Rannas

Eile algas ametlikult rannahooaeg!

Et iga algus on raske, tuli randa jõudmiseks küll kaks ja pool tundi autoga sõita, see oli aga igat minutit väärt. Saime mitu head tundi sai päikese ja pilvede, tuule ja aafrika kaupmeeste(!) seltsis aja maha võtta.

Enamik kohalikke peesitas lihtsalt päiksevarju all ja eelistas vett vaid kaugelt vaadata. Õnneks teiste väljamaalaste ja laste eeskujul julgesin lõpuks ikka vette minna. See oli mu esialgsele skeptismile vaatamata tõesti väga soe! Lahendasime Le-ga maailmaprobleeme, sõime korralike rannatibide moodi vaid puuvilju ja vett, ning muudkui kreemitasime endeid. Nagu päris! :)

Päikesekreemist on muuseas saanud mu igapäevane kaaslane. Sest kui ei pane, siis põled. Ja korralikult.

Enam pesu ei triigi!*

"Valgendamine ja triikimine on jäänuk täiuslike perenaiste ajastust, mis tänaste standardite järgi on vaadeldav naissoo rõhumisena."

(Tanel Veerne )

* kas ma olengi seda kunagi niiv2ga teinud?

Kohalolemisest

Kasutasin täna pärastlõunase jalutuskäigu ajal juhust ning panin kõrvaklapid kõrva. Tavaliselt liigun ma kogu aeg rattaga, ning seda luksust endale lubada ei saa - rattaga on kindlam kõigi meeltega kohal olla, et Firenze liiklusest võitjana välja tulla.

Minu elust saabki korrapealt film, sest mu tänavalkõndimised saavad taustamuusika - just nagu filmides. Ja vastavalt muusika valikule saab sellest natuke lõbusam või kurvem, rütmikam (kiirem) või unelevam kõnd.

Täna mängis mu väike taskumuusik mulle Arisat. Kel mahti, võib internetist tema lugusid otsida. Ta on rõõmus ja lapsemeelne noor naine, kes eelmisel aastal itaallaste "eurovisiooni"- Sanremo laulukonkursi (itaallased teatavasti ei osale Eurovisioonil..). Nõndaks ma peaaegu tantsisin tänaval, ma olin oma mõtetega tema loodud seebiroosas maailmas, kus on ilus ja turvaline, pehme ja hea. Kuniks....ma oleksin ääre pealt ühele postile otsa kõndinud. Õnneks sain viimasel hetkel pidama.

Kui ma mõnikord oma (või kogu inimkonna) tuleviku pärast südant vaevan, räägib Ke mulle Eckhart Tollest ja hetkes kohalolekust. Olla selles hetkes, milles sa oled ja olla sellest teadlik - isendast ja kõigest ümbritsevast. Ma rikkusin täna sajaga neid reegleid.

Tead ju küll, sa kõnnid küll tänaval, aga justkui ei olekski tegelikult seal. Kõrvaklapid lõikavad mu reaalsusest ära ja viivad omasse maailma. Ma tean, teinekord ei ole kõrvaklappe vajagi, ka oma mõtetega saab rändama minna. On ju ka muidu nii palju on neid hetki, kui me oleme kuskil mujal, kui meie füüsiline keha. Mitte ainult raamatute ja teleka ja interneti vahendusel aga ka läbi oma unistuste. Ja oi neid inimesi tuleb nagu kollaseid kilekotte hulludelt päevadelt, iga päev juurde, kes kogu aeg kõrvaklapid kõvas liiguvad.

Hea küll, see on praktiline ka. Tänava müra tavaliselt ei motiveeri. Ja teinekord võib lihtsalt "põgenemise" asemel ka aega sisukalt täita. Näiteks avastasin ma internetiavarustest Kuku taskuhäälingu ning nüüd tulevad läbi juhtme kõik raadiosaated otse minu taskusse. Luksuslikult eestikeelsed ja vägagi informatiivsed.

Nii et ainsaks probleemiks jääb mitte vastu posti kõndida!

Allahindlustest

Ma lubasin endale, et ma ei kirjuta siia enam kunagi oma loengute ärajäämisest. Ma püüdsin end veenda, et see kaos ülikoolis on ainult minu subjektiivne rahulolematus. Samas ma ei taha kaotada usku ning teha Itaaliale allahindlust- stiilis "see on Itaalia, Lõuna-Euroopa, kaos, temperament ja makaronid, siin ei toimigi midagi nii nagu tsiviliseeritud riikides."

