Eile nägin ma Ameerikat...

(Järgneb poliitiliselt ebakorrektne, eelarvamusi ja rahvuslikke klišeesid taastootev, täiesti subjektiivne sissekanne; tolerantsetel inimestel soovitav mitte lugeda.)

Eile käisin korraks Ameerikas...kuigi esialgu tundus nagu oleks Nõukogude Liitu sattunud: nimelt nägi eilne kultuuriprogramm ette kinoskäigu, ent kinno sissepääsemiseks tuli 42 minutit lõikava tuule käes 76 meetri pikkuses järjekorras külmetada.

See on kahe väga Firenzele(Itaaliale) iseloomuliku fenomeni tagajärg: esiteks on välismaine kraam nii kinodes kui televisioonis alati itaalia keelde dubleeritud (nii ei ole itaallased kunagi päris Julia Robertsi naeru kuulnud ega Penelope Cruzi päris häält).

Kolmel korral nädalas aga halastatakse linnas elavate välismaalaste peale, ning tehakse "Original sound" eriseansid. Seega kuna inglisekeelne kino on defitsiit, tormasidki kõik linnas resideeruvad väljamaalased eile sellele ühele seansile. Ja neid väljamaalasi ei ole mitte vähe.

Teine Firenze fenomen ongi siinne tohutu suur arv ameerika päritolu välistudengeid. Firenzes on kokku 18 ühendriikide suurte ülikoolide instituute/filiaale (seal hulgas Columbia, NY University jt). Kokku pidavat iga aasta linnas u. 10 000 vahetusameeriklast olema. Enamus neist on 18-20 aastased, entusiastlikud, kodust-kaugel-kõik-lubatud elunautlejad. Paljud neist on kunsti ja kunstiajaloo tudengid. Ja eile olid nad kõik meiega koos kinos. Seega sain lisaks filmielamusele ka ühe korraliku õppetunni ookeanitagusest (kino)kultuurist.

Eile läks täismajale Tim Burtoni fantaasia-multikas "Alice imedemaal." Film iseenesest oli minu meelest üsna..visuaalne. Nagu need Burtoni muinasjutud tavaliselt on: sisu läheb värvilise ja fantastilise, visioonilise vaatemängu sisse kaduma.

Meie rõõm oli muidugi suur, et me saime seda ingilse keeles vaadata. Kuigi, ka mu inglise keel ei ole perfektne, nii et nii mõnegi nalja olemasolust sain ma teada siis, kui terve saal kõva häälega naerma hakkas. Teinekord naerdi ka siis, kui minu meelest nalja ei olnud. Selline hüper-ekspressiivne reageering iga väikse nalja peale üllatas mind. No ja kuulge, tegemist on sisuliselt lastefilmiga! (Appi, ma olen vist üsna meeleheitel, kui ma kritiseerin teiste inimeste naermist?)

Igaljuhul oli see natuke ameerika komöödiaseriaalide efekt - stiilis "Kaks ja pool meest," kus iga veidikesegi naljaka asja peale kostub ei-tea-kust suure saalitäie inimeste naerupahvakas.

Ekspressiivne ja avalik elu-nagu-ameerika-filmis järkus meie kõrvalistmel, kus noor paarike enne filmi algust oma suhteprobleeme lahendasid. Kuigi ka kõik ülejäänud noored meie ümber artikuleerisid väga selge ja kõlava häälega, sain siiski selge ülevaate nende kriisist. Kui noorsand enam neiu kriitikat ei kannatanud ütles ta talle lihtsalt: "Shut the f*** up!". Sellele järgnev reageering oli järgmine ma-olen-seda-juba-kuskil-filmis-näinud: neiu kallas pool oma rummi-koola kokteilist (koos jääkuubikutega) poisile kaela.

...

Enne kui veel lõputiitrid poole peale jõudsid, oli saal juba tühi. Ainult meie jäime sinna tühjade kokakoola pudelite ja kartulikrõpsu puruste toolide vahele lugema nende inimeste nimesid ja tööülesandeid, kes need 200 miljonit ameerika dollarit filmi tootmiseks olid kulutanud.

Sain kinnitust, et elu-nagu-Hollywoody-filmis ei ole filmimaailma fenomen, vaid elu ongi ameerikas nagu nende filmideski.

Jääb ainult üks küsimus: kas televisioon immiteerib elu või immiteerib elu televisiooni? :)

Stuck in renaissance ehk minu uus kool

Peale ühte semestrit Firenze Ülikoolis, just siis kui ma hakkasin enam-vähem aru saama, mismoodi asjad seal töötavad(/ei tööta), pidin ma olude sunnil kooli vahetama. Sügis-semestri kullaauk sai kahjuks tühjaks ning nüüd pean ma Erasmuse-kopikatega hakkama saama, Euroopa esimeses maaliakadeemias - Accademia di Belle Arti di Firenze. Selle rajas Giorgio Vasari pealekäimisel Cosimo de Medici I isiklikult, 1563. aastal. Ka kunagine õpetajatekolleegium on mainekas: Michelangelo, Vasari, Giambologna, Benvenuto Cellini, Francesco da Sangallo, aga ka näiteks sellised tüübid nagu Lucien Freud ja Richard Hamilton jt. Kõlab uhkelt. Ka peahoone sisehoov on renessanslikult inspireeriv:
***
Niisiis, nüüd olen ma ametlikult Erasmus. Mitte, et ma selle staatuse üle eriliselt õnnelik oleksin, tegelikult eelmine semester meeldis mulle just rõhutada, et ma EI OLNUD Erasmus. Kuigi kui ma lootsin, et nüüd, olles osake suurest erasmus-süsteemist, läheb mu elu lõbusaks. Kes siis ei teaks, et erasmuslaste elu on 24/7 pidu ja pillerkaart.

Firenze ülikoolis oli kõik kaunilt erasmuslastele etta ja taha ära organiseeritud: alustades ilusast raamatukesest ellujäämisnippidega ning lõpetades eraldi keelekursuste ja kultuuriprogrammidega. Mind sinna kampa muidugi ei võetud nii et ma pidin ise hakkama saama, lootes, et saatus minuga kevadsemestril veidi lahkem on. Loota ju võib.

Paljutõotav algus kunstiakadeemias avaldus juba esimesel nädalal saadud kutse koolimaja tutvustavale ringkäigule, erasmuskordinaatori ja kõigi teiste uute välistudengitega. Külalislahkuse märgina tervitas kool oma uusi välistudengeid ühe korduvalt paljundatud hallika kahepoolse A4 formaadis infolehega - "Tere tulemast kooli direktori poolt", Firenze busside kodulehe lingi, sööklakaardi tegemise juhendi ning soovitusega võtta itaalia keele kursuseid (mida kool ise ei paku) kuskilt mujalt, nt. kursuseid, mida Firenze linn oma kõikvõimalikele immigrantidele tasuta korraldab.

Ringkäik koolipeal lõi selge pildi: selgusest on asi kaugel. Imekauni sisehoovi ümber paigutatud õpperuumid on nagu kiviajast. Kõike on vähe - ruume, raha, vahendeid, tehnikat (arvutisaalis oli 3-5 arvutit ning kümmekond tühja lauda; neiu erasmuskoordinaator soovitas arvutigraafika jm. loenguid võtta ainult neil, kellel on oma läptop olemas). Ja teadagi, mis tuli vastusek küsimusele kas koolimajas wifi ka levib. Kõikvõimalike muude õppetööd puudutavate küsimuste vasutseks oli: "Parem on kui te õppejõududega räägite."

Minu esmamuljena on see üsna ortodoksne kool, kus toodetakse ikka veel renessanss kunstnike, kes marmorist idealistlikke akte raiuvad.

Minu põhiküsimus oli, millal õppetöö algab. Ma olen pikalt talvepuhkust nautinud ja tahaks väga loengutesse minna. Õppelepingut sõlmides öeldi, et loengud hakkavad märtsi alguses. Kuna 1.märts oli esmaspäev, tegin sellest omad järeldused. Valed järeldused, siiski. Järgmisena tuli info, et loengud hakkavad 8ndal - ehk siis täna. Järgmine info tuli paari päeva pärast - soovitus tulla käesoleva nädala jooksul koolist läbi ja vaadata läbi kõik stendid: selle aja jooksul peaks selguma millal siis õppetöö ikkagi algab. (aga ilmselt alles 15ndal.)

Lohutuseks saime veel ühe paljunduse kõigi ainete loeteludega, mis teoreetiliselt sel semestril toimuma peaksid (aga parem on siiski, kui me õppejõududelt üle küsime). Minu kooli kodulehelt saadud õppekavade järgi koostatud õppeplaani kirja pandud paljudest teoreetilistest ainetest enamus olid vahepeal muidugi kaduma läinud.

Sinna läksid mu viimsedki akadeemilised ambitsioonid... ning ma otsustasin loobuda: hea küll, ma võtan siis seda, mida neil on mulle anda - näiteks anatoomilist joonistamist, maali, skulptuuri.. õpin marmori raiumist näiteks..?

Tegelikult ei tea aga keegi siiani millal, kus ja millised loengud toimuma hakkavad. See aukartustäratava ajalooga kunstiakadeemia elab vist ikka veel oma uhke ajaloo peal ning olevikule ei pöörata suurt tähelepanu. Kui ma end kirja läksin panema, võttis neiu erasmuskoordinaator kapist välja suuuure ja paksu "akadeemia erasmus-andmebaasi" ehk spets RAAMATU, kuhu ta siis kannatlikult minu jaoks ühe lehe vormistas, ning sinna mu nime ja sünnipäeva sinise pastakaga kaunilt sisse kandis. Puudus veel ,et ta oleks tindi ja sulega kalligraafiliselt mu nime esitähti maalima hakanud.

(Samas kui Firenze ülikoolis, kus tundub et laias laastus tehnika olemasolu tunnistatakse ja tuntakse, väideti mulle, kui ma peale peaaegu 1,5 kuu möödumist oma eksamitulemusi kinnitavat dokumenti tahtsin, et osakonnad ei ole jõudnud tulemusi veel sisse kanda. See võvat aega võtta ka mõne kuu, kui hästi läheb. Ja tüüp lohutas mind sellega, et üks hispaanlanna pole veel oma hindeid saanud ka märtsis 2009 sooritatud eