Algas šokolaadiaastaaeg

Sügisel ja sessi ajal kulub alati rohkem šokolaadi kui peaks. Nagu ka kõikide muude maitsetega on ka selles vallas siin palju avastamisrõõmu. Liigagi palju. Eestis ma Kalevile pea kunagi truudust ei murra, aga siin petan ma teda karmilt. Ja konkurentsi jagub.

Muuseas, Rocher, kes teeb Krissu lemmikuid Raffaellosid ja Ferrero Rocher' komme on Itaalia päritolu. Ja toodab ka Tic Tac, Kinder ja Nutella šokolaade. Ja need on ainult mõned kuulsad rahvusvahelised brändid. Väike šokolaaditoodang on igas endast lugupidavas linnakeses.

Pühapäeval käisime Perugias - see on kaunis mägine linnake Umbrias, paari tunni sõidu kaugusel Firenzest lõunasse. Perugia on kuulsa Perugina šokolaadivabriku kodulinn ja tähistab muuseas ka rahvusvahelist šokolaadifestivali Eurochocolate 2009. See oligi meie sihtmärk.















Rahvast oli tänavatel ootuspäraselt liiga palju ja šokolaade samavõrra. 5 eurose chococardi eest sai oma aega peamiselt järjekorras seismisega veeta, et siis saada mõni „kingitus” – Milka kinkis ühe hariliku pliiatsi, aga teised firmad pakkusid ikka õnneks šokolaadi proovida. Me sattusime juhuslikult ka Grand Marnier degustatsioonile ja peale lõunasööki saime resto kulul pitsi Limoncellot. Häid maitseid rohkem kui rubla eest, igaljuhul.

***

Ma ei olnud viimastel nädalatel Firenzest välja saanud ning päris tore oli märgata sügisvärvides Toskaana ja Umbria mäenõlvasid ja -orgusid: igirohelisuse kõrval olid ükskuid kollaseid puusalud, pruunikas-punakad viinamarjaistandused ja hommikused rõsked udupilved. Ma ei tunne neid puid, mis siin kasvavad, aga tundub et siin linnas olevate puude lehed lähevad kohe pruuniks ja kukuvad siis alla. Kirevaid värve sügis selles mõttes Firenzesse ei too. Kuid seda soojemat ja sügisesemat äratundmisrõõmu need kollased puusalud minus tekitasid.

See sügis siin on teistmoodi, aga ma ei pane talle seda pahaks.

Itaallased ja inglise keel

Tänane antropoloogia loeng andis mulle mõtteainet. Üks Malinowski tsitaat inspireeris mind, ning kuna õppejõud ootas kommentaare, tahtsin anda tõesti sisulist vastust.

Et mu mõte tõlkes kaduma ei läheks, küsisin mikrofoni saades kõigi käest, et kas ma võin selle inglise keeles öelda. Viisakusest, ega mul ei olnud plaaniski itaalia keelse purssima hakata. Minu üllatuseks tundus, et inimesed vahetasid selle peale küsivaid pilke.. lõpuks öeldi, et hea küll, aga räägi aeglaselt, me püüame siis sinust aru saada.

Ma ei olnud ju küsinud neilt nõusolekut, et rääkida eesti või hiina vaid inglise keeles. Ma olin veidi üllatunud, seda enam, et see on magistratuuri loeng.

Ma tegelikult ei oska öelda kas ja kui palju nad inglise keelt oskavad, sest ma püüan alati inglise keeles rääkimist vältida. Isegi kui mul selle pärast mõned jutud rääkimata jäävad. Üldiselt aga on kohe näha, kui mõni itaallane inglise keelt oskab- ta tuleb sinuga demonstratiivselt rääkima.

Ükskord kui ma nõutult koogileti ees seisin ja ei suutnud otsustada millist kooki osta, tuli üks proua kohe juurde, et aidata mul tõlkida (huvitav mida ?!) ja mainis möödaminnes, et ta oskab seitset võõrkeelt. Senini parim üllatus oli aga koristajatädi ülikooli WC järjekorras, kes perfektses inglise keeles mulle ütles, et kohe näha, et ma väljamaalane olen, itaallannad on palju lühemad. Tegi mulle silma ja ütles, et nii pikad on vaid modellid.

Tänane vahejuhtum upitas teataval määral mu enesehinnangut ja tundsin uhkust või rahulolu oma võõrkeelte oskuse üle. Samas sai järjekordse allapööle-vööd-paugu mu kompleks nimega "miks-ma-ikka-itaalia-keelt-ei-oska".

Muuseumimõtted

Esimest korda on alati valus, nad ütlevad. Ma ei olnud küll valudes, aga siiski sõnatu ja totaalselt jõuetu kui ma esimest korda elus Uffizi muuseumist väljusin. See oli vahetult peale renessanskunsti eksamit, EKA II kursusel ja kujutage seega ette mu ovatsioone kui ühtäkki ilmusid Giotto, Botticcelli, Piero di Cosimo, Vasari, Piero Della Francesca, Carravaggio jt.(eeldatavasti) ORIGINAALtööd, mainides ainult kõige kuulsamaid hitt-kunstnike. Tegelikult käis ilmselt juba peale keskkaja saale (mis on ekspositsiooni esimene osa!) pea juba ringi, aga ometi oli vaja kõik saalid põhjalikult läbi vaadata, sest piletisse oli investeeritud tubli summa ja ma ei osanud arvata, et võiksin siia muuseumisse lähiajal veel sattuda.

Täna olin ma palju paremini ette valmistunud. Mul oli taskus tasuta pilet (!!!) ja südames rahu, et kõike ei peagi jõudma. Otsustasin lihtsalt vaadata, lasta töödel ennast kõnetada, otsimata ilmtingimata kinnitust raamatutest loetud kunstnike tunnuseid käekirja, pintslilöökide või hele-tumeda kasutamise kohta. Ma võtsin aega, vaatasin võibolla vaid kümnendiku töödest, lasin pilgul lihtsalt voolata ja märkasin detaile, millest raamatutes alati ei kirjutata.

Mingi aeg tagasi võlusid mind väga keskaegsed maalid; nende lihtsus ja ühemõttelisus paelus mind. Täna aga häiris mind äkki see võlts keskkond - need altarimaalid on loodud kindlatesse kirikutesse ja lisaks "kunstiväärtusele" (millest tänapäevases institutsionaliseerunud maailmas on saanud "muuseumi väärtus") on neil olnud palju olulisem ülesanne. See ei kehti ilmselt nt. Cindy Shermany töödele, aga keskaegse altarimaali võlu ja aura lõhuvad isegi Uffizi-suguse muuseumi valgete seintega saalid. Tore on muidugi käia muuseumis ja näha KÕIKE KORRAGA - nagu lappaks kunstiajaloo raamatut, ainult et reprode asemel on PÄRIS maalid.

Kunstiajaloolaste panus ühiskonnale ongi vist see, et "tänu" neile (meile? :)) on kunstist saanud mingi eraldiseisev asi, midagi, mida saab näidata muuseumis ja selle eest raha küsida. Kunstist on saanud mingi abstrakne, elukauge nähtus, mis võib küll pakkuda teatavat esteetilist elamust, aga millel nagu poleks päris maailmaga midagi pistmist.

Naljakas, et seda Kunsti me sõidame kasvõi teise maailma otsa vaatama. Kõik maailma rahvusest turistid seisavad hetkes Michelangelo tondo ees ja noogutavad, njaa, sel mehel oli tõesti annet. Ri ütles ausalt, et peale eilset googledamist tundusid Caravaggio tööd Wikipedias palju ilusamad kui siin, Uffizis. Ma ei saanud talle midagi ette heita, ilmselt oli tal õigus.

Protorenessanss saalides võlus mind aga hoopis üks giidiga lastegrupp. Professionaalsest kritinismist kuulasin tükk aega nende vestlust ja sain kinnitust, et tõesti, Kadriolru lossi lastetundide vastu ei saa isegi maailma parima muuseumid. Elagu lossidaamid!

***

Täna oli väga ilus päev. Lihtne. Ja väga soe viimase aja vihmaste päevadega võrreldes! Tundus lausa, et peale lõunast paninot Santo Spirito kiriku trepil, olid põsesarnad päikesest roosad. Jalutasime peale Uffizit veel veidi vanalinna tänavatel, tuuritasime veidi ratastega, kodudeel käisime kohalikust poest läbi ja ostsime punast veini ja punaseid õunu. Kodus soojendasime eilseid keedukartuleid. Järgmisena on plaanis vaadata üks osa seeriast "In Treatment", mida me oleme viimastel õhtutel ikka vaadanud. See elu, millest ma siin unistasin tundub parem veel kui mu unistustes.

Kõige odavam&soojem talvevarustus

Ma millegipärast arvasin, et kui juba pükse osta, siis ikka sooje. Nii ma tulingi poest välja, ise rahul ja õnnelik, sest ostetud püksid said pikad (maani!) ja soojad (40% villa!). Just siis kui ma tänavale astusin hakkas aga vihma sadama ja enne veel kui ma ratta parklani jõudsin, sain aru, et kõige tähtsam ost on siiani veel tegemata - vihmakeep!

Kohalikud fiorentinod sõidavad kõik erisuguste vihmakeepidega ringi (osavamad ka vihmavarjudega!). Sealjuures ei ole need lihtsalt kilekott-kaks-auku-kapuuts-versioon (mis oli selleaastase laulupeo uus trendiriietus) vaid spetsiaalsed jalgrattaga sõitmiseks disainitud keebid- suured ja sellise kujuga, mis hoiavad jalad ka kuivad.

Firenzes ei ole ühtegi ostukeskust ja ma olen alati nõutu, kui on vaja osta midagi spetsiifilist. Nagu kaerahelbed või vihmakeep. Igat sorti kaupadele on eraldi väikesed poed, aga millises neist võiks küll vihmakeepe müügil olla?! Õnneks päästis mind mu turisti vaist - otse Galleria dell'Accademia muuseumi eest turisti postkaardi ja nänni poest ma lõpuks ta leidsingi. 3 € maksva sinise, kapuutsi ja viie trukiga vihmakeebi.

Tegelikult ei oleks seal üldse vaja vihmakeepe müüa, sest minu meelest on alati nii ilus vaadata erivärvilisi vihmavarjusid muuseumi ukse taga järjekorras seismas. Hommikuti kui kooli sõidan on keskmiselt 40m pikkune turistide saba juba varmalt Accademia ukse taga looklemas. Ja muuseas, kui ükskõik millisel päeval äkkitselt vihma sadama hakkab, ilmvad terves linnas momentaalselt mitte kuskilt välja kas Pakistani, India või Aafrika päritolu mehed, kes lahkelt värvilisi vihmavarje müüa pakuvad.












Ma olin oma esteetilises mõttes väljakannatamatu, aga äärmiselt praktilise sinise vihmakeebi üle väga uhke. Hüppasin ratta selga ja sõitsin rõõmsalt läbi vihma kodu poole. Muidugi, peale 10 minutit hakkas mul kohutavalt palav, sest kilekott on kilekott ja seal sees saab õhk kiiresti otsa. Mõtlesin rõõmsalt, et milleks mulle sooje pükse - kolme-eurone vihmakeep on soojem kui ükskõik kui suure villasisaldusega riideesemed.

Algas teejoomise aastaaeg

Ma olen alati arvanud, et ilmast räägitakse piinlike vaikuste vältimiseks. Mõni päev tagasi avastasin aga, et sellest on saanud minu jaoks üks oluline kõneaine. Ma ei hoia tagasi oma üllatust, et ka siia jõudis lõpuks sügis.

Ma arvasin, et meri on alati sinine ja et Firenze on igavesti kuum. Talvemantel, kindad ja saapad said küll kohvirisse pakitud, kuid külma ilmaga on ikka raske leppida.

See juhtus üleöö, ühtäkki oli +25 asemel +15 ja jäine tuul. Ja nii füüsiliselt kui psüholoogiliselt oli mul raske seda vastu võtta. Ma varustasin end kiiresti kõrge villasisaldusega riietega, tõmbasin salli kõvemini ümber kaela, panin jalga saapad. Ja siis mõtlesin irooniliselt endamisi, et Eestis on see suve keskmine temperatuur. Ja see tähendab soe. Kõik on suhteline:)

Ametlikult küll veel kütet sisse lülitada ei tohi, aga me tegime seda salaja ikkagi. See on mingi kohalik "öko-seadus": enne 1. novembrit kütta ei tohi. Sügise algul külmetame natuke suure looduse säästmise nimel,aga suvel las õhukonditsioneerid uhavad, sest õues on liiga palav. Itaallaste loogika.

Täna hommikul olid autod härmas, praegu on õues +9. Mitte märkimisväärselt parem kui Eestis, ma kujutan ette. Siiski, päike paistab ja päikese käes on veel tunda seda suvesoojust, mis siia linna veel jäänud on. Mu lõuna-piknikud Ospedale degli innocenti trepil on veel nauditavad (kui ma ei satu just mõne tänava-kaupmehe ohvriks, kes tahab mulle pesumasina trummlit vms. pähe määrida) ja 20 minutit päikese käes salatit süüa on just paras kogus päikest. Ometi tundub se +9 või ka +16 palju külmem kui Eestis; päikese varjus tundub lausa, et külm tuul lõikab sisse. Hommikuti on esimesed konspekti read täis kõveraid varesejalgu, sest rattasõidust külmast kanged näpud ei allu veel mu käskudele.

Tassike või kaks teed on aga kuidagi väga head kaaslased kooliraamatute lugemise kõrval ja mind valdab eesti-sügise nostalgia.

Kunstiajalugu ja Firenze

Kunstiajaloo õppimine Firenzes on omaette fenomen. Ma mäletan kuidas Renessanskunsti loengutes Mai Levin meile pildi Firenzest kui imedemaast silme ette manas. Ja kui ma esimest korda siia tulin, siis tõesti ahmisin õhku igat palazzot, piazzat ja kirikut nähes. See linn on ise kui suur kunstiajaloo raamaute ja slide-showde illustratsioon. Iga suvalise nurga peal oli mõni Michelangelo või Donatello skulptuur, igas suvakas kirikus mõni hitt-kunstniku altarimaal või portaal. Muuseumidest rääkimata. Firenze linna tänavanimede loetelu on nagu mõne kunstiajaloo raamatu indeks.

Potentsiaali siin ühesõnaga on. Samas tundus kuidagi nii trööstitu, kui tarbekunsti ajaloo loeng algas ei varasema ega hilisema perioodiga kui "Firenze renessanss". Ja kui ma esialgu mõtlesin, et õppejõud üritab õpilasi kohaliku kontekstiga motiveerida, siis tundub, et selle kursuse raames me piirdumegi - Firenze ja renessanssiga. Juttu muidugi jätkub kauemaks, aga..

Sama asi kordus kunstiteaduse ajaloos - Boccaccio tundus olevat esimene kunstist kirjutaja kogu inimkonna ajaloos. Oleks see Vasari olnud, oleks ma ilmselt püsti tõusnud ja ära läinud. Kuulasin aga vaikides Boccaccio loo lõpuni ning otsustasin, et liiga palju renessanssi Firenzes on minu jaoks liiga palju. Too much is too much ja ma ei läinud kunagi sinna loengusse tagasi.

Mind tegi natuke nõutuks śee kohaliku kuldajaga "kiitlemine" (mitte KÕIGIS loengutes, õnneks), aga samas leidsin kiiret lohutust ja vaieldamatult parima positiivse külje oma projektis "kunstiajaloo õpingud Firenzes" - nimelt saan ma enamus kunstimuuseumitesse tasuta sisse! Pruugib vaid õpilaspiletiga lehvitada ja muuseumide uksed avanevad võluväel (parimal juhul isegi ilma järjekorrata) Huvitaval kombel laieneb see privileeg ka majandusdoktorantidele ning nii me veetsimegi terve eilse päeva Palazzo Pitti lõpututes näitusesaalides. Ühe päeva jaoks oli seda liiga palju ning kogu ekspositsiooni lõpuni me vaadata ei suutnudki ning peale kolme esimest tundi jalutasime juba koos kasside ja saksa turistidega Boboli pargis.

Mis viga nii kunstiajalugu õppida? :)

Oblate raamatukogu sisehoov (klausuur) ja Duomo. Isegi raamatukogus on kunstiajalugu katkematult kohal:)

Esimene kuu ja esimesed päikesed

Mis minust vahepeal saanud on?

Kui kalendrisse vaatan, siis on raske uskuda, et ma olen juba kuu aega Itaalias olnud. Tahes-tahtmata tekib soov korraks tagasi vaadata ja mõelda läbi, mida see kuu mulle on andnud. Ja võtnud.

Ma tulen just antropoloogia loengust, kus õppejõud kogu grupi ees ütles, et minu naljakas itaalia keeles kirjutatud kodutöö sisaldas muuhulgas kirjavigu. See ei olnud öeldud mitte paha pärast ja kõik naeratasid mõistvalt kui nägid, et ma olen suur blond põhjamaalane – sellega ma vabandasin oma kirjavead momentaalselt. Kuid ikka jäi see mulle südamesse kripeldama.

Umbes pooled loengud panevad mind muigel näoga iseendalt irooniliselt küsima – mida kuradit ma siin teen? Pruugib vaid juhtuda, et loengu aken on lahti ja möödasõitvad mootorrattad summutavad heli või et mul on lihtsalt juba 3 loeng järjest ning mu keskendumisvõime alanenud ning ma ei saa midagi aru. Peale neid loenguid on veidi raske end uuesti motiveerida – ma olen vist teataval määral maksimalist ning tahan kõike ja kohe (aru saada).

Tegelikult on aga väljaspool itaalia keelest (ja süsteemidest) arusaamist kõik olnud super. Eile oli esimene külm päev – siiani võis vabalt pea iga päev päikese käes peesitada! Ilm ei ole maailma olulisem asi, aga ma tunnen, et Päike annab mulle palju energiat. Ja kuigi ma tunnen aegajalt trotsi, et iga tavalisemgi ja igapäevasemgi liigutus kulutab siin rohkem energiat kui kodus, siis mu energiatasakaal on paigas.

Selge see, et ma olen esimestel kuudel siin nagu laps, kes õpib kõndima. Ja õppida on palju: nt. kuidas käituda poes, kinos, kohvikus, loengus, ühistranspordis, raamatukogus. Kuidas Itaalia liikluses ellu jääda. Kuidas öelda „ei” neile sadadele inimesele, kes mult poole tunni jooksul tänaval raha küsivad jne. Senini aga suurim õppetund on minu jaoks muidugi „Kuidas Itaalias ülikoolis käia” :)

Ma olen nendes õppetundides aegajalt kärsitu ja kipun unustama, et mul ei tasu erutuda, kui ma kohe esimesest 13 supermarketist kaerahelbeid ei leia. Aga nagu ma endale esimesel siiajõudmise päeval päevikusse kirjutasin: mul saab siin väga lõbus olema, kui ma vaid suudan oma huumorimeelt säilitada. Ja siiani on tõesti nii olnud.

See kuu on toonud päris mitmeid väikeseid ja suuri rõõme, alustades kõige lihtsamatest igapäevasematest asjadest kodus, ühistest söögitegemistest ja filmiõhtutest ühiste unenägudeni oma armsaimaga. Palju rõõmu tõi mulle mu jalgratas, mis kuidagi tähendab mulle teatavat iseseisvust ja hoopis uut linna(ruumi) kogemust. Kõik mu linnas- ja kooliskäimised on terve elu sõltunud ühistranspordist ja nüüd ma saan ja võin ja tahan minna ise. Siis kui ma tahan.

Paar uut ja huvitavat kontakti, palju uusi mõtteid filmiajaloost ja antropoloogiast, mitmeid uusi retsepte ja palju uusi maitseid, ooperid, näitused, kontserdid, tangotunnid, väikesed võidud itaalia bürokraatiamaailmas – kõik need asjad loovad väikeseid positiivseid võnkeid ning ma ei märkagi kui kiiresti see aeg läinud on.

Kutse tangole

Ma ei oleks seda endast kunagi osanud oodata, aga üsna märkamatult olen ma ühinenud salajase sektiga, kes teisipäevaõhtuti tangot käib harrastamas.

Eelmine aasta õppis Ri salsat ning jõudis mullegi mu Viimsi häärberi kriuksuval puupõrandal põhisammud selgeks teha. See aasta kutsus ta mu tango tundi. Kuidas ma olekski saanud keelduda?

Huvitaval kombel oli minu elu esimene (ja ainus!) kokkupuude selle elegantse ja seksika tantsuga Portugalis, kus mul õnnestus juhuse läbi paar tundi võtta ning jõuda ühel õhtul isegi mingisse suitsusesse tango-lounge'i (siis tohtis veel siseruumides suitsetada). Mind vaimustas see atmosfäär mida see tants ja muusika loovad. Kuigi tango ei ole ilmselgelt midagi mulle väga lähedast ja omast, siis see kirglikkus ja see pinge selles tantsus intrigeerivad mind.

"No pain, no game" lohutab mind Ri, kui ma jälle ta varvastel tallun või kui mu selgroolülid tunda annavad. Ja kuigi mu temperament ei küündi ilmselt kunagi ühe õige tangotantsija omani, (it. keeles on tantsijanna muide ballerina), siis vähemalt on selles omajagu sportlikku pinget ja lõbusat tiimitööd.

Pühapäev pargis

Selle nädala tähtsündmus oli jalgrattaleid. Ma olen algusest saati otsinud endale üht ratast (mis on ainus mõistlik sõiduvahend selles linnas, nii aja kui raha kokkuhoiu mõttes), kuid see on üllatavalt raske olnud, kuigi see linn kubiseb ratastest. Lõpuks sain ta siiski - korviga kauni musta linnaratta. Kahtlemata on need siiani paremini investeeritud 65 €.

Seega, eilne päev kujunes sujuvalt jalgrattapäevaks: sõitsime kokku u. 20 km. Ri meelest läks see kirja spordi-tegemisena, minu jaoks oli see aga pigem ümbruse tundmaõppimise käik. Firenze linnast u. kümmekond km mööda Arno jõe kallast kulgev rattarada on tõeline pärl. Linn saab iseenesest otsa ja annab ruumi jõe orule, mõndadele üksikutele villadele, kiiviistandustele (sic!!), golfiväljakutele ning kalastuskohtadele. See ei ole metsik maastik, pigem ikka park, inimese kontrolli all. Aga võluv sellegipoolest.

Täna pakkisime aga cous-cousi salati, pasteedi-crostinid (saiakuivikud maakeeli), puuviljad, veini ja kohvitermose kotti ning sõitsime sinna samasse Arno jõe orgu Cascine parki. Pühapäev pargis!



See on päris huvitav park, mitte vähem populaarne kui vanalinn: paarikesed, pered, vanaemad/vanaisad, lapsed, noored, täiskasvanud armastavad seal piknike pidada, päikest võtta, jalg- või pesapalli mängida, ratta, rulluiskude või hobustega(!) sõita, või korraldada erinevaid kogunemisi vabas õhus. Nt. on seal üks paviljon, kus kella 16st alates toimub pensionäride salsapidu. Loodan, et ka mul on veel 75 aastaselt mahti ja tahtmist salsat tantsida!

Meie olime seekord tagasihoidlikud, piirdusime söögi-joogi ja lugemisega. Ning arutasime pikalt kultuurierinevuste üle. Nimelt mängisid meie kõrval Indiast/Pakistanist pärit mehed pesapalli ja naised ning lapsed istusid vaikselt põõsaste taga ning vaatasid pealt. Ma olin esialgu vaimustuses kui kenasti üks täiskasvanud meeste sõpruskond oma aega veedab, naiste väljajätmine tekitas minus aga trotsi. Minus tärkas feminist, kuid Ri oli kindel, et emantsipeerunud Euroopa naised ei mõista päriselt indialaste/pakistaanlaste kultuuri. See viis aga omakorda aruteluni, kuidas meie (oleme ju ka mõlemad immigrandid selles riigis) itaallaste ja nende kultuuriga suhestume. Et kas tasub ikka vihastada kui nende asjaajamine tundub asjaajamatusena ning kui kõik ei toimi täpselt nii nagu Eestis. Või Portugalis.

Selliseid jutuajamisi on väga vaja, sest see nii lihtne tõde kipub aegajalt meelest minema: ma ei ole Eestis.

Poliitaktivism a la Lettere e Filosofia

Poliitiline aktiivsus hakkab Firenze Ülikoolis silma. Oleks, et ta ainult sellega piirduks, aga ta tungib peale igal võimalikul kombel.

Iga päev on juba enne ukseni jõudmist kooli värava juures kommunist-aktivistid, kes küsivad mingeid küsimusi ja jagavad lendlehti. Esialgu ma naeratasin häbelikult ja tegin nägu, et ma ei saa aru. Nüüd lähen aga neist lihtsalt suure ringiga mööda.

Teinekord on kommunistide asemel antirassistid, kes püüavad oma lendlehekeste ja koosolekutega meid (kõiki meid) tolerantsuse poole suunata. Nii nagu kõikvõimalikus teadetetahvlid, on ka kooli WC uksed erinevaid manifestatsioone täis kirjutatud. Leides sealt täna järjekordse antifašistliku üleskutse, meenus mulle hoopis EKA vetsu-poeesia:

Siim Kallas

Virge naeris

ergas kaalikas

...

Pole midagi, tundub, et ka kunstiakadeemia tudengid on siiski kergelt politiseerunud.