Seda enam, et eelmise nädala "ära jäänud" loengud lükkusid tegelikult edasi, ning mina olin see, kes ei saanud õppejõust aru, kui ta mu "automaatvastajasse" teate jättis, et plaanitud uue mooduli algus lükkub esmaspäeva asemel ÜLEjärgmisele kolmapäevale. (Ma kahtlustan muuseas, et ta käis vahepeal oma huuli korrigeerimas). Seega see oli minu viga, et ma kahel päeval koolis mitte-toimuvat loengut otsimas käisin.

Täna hommikul kui ma kooli läksin, kukkus aga viimane piisk karikasse- viimane õppejõud, kellesse mul oli palju usku (kes kunagi ei hilinenud ning saatis alati emaili meeldetuletusega, kui klassiruumi muudeti) ei tulnud kohale. Uksel oli silt, et loeng jääb ära.

Seega ei tee ma vist kellegile liiga, kui konstanteerin fakti, et selles koolis on niisama normaalne kui see, et loengud toimuvad, see, et nad ära jäävad. Õppejõud hilinevad, õpilased hilinevad. Keegi ei austa kellegi teise aega. Ja ma ei vala siin välja viha või koduigatsust ega ei manifesteeri oma eesti patriotismi, kui ma itaaliat kritiseerin (=oma kooli). Sest neid juhtumeid on liiga palju, et ma suudaks "silma kinni pigistada"...

Eile käisin oma eelmises ülikoolis allkirja andmas, sest peale 5 kuud tunnistasid nad lõpuks, et dokument minu filmikunsti ajaloo ainepunktide ja hindega on kaduma läinud (ning et õige õpejõud on USAs) ning seega pidin ma minema uuesti matriklit näitama, et lõpuks ometi saada kätte kinnitus mu tehtud eksamite ja hinnetega.

Ilmselt on see kõik normaalne. Itaallased elavad seda elu iga päev ja - näe elavadki. Mul on alati võimalus selle pärast stressata ja vihastuda ning öelda "see on Itaalia" ning et nad ei austa kokkuleppeid, aega ega teineteist.

Mul on ka alati võimalus püüda seda mõista ning mitte rikkuda oma ilusat aega siin, stressates ja vihastades. Käega lüüa ma ei taha, aga ma pean püüdma olla paindlik ja mõistev. See ei ole üldse lihtne, aga ma töötan sellega (endaga).

Uued kuumad uudised

Viimased paar n2dalat, olen piineldes kuulanud lugusid kuumast Eesti kevadest- tulpidest, nartsissidest ja palavusest. Surusin oma kadeduse alla, panin vihmam2rjad riided kuivama, villased sokid jalga ja katsusin oma kylmas kodus niiskusehallitusega v6idelda. Nyyd l6puks on need ajad m88das (loodan, et j22davalt).

Hommikukohvi r6dul tellingutevarjus oli meeldivalt soe, t2navale p2ikese k2tte j6udes, sain aga sellest kuumusest p2riselt aru. Peale 5 minutit t2naval olid mu m2rjad juuksed momentaalselt kuivanud, ja ma tundisn vajadust uue dussi j2rele juba enne Badiasse kohalej6udmist.

Kuumalaine on l6puks siia j6udnud ja loodan, et v6in oma villased sokid suveunne uinutada!

Muuseumimaraton

Muuseumiöö läks sel aastal täitsa asja ette. Kuigi enamik linna muuseume olen mitmekordselt läbi käinud, on alati tore neisse tagasi minna. Ilma suuremate eelistusteta, läksin lihtsalt "massiga" kaasa ning tegin ringi peale Galleria della´ Accademiale, Palazzo Strozzis De Chirico näitusele, Bargellole ja lõpuks ülikooli Antropoloogia ja etnoloogia muuseumile. Viimasest, kuhu me kodudeel olles täitsa juhuslikult sattusime, pärineb ka see kaunis karusnahksete trussikute paar:

Tervitused

Härduse hetk tuli peale, kui internetisügavustest selle tsitaadi leidsin:

The most beautiful discovery true friends make, is that they can grow separately without growing apart. (Elisabeth Foley)

Käesolevaga tervitan kõiki oma kaugeid sõpru!

Fotoreportaaz Firenze kunstiakadeemiast

Kuna mul täna koolis muud teha polnud, võtsin välja fotoka. Õige varsti jäin aga uksehoidja-turvanaisele vahele ning ta keelas mu viimsegi lõbu:

"Ega see muuseum ei ole!"

"Aga ma õpin siin!"

"Mis siis! Pildistada ei tohi! Direktorilt peab luba küsima enne!"

Panin kaamera alandlikult kotti. Siin aga paar pilti, mis mul enne seda vahejuhtumit õnnestus teha:

Esiteks, meie decorazione ornamentale klassiruum/ateljee, kus paistab ilusa ilmaga hea päevavalgus.

See ongi minu Lucca toomkiriku friisilt kopeeritud saviväädike, kellele ma juhendamise puudumise tõttu teise samasuguse seltsiks juurde tegin.

Zoom in.

Kooli koridor. EKA vanale majale sarnases päevinäinud stiilis.

Kooli sisehoov talletab ka suuri marmorskulptuure, enamik neist on mõne kuulsa kunstniku koopia. Ajalooline/museaalne õhkkond on seega garanteeritud. (kahju ainult, et see ka kooli mentaliteedile tagurlikult mõjub)

Üks olulisimaid kohti koolis: infotahvel. Sest mõnikord levib info isegi ka paberil (elektoonilisematest kanalitest võib edasi unistada), ainsaks väljakutsks jääb õige info õigel ajal üles leida.

Kooli teine, skulptuuriosakonna esine sisehoov; õigem oleks vist öelda ateljee/workshop, sest paljud tudengid töötavadki siin.Freskotehnika klassi uks.

Tegelikult on see ju väga ilus ja mõnus koolimaja. Ma arvan, et ühele vanakooli boheemlasest kunstnikule meeldiks isegi väga siin kaootilises koolis inspiratsiooni koguda ja oma loominguga tegeleda. Ainult mina stressan siin aegajalt ja ootan itaalialt saksalikku täpsust ja eestiliku infolevimiskiirust.

Elu nagu rulett

Eile jäi jälle loeng ära. Ma muidugi ei teadnud, nii et läksin kooli ja sain uksehoidja-sekretäriga jälle sel teemal vestelda. Miks mu loeng ei toimu?

"Ei, see õppejõud minu meelest sellel semestril enam ei tule.. kool saab nii-kui-nii varsti läbi."

"Kool saab varsti läbi!?!?"

"Nojah, juuni lõpus hakkab juba ju suvevaheaeg."

(ok, "varsti" on suhteline mõiste)

Mu kunstiturunduse õppejõud räägib alati, et kunsti hinna kujunemine on kui kasiino (rulett?)-juhuslik ja ettearvamatu. Mulle tundub, et mu kooliskäimise võrdluseks sobib see metafoor ka ideaalselt - ma ei saa kunagi millelegi kindlalt panustada, sest halva õnne korral ei pruugi loengusse saadagi.

Täna ootasin tunnikese oma saviväädi seltsis, et mõni õppejõud ilmuks. Kahjuks nägin aga alles ära minnes uksehoidja aknal sildikest:

"Täna puuduvad enamik õppejõude, kuna toimub turvalisuse koolitus, mis peaks lõppema kell 13."

Kui ma kell 14 ikka õiget õppejõudu klassist ei leidnud (ta läks lõunale, tuleb poole tunni pärast), otsustasin homme uuesti proovida. Ehk on homme parem päev, mõnikord elus peab ju lõpuks vedama ka.

Vara veel...

Nädalavahetusel San Gimignanos jalutasime mööda rohe-rohelisest viigimarjapuust. Et mul õigel aastaajal oleks meeles sealt uuesti mööda jalutada!

Hommikune nõrkushetk

Ma olen loengute ärajäämistest ja hilinemistest mitteteadmisega juba nii harjunud, et ma enam ei ärritugi niiväga. Täna kui ma läbi vihma joostes massimeedia teooria loengu ukseni jõudsin (väikese hilinemisega) oli see lukus. Istusin rahulikult pingile, et enne uksehoidja-sekretäri juurde minemist veenduda, et ma ei olnud ise midagi sassi ajanud. See sekretär teab mind ja mu konstantseid loengute ärajäämise probleeme juba piisavalt, nii et mul hakkas juba piinlik, et pean teda uuesti tüütama minema. Vaatasin tunniplaani, kontrollisin kalendrit, kellaaega, loenguplaani. Kõik oli õige, loeng peaks toimuma. Aga miks ta siis ei toimu!? Otsustasin igaks juhuks veelkord ust katsuda... ja see avanes ning loeng oli ammu peal. Õppejõud ja ülejäänud tudengid noogutasid mulle tervituseks.

Kas sellepärast, et hommikusöök jäi söömata, ei jaksanud ma ukselinki alla vajutada? Või ongi lihtsalt nii, et mõnikord juhtuvad sellised asjad, sest ma ise eeldan, et nad juhtuvad? Sest mõnikord loengud ju isegi toimuvad...

Saviväädi voolimisest

Ma ei olnud viimastel nädalatel oma saviväädivoolimisprofessorit näinud. Voolisin siis omast tarkusest nii hoolega kui oskasin -viimane kord kui teda nägin, olin ettenägelikult talt küsinud, et mis ma järgmistel kordadel teen, nii jagus mul tegevust ka kordadeks, kui teda ennast näha polnud. Firenze kunstiakadeemias ei saa aga kunagi piisavalt ettenägelik olla.

Eile sai mu enda tarkus otsa ja kuna teda ikka veel ateljees näha ei olnud, tegin sel teemal juttu teiste tudengitega. Selgus, et teda ei ole ja ei tulegi.

"Mismõttes?" küsisin.

"Tema lepingut lihtsalt ei pikendatud."

"Mismõttes?"

"Lihtsalt ei pikendatud ja kõik. "

"......!?!? Keset semestrit niimoodi..!?"

"Nojah. Siin koolis võib igast asju juhtuda.."

Läksin siis selle savivoolimis õppetooli juhataja jutule.

"Ära muretse, sinu jaoks ei muutu midagi. Mina olen ikka siin ja üks teine proffessor ka," ütles ta mulle, haaras oma käekoti ja mantli ning jalutas minema.

Ma jäin, suu lahti, oma saviväädi kõrvale seisma. Tõesti, minu jaoks ei muutunud midagi: ma olen ikka ilma õppejõu ja juhendusteta.

Piltuudis

Kahjuks ei olnud mul fotokat kaasas, kui me eile hilise bussiga kinost koju sõitsime. Mobiiltelefon keeldub mul ka viimasel ajal multifunktsionaalne olemast, nii et ei mingeid pilte. Ometi oli pilt vaatamisväärne- bussi viimases reas, just meie vastas, oli oranžidele bussi plastmasspinkidele suurelt sinise markeriga kirjutatud:

"Italia agli italiani!", "duce" ja joonistatud paar kelti risti.

("Itaalia itaallastele"; "duce" oli teatavasti Mussolini hellitusnimi, ja kelti rist oli muuhulgas üks Ku Klux Klanni sümbolitest).

Neilt samadelt toolidelt oli keegi püüdnud sama sõnumit kord juba maha pesta (kuid piisavalt halvasti, et ka alumist teksti andis lugeda).

Esiteks oli see märkimisväärne, sest tavaliselt on siin linnas kõik graffitid alati antifašistlik/kommunistlikud ning tolerantsile kutsuvad. Ma alati arvasin, et need vasakäärmuslased siin võitlevad väljamõeldud vaenlasega, aga selgub, et neo-natsid on siiski tegelikult ikka olemas.

Ja teiseks, kas pole mitte irooniline, et see šhovinistlik sõnum, mis oli immigrantidele suunatud, oli itaaliakeelne. Ka ühe fašistliku itaallase jaoks see nii iseenesest mõistev, et kõik immigrandid räägivad itaalia keelt... //enamik neist sealjuures räägivad ka!

Spice up your life

Kõik algas sellest, et Ri viis mu mõni aeg tagasi Fiesole India restorani. Ma vaimustusin mitte ainult sealsest värvilisest interjöörist, aga ka köögiviljataskutest, lambaliha-riisiroast, küüslaugu"leivast", mangojoogist ja riisipudingust. Mu isa ütleks selle peale, et sel toidul on "võõras maitse," mind see just paeluski.

(Aasta tagasi lubasin ma end "idamaiste" toitude tegemisega kurssi viia, peale jooga laagrit küsisin õpetajalt isegi tema retseptide kogu, aga siiani olin sealt proovinud ainult tomati-banaanikaset, sest ülejäänud asjade katsetamiseks polnud mul kunagi kodus vastavaid koostisosi. Ja olgem ausad, retseptid ei ole minusuguste jaoks. Mul ei ole kunagi piisavalt kannatust, et koostisosi mõõtma hakata ja siis veel mõõtmise käigus tekkinud lisakogus musti nõusid pesta. )

Igaljuhul, mõni aeg hiljem, märkasin Ja köögilaual Tai kokaraamatut, mis viis meie jututeemad toidutegemisele ja lõpuks, sain talt purgikese garam masala't kaasa. Proovimiseks. Ma vaimustusin ja leiutasin kohe mingi teravilja roa (rosinate ja india pähklitega!), millest sai minu uus lemmik.

Tänase lõunarisotto kõrvale Vegetariano restos, kus Soome-Ugri fännid kohtusid (ehk eestlased + üks udmurdineiu, kes rääkis ka eesti keelt (sic!!)), selgus, et Ka tegeleb ph-dieedi uuringutega. Toidufilosoofia kulmineerus pärastlõunal Aasia marketis, kust ma ei suutnud enam muudmoodi, kui et tulin sealt välja 300grammi maitseainete(segudega), millest jagub ilmselt mu terveks eluajaks. Täna õhtusöögiks katsetasin magushapu tomatikastmega ja nüüd ootan järgnevaid õhtusööke, et saaks kõik oma vürtsid järgi katsetada.

Spice up your life!

Itaallased ja inglise keel II

Mulle väga meeldib kohaliku muusikakanali DEEJAY (ehk maakeeli "DJ") püüe oma publikut veidi harida: nimelt on neil üks hiphop muusika saade, kus näidatakse kõiki neid nokamütside ja bling-bling ehetega you-you räpparite videosid ning aegajalt tuuakse välja mõni tähendusrikas lause ja tõlgitakse see itaalia keelde. Mõningaid slänge seletatakse ka. Nii saan minagi mõnikord targemaks, kui ma oma õhtusöögi-oote banaani teleka taga söön.

Valge öö

Viimane aprilliöö on Firenzes La Notte Bianca ehk Valge öö. Olgem ausad, valged ööd siin veel ei ole, küll aga juba mõistlikult soojad.

Kui eile peale hilist õhtusööki kesklinna jõudsine, et "valget ööd" oma silmaga näha, tundus see päris sürr: nimelt oli kogu linn rahvast nii täis, nagu oleks käimas midagi sarnast, mis juhtub Viljandiga folgi ajal. Ri ütles tabavalt, nagu keegi oleks flash mobi korraldanud, mille eesmärk oli lihtsalt tulla tänavatele.

Tegelikult oli põhjust ka. Kõikvõimalikes kohtades terves vanalinnas toimus kõikvõimalikke erinevaid kultuuriüritusi. Paljudest (hommikul kella 4 või 6ni) lahti olevatest muuseumidest jõudsime meie ainult Palazzo Medici-Riccardisse, küll aga saime osa paaaljudest kontserditest ja veidi tantsidagi. Santa Maria Novella platsil näiteks Viini köögiviljaorkestri järgi, kes kurkide, kaalikate, baklažaanide, porgandite, kapsaste ja muude söödavate instrumentidega mängides, andsid laheda kontserdi. SMN trammipeatuses oli trammi-disko (tramm on Firenzes uus nähtus!!), kus siresäärne viiuldaja elektroonilistele beatidele peale laulis ja mängis. Palazzo Strozzi väljakul nõksutasime puusi noore kuid paljulubava kohaliku ska bändi saatel, Piazza della Republical tantsisime paar tangot ja lõpuks Santo Spiritol oli üks house (või misiganes) muusikaga pidu.

8. ja 9. mail on Firenzes Notte Blu ehk sinine öö, millega tähistatakse Euroopa päeva. Tõotab tulla midagi sarnast.. Pole paha, eks? :)