuude varjus olev rõdu ei ole liiga suur ega liiga väike, just parasjagu mõnus, et mahutada väikest lauakest ja kahte tooli. Päeval paistab siia kuum päike, õhtupoolikud on mõnusasti jahedad. Ta täidab just seda vajalikku osa pisikeses korteris, kuhu on mõnus minna, kui sa kööki ja magamistuppa enam oma mõtetega ei mahu. Siin olen ma praegugi. Kuigi ma keeldusin hommikusöögi ajaks pikavarrukaga pluusi selga panemast, oli hommik tõesti veidi rõske. Piimakohvi ja viieviljapudru maitses sellegipoolest hea. Praegu aga peidan end päiksevarju taha ja jälgin hoolikalt, et ükski mu kehaosa pikalt päikese kätte ei jääks. On tõesti kuum.












Ometi on tänav, Via Pietrafitta, hirmuäratavalt lähedal. Kuigi tänaval elab kokku vast mõnikümmend peret ja rahvast liigub siin seetõttu vähe, tundub see metallvõrega esimese korruse rõdu mulle ikkagi liiga avalik ja avatud. Hommikusöögiajal saime hea ülevaate naabritest, kes siin elavad ja kaheksa paiku kodust väljuvad. Lühikese statistilise kokkuvõtte põhjal selgub, et Via Pietrafittal elavad peamiselt pered: vanaemad-vanaisad, kas koos laste ja lastelastega või omaette; üks noor ema, kes teeb mitmeid ringe ümber meie kolmest tänavast koosneva „kommuuni” ning mõni üksik tudeng või noor, kes mopeedi või jalgrattaga hommikul kooli sõidab.

Olen otsustanud teretada kõiki meie tänaval vastutulevaid inimesi, sest tunnen kuidagi kohustust olla nendega viisakas. Olen ju sissetungija nende väikesel eratänaval, kus nemad on aastaid elanud. Kummaline on sealjuures see, et ka minu päris kodutänaval, mis ei ole sugugi suurem kui Pietrafitta, ei tule alati see „Tere” üle huulte. Millegipärast ma ei ole julgenud või tahtnudki lasta naabreid endale liiga lähedale.

Ka siin meeldiks mulle imbuda seintesse ja äärekividesse, liikuda tänaval vaikselt ja märkamatult, et mitte tabada inimeste uudistavaid pilke. Firenze on väga turistiderohke, seega on firenzelased harjunud väljamaalasi nägema, aga ometi tundub mulle, et nii mõnegi pilk jääb minul pidama. See tekitab minus ebamugavust, kuigi ma saan sellest aru, sest olen isegi Tallinnas inimesi vaadanud. Siin aga tuletavad need pilgud mulle katkematult meelde, et ma olen võõras ja teistmoodi.

Aga mind teeb rõõmsaks selle tänava väiksus ja vaiksus, ning teatav distantseeritus kesklinna melust. Ja mind teeb rõõmsaks, et ma võin iga kell kui tahan sellest melust osa saada, pruugib vaid veidi jalutada.




Meie naabrite kiisu.



Minu kahekõned basiilikaga.

17 september, 2009

Kinnimakstud hedonism


Eile viis Ri mind Fiesolesse jätsi sööma. Fiesole on Firenzest vaid paari kilomeetri kaugusel, kõrgel mäe otsas asuv linnakene, kus iga mõne nurga tagant avaneb hingemattev vaade all orus laiuvatele viinamarjapõldudele või Firenzele. Jalutasime veidi neil kitsastel tänavatel, kus autod peavad teineteisest möödasõitmiseks küljepeeglid vastu auto külge keerama ja mulle meenus uuesti see ILU, mida igapäevaselt on lihtne unustada.

Sõin oma mangojäätist ja vägisi kiskus peale rõõmus naer - meile mõlemale anti raha just selleks, et me saaksime siin olla.

Bürokraatia a la italia

Kammisin juuksed ja panin selga musta sametpintsaku lootes endast jätta autoriteetsemat muljet kui otsustasin, et on aeg minna Ülikooli. Mul kulus terve vihmane hommikupoolik, et leida üles õiged inimesed, kelle poole oma suure õppimishimuga pöörduda. Lõpptulemus oli see, et esimese päevaga asi konkreetseks ei läinudki, aga vähemalt on mul aimu kus suunas liikuda ja mida-kuhu-kellele-millal esitada. Selgus, et ka siin on enamik toimetamisi internetti kolinud, ning seega mulle antud hetkel veidi raskemini kättesaadav kui ühele 21sajandi keskmisele eestlasele kombeks.

Seda suurem oli mu motivatsioon pressida end Biblioteca delle Oblate (raamatukogu) lugejaks. Seega on mul parema lahenduse saabumiseni iga päev tunnike tasuta internetti soolas. Oma arvuti kaasavõtjad saavad priviligeeritult kolm tundi. Oblate on imeline raamatukogu, mis on kohendatud vanasse palazzosse ning seega on tal roheline sisehoov ning avatud terrassid laudade-toolidega, kuhu võib oma raamatute või arvutiga (tasuta!) maanduda. Minu rõõmuks saab sealt ka dvd’sid laenutada, nii ma lahkusingi sealt endal kotis kaks filmi Curtize Casablanca ning Kubricku Eyes Wide Open. Tundub üsna ambitsioonikas lektüür, sest plaan on neid vaadata itaaliakeelsetena, keeleõppe eesmärgil.

Kui peale pikka jalutuskäiku läbi vihma koju jõudsin, valdas mind lisaks näljale ja teatav rahulolu. Ma olin suutnud vältida inglise keele kasutamist ning suutnud toimetada itaalia aktsendiga portugali keelt – portoglianot- purssides ning minus tärkas lootus, et võib-olla ma isegi saan siin hakkama. Mu kartulivorm maitses kuidagi paremini ja trööstis mind.

Benvenuto a Italia!

Itaalia on mind senini hästi vastu võtnud. Juba esimesel pooltunnil leidsin endale bussipeatusest uue sõbra, lokkidega sotsioloogist ameeriklase, kelle vanaema olla väidetavalt eestlane. Ning endagi suureks üllatuseks, oskasin juba esimest pizzat ostes tolle pizzamüüjaga Itaalia keeles(!) flirtida. Pizza oli märkimisväärselt kuiv ja maitsetu –mind valdas nostalgia ja meenus vanaema seenepitsa, mis sel hetkel ületas itaalia kokakunsti mitmekordselt.

„Che bella! Che bella!” meelitas mind korteriomaniku ema, kahaksakümne kuuene signora Fernanda. Ricardole oli ta juba korduvalt maininud kui sümpaatse ja inteligentse noormehega tema näol tegemist on, loodan, et ka mul õnnestub koht Fernanda südames võita. Tundub, et selline isiklik suhe on absoluutselt vältimatu ja oluline. Kokkulepitud kohtumine korteriomaniku endaga kulges aga õnneks valutult, ta kiitis mu suurepärast itaalia keele oskust kui olin jõudnud öelda tervelt kolm sõna: „Io sono Karin.” Tüüpiline. Signora Maria seletas meile peensusteni kõik selles korterikeses ellujäämiseks vajalikud nipid, andes seega meile lootust, et ta ei kavatse siia igapäevaselt tulla. 20 minuti pärast hingasime kergendunult, sest ta lahkus suuremat tüli tekitamata ning temast jäi maha soolaleivaks toodud karbike imemaitsvate tuuletaskutega, mis hiljem ühtlasi päästis me õhtusöögi - nende hõrk täidis pani unustama mu ebaõnnestunud kikkherne-kartulivormi.

13 september, 2009

Esimene kultuurišhokk

On jäänud vähem kui 24 tundi Firenzesse jõudimiseni ja ma muutusin väga murelikuks.

Ei, asjad mahtusid kotti ja kõik vajalik (ja ka muu) on pakitud. Murelikuks teeb mind aga see, et kas ma ikka kannatan itaallaste kultuuriripärasid. Nimelt, hetk tagasi saabus sõnum meie uue korteri omanikult:

Ciao sono ottanelli.spero tu abbia trascorso una bella vacanza.domani ti aspettiamo alla casa.a che ora arriverai?buon viaggio ottanelli


(Tere, olen Ottanelli. Loodan, et sul on olnud ilus puhkus. Homme ootame sind koju. Mis kell sa jõuad? Head reisi. Ottanelli)

Kas see on normaalne, et ma pean koheselt hakkama looma suhteid korteriomaniku ja tema perega, enne veel kui ma päriselt kohale jõuan? :) Ma saan sellest korteriomaniku perest veel palju kuulma. Ja Sina ka, pane tähele.

07 september, 2009

Are you ready!?

7 päeva enne ärasõitu.

Marta küsis mult eile, kas ma olen minekuks valmis. See küsimus kuulus küll pigem viisakuste-vahetamise kategooriasse, aga ma võtsin seda küsimust palju isiklikumalt.

Kas ma olen ikka valmis? Üheltpoolt jah olen. Ma olen juba nädalaid kafkalikku protsessi stiilis bürokraatiamasinaga võidelnud: nagu herr Josef K. olen tormanud ühest Tallinna otsast teise: saatkonna, Archimedese, Haridusministeriumi ja tõlkebüroo katkematus suletud ringis, et saada õigeid allkirju ja õigeid pabereid.

Ma olen juba (liigagi) pikka aega püüdnud leida kompromissi oma asjade tegeliku summa ja lubatud 20kg piirmäära vahel. Ma plaanin oma aega, et näha veel olulisi inimesi ja olla natuke aega nendega koos.

Minu minekus on nii palju jõudu ja tahtmist, et teinekord on 14. september (minu ärasõidukuupäev) tundunud isegi liiga kauge.

Ometi nüüd kus on tõesti vaid loetud päevad jäänud, lööb aegajalt mu südamesse selline kibe valu või justkui mingi kahtlus. Kas ma olen valmis? Mul on natuke kahju, et kõik see mis siia maha jääb, jääb minust nii kaugeks. Kuidas ma saan jälle nõnda minna ja jätta kõik oma siinsed projektid katki? Kas ma olen ikka valmis selleks?

Nojah, mu magistritöö jääb mind siia ootama ja kõik muu kaa. Aga ma olen vist oma harjumustega nõnda harjunud, et nad on mulle meeldima hakanud ja ma ei tahagi neist loobuda.

See minek on olnud pikka aega minu unistus, aga kui valmis ma olen, et mu unistus täitub?

Ja üldse, mida ma siis teen, kui ma kõigile ponnistustele vaatamata, ei saa ikkagi itaalia keelest aru?:)