Päeva tsitaat

Sain Sõbralt kirja. Ta tuleb mulle Itaaliasse külla ja ma mainisin, et wifi ei levi siin nii hästi kui Eestis näiteks. Aga mainisin ka Itaalia häid omadusi.

Ta vastas.. ja ma usun, et selle lausega ütles ta kõik:

"without you, I would totally get lost in what's important in life. And of course it's not internet but food ;-)"

Pankadest ja orelimuusikast

Väga popp bisness Itaalias on teha pankasid. Igal paarituhande elanikuga linnal on oma (nimeline) pank: Cassa di Risparmio (CR- hoiukassa) di Lucca, CR di Volterra, CR di San Miniato, CR del Veneto, CR di Bolzano, CR di Parma, CR di Pisa, CR di Livorno, CR di Ravenna, Monte dei Paschi di Siena, Sanpaolo jne jne.. ja suuremates linnades: Banco di Napoli, Banco popolare di Milano jne. Ka saartel on omad pangad: Banco di Sicilia, Banco de Sardegna...

Internetisügavustest leidsin, et Itaalias olla 1730 panka, mine sa tea, äkki ongi nii palju? Olulisemate alla on ära nimetatud aga 30 suuremat. Ma ei tea, kas 60 miljoniline elanike arv põhjendab seda tohutut pangamaaniat..aga järelikult. Ja ikka on ka "väljamaiseid" panku, kes turul konkureerivad: Firenzes meenub kohe näiteks Deutsche Bank:)

Selle pangadžungli innovatiivsus peitub aga selles, et raha välja võtmiseks piisab ükskõik millisest Bancomat'ist, isegi kui see ei ole sinu panga oma, ei pea sealt väljavõtmise pealt teenustasu maksma. Mina jäin ikka oma seebi pangale truuks, kuigi keeldusid nad mulle vastu tulemast ning nii ma maksan ikka tublit teenustasu, kui tahan sularaha välja võtta..

Eile aga korraldas Cassa di Risparmio di Firenze oma auditooriumis toreda orelikontserti. Hispaaniast kohale sõitnud señor Josep Maria Mas I Bonet andis sellise uhke kontserdi hiiglaslikul orelil. Vau, milliseid tuhandeid erinevaid helisid see monstrum-instrument toota oskab! Muidugi, Hispaania heliloojate tientode vahele oli topitud ka üks Bach (tundub, et viimane on üks itaallaste lemmikutest, kelle teoseid igal klassikalise muusika üritusel ette kantakse.. Sealhulgas ei väsi Toskaana klassikaraadio tema teoseid järjepidevalt mängimast.)

Päevavargad pargis

Krohvi eemaldus tööd on meie korteri seina juurest eemaldunud, müra on väiksem ja kütte+sooja vee saime tagasi. Just siis kui tundub, et elu on jälle back in track, tulevad uued üllatused, otseloomulikult koolist. Nimelt on täna kooli endise rektori matuste puhul kool suletud. Kogu kool. Terve päeva. Nii et eks ma võtan oma Anna Karenina näppu ja lähen jälle parki.

Pargis on tore, seda enam, et meie rõdu on hetkel kasutuskõlbmatu. Ainult et pargis tuleb alati mõni inimene mulle ligi. See on ju ilmselge, et kui ma üksinda pargipingil keskendunult loen, et siis tegelikult tahan ma hoopis igasugu suvaliste inimestega suvalistel teemadel rääkida.

Näiteks ükspäev lähenes mulle üks tädi Rumeeniast, kelle esimene lause, nähes mind päise päeva ajal pargis lugemas, oli: "Sa oled ka töötu, jah?" Ja siis kasutas ta juhust, ning kurtis mulle natuke oma raske saatuse üle. Tavaliselt ilmub aga mõni noormees, kes, juhul kui ta mulle midagi maha müüa ei taha, tahab minuga hoopis vestelda. Senini kõige levinum ja igavam flirtimisvõte algab lausega "Vabandage, kas te teate mis kell on?" Üleeile suutis aga üks tüüp mind oma originaalsusega totaalselt üllatada, nii ma võtsin vastu ühe "bella mela" (ilusa õuna), mida ta mulle teiseltpoolt põõsa tagant pakkus. Püüdsin õuna kinni ja panin kotti, olin just ühe sarvesaia söönud. Ta sai sellest aga julgust juurde ning järgmisena pakkus mulle banaani. Ta sõi ühe demonstratiivselt minu ees isegi ära, kinnitades veenvalt, et see on ka väga "bella e buona" (ilus ja hea) banaan. Õunast aga piisas mulle, ma tänasin teda ja ta kadus jälle põõsaste vahele.

Via di Pietrafitta 65 uus noorus

Ükspäev sõitis kastiauto meie maja ette ja trobikond mehi asus meie maja sisse pakkima. Lootsin juba, et Christo on meid välja valinud ja teeb meie majast kunsti. Tegelikult algasid aga fassaaditööd. Ma ei olnud väikeseid mõrasid krohvis märganudki, aga itaallaste perfektsionistlik terav silm nõudis renoveerimistööde kiiret algust. "See on lausa eluohtlikus seisus," kommenteeris meie kortriomanik.

Nüüd oleme kolm päeva sooja, -vee ja valguseta. Tihedalt on suletud aknad ja suletud on ka meie küttekeha. Tegelikult tundub üldse, nagu oleks sõda hakanud, sest krohv ilma kohutava mürata seinalt maha ei tule. Kui nad meie korteri seina tegid, tundus nagu puuriksid nad minu oma pealuud. Õnneks oli siis veel väljas valge ja pargipingil paistis päike. Ja Tolstoi "Anna Karenina" aitab hästi igasugu müratekitajad peast välja ajada.

Maha visatud 3 eurot

Mitu korda tuleb videolaenutusest filme võtta enne kui kohale jõuab, et 98% juhtudest võib need sama targalt, vaatamata, tagasi viia, sest kõik DVD-d on kraabitud ja vaatamiskõlblikud? Kitkusin eile juukseid ja kulutasin närviliselt köögipõrandat, kui Michael Moore'i "Sicko" igast teisest tseenist üle hüppas. Ri on sellega viimase 3 aasta jooksul harjunud ja püüdis mind lohutada:

"See on ITAALIA."

Ma aeg-ajalt lohutan end ise ka selle samaga. Aga alati see ei lohuta.

Ok, see on Itaalia, aga ma eeldan ikkagi, et asjad toimivad ka siin riigis. Eriti kui ma maksan selle eest //3€ film, ikkagi//

Härra õpetaja

Minu kõige stereotüüopsem õppejõud käib alati barbi-roosa särgi, või roheliste velvetpükstega. Mõnikord kannab ta väikest vestikest. Ta võtab loengusse kaasa karbikese diapositiive, aga ei raatsi neid seinale projetseerida; talle meeldib hoopis jutustada, rääkida lugusid Itaalia futuristidest ja teistest, kes on alati mingitpidi Itaaliaga seotud (näiteks Nietzsche käis Torinos ja alles peale seda hakkas suure algustähega Filosoofiat tegema.) Ta alustab lennukalt metafooridega ülepaisatud lauseid, aga ta ei jõua nendega kunagi lõpuni, sest peale kaheksandat täiendit on lause algus kõigil meelest läinud. Ilmekaid pajatusi kunstist saadavad hoogsad zestid; tema kehakeelest saaks ka mute-olekus aru. Ja ta naeratas niiiii rõõmsalt, kui ma küsisin, et kas ma võin tulla tema loenguid kuulama.

// Tegelikult on mul ka üks täitsa asjalik õppejõud, kes peab krista-kodrese-stiilis hästi struktureeritud ja loogilisi loenguid.

:)

Mul tuli Eesti igatsus.

Nii tore oleks ju vahelduseks

käia ülikoolis, kus info levib valguskiirusel,
kus raamatupoodides- ja kogudes saaks suurema ajugümnastikata hakkama;
kus tänavatel on päriselt ka ruumi liikumiseks
ja kus kõik ülejäänud inimesed on ka pikad ja blondid ja tagasihoidlikud;
kus saab kohupiimakooke ja hapukoort;
sauna ja Kadrioru lossi minna;

Tahaks teatrisse ja keraamikute aastanäitusele.
Ja tahaks rääkida ja jutustada ja kuulata, ilma pideva tõlkimisprotsessita.
Ja oma "vana" head joogaõpetajat tahan tagasi.
Ja koju tahaks ka.

//musta leivata saan sealjures suurepäraselt hakkama

Lootus helgemaks tulevikuks

Tulevik saab helge olema. Rahandusministeerium lubab, et keskmine palk hakkab Eestis järgmine aasta tõusma. Lisaks sellele, lubas elu24.ee mulle suurt palka:

"Suurbritannias pikkade naiste rõivaid müüv kauplus Long Tall Sally tehtud uuring näitas, et pikakasvulised naised teenivad rohkem kui lühikest kasvu naised.

«Võimalus saada juhtpositsioonile kasvas 80 protsendi võrra neil naistel, kes olid üle 180 sentimeetri pikad,» selgitasid uurijad.

Ka peetakse pikemakasvulisi naisi enam autoriteetideks ja eeskujudeks.

Uuringu teinute sõnul ei pea see paika ainult Briti saartel, vaid kogu maailmas. "

Jess, Kõik mu 183 sentimeetrit rõõmustavad!

Nutt ja hala

Et mu elu siin liiga lilleliseks ei läheks (kõik puud, põõsad ja muud taimed on õide puhkenud!), juhtuvad aegajalt ka mõned väiksemad närvesöövad vahepalad. Kui ma eile oma savivoolimis klassi sisse ei saanud, ei hakanud ma kohe meelt heitma vaid, üsna rahulikult otsustasin järgmisel päeval uuesti proovida. Kui täna aga uks sama rangelt lukus oli, tõmbus mu kulm kortsu. Ei kooli seintel ega klassi uksel ei olnud ühtegi silti infoga, et decorazione ornamentale võiks ära jääda. Ma ei hakanud viisakaid teid üritama (uksehoidja-sekretär ei tea sellest nii kui nii mittemidagi), vaid helistasin kohe julmalt otse õppejõule. "Jah, tere, jah ma olen sel nädalal ühe näituse projektiga linnast väljas, aga järgmine nädal olen olemas."

Aitäh...


***

Ära jäänud loengute asemel olen ma juba mitmeid muuseume läbi käinud, hakka siis kohe koju tagasi tulema. Otsuse langetamise, et millisesse muuseumisse täna minna, tegi lihtsaks Uffici ukse taga olev, ma arvn, et ma ei liialda kui ütlen, et umbes 500-700 pealine järjekord (jalgu ja käsi oli järelikult kumbagi kokku 1000-1400 tk!). Capelle Medicee (Michalangelo interjööri ja skulptuuridega) ukse taga ootasin vaid u 25 minutit. Elagu turismihooaeg!

Teoreetikust praktikuks ehk kunst või käsitöö

Mul on ilmselgelt nõrgad eeldused, et heaks marmoriraidujaks saada, teoreetiliste ainete defitsiidi tõttu olin aga sunnitud võtma mõnda "praktilist" kunstiainet. Tegelikult, paar korda nädalas veidi saviga mängimise vastu poleks mul mitte midagi. Või siis päris ausalt- mulle väga meeldiks. Ma olin tegelikult juba mõelnud välja igasugu valesid, juhuks, kui keraamika grupp peaks täis olema või kui õppejõul peaks muidu allergia erasmuslaste vastu olema: lõpeks on keraamika ju mu magistritöö teema!

Ma otsisin õppejõudu nagu tikutulega taga, aga keegi ei teadnud temast midagi. Lõpuks kõiketeadja uksehoidjale meenus, et teadmata põhjustel tema lepingut selleks semestriks ei pikendatud. Ei mingit keraamikat seega.

Õnneks leidsin ühe teise saviste küünealustega õppejõu, kes mu lahkelt oma gruppi, "decorazione ornamentale", kirja pani, saamata tegelikult täpselt aru, kuhu ma end olin lubanud.
Esimeses "loengus" selgus aga, et sellel kursusel keskendutakse savi reljeef-ornamentide tegemisele. Pole paha, valisin ühe lookleva romaanika väädi, ning hakkasin seda savitahvli ühte serva voolima. Kogu selle protsessi uudsuse ja teraapilisuse juures on see ka põnev väljakutse - kas mu käed kuulavad mu sõna? Või kas savi võtab selle vormi, mis ma tahan? Leidsin küll ühe lihtsaima mustri, aga selle tegemine on tegelikult ikka tubli väljakutse.

Nii ma siis istun teisipäeviti seal päevavalgust täis ateljees ja vormin oma vääti. Kui aga tüütuks muutub ja tuju ära läheb, lohutan end sellega, et selle asja eest saab (tegelikult ka!!!) ainepunkte!!! Uskumatu!

Kui ma aga teraapilise momendi ja ainepunkti vajadused kõrvale jätan, on selline mehaaniline romaani mustri kopeerimine totaalne käsitöö.. Tehnilisi oskusi on ka kunstnikul loomulikult vaja, aga mul tekib küsimus - millises loengus need siinsed noored kunstnikuhakatised oma loominguga tegelevad. Sotsiaalsete probleemide ja muude kaasaegse kunsti teemadega? Selles loengus igaljuhul mitte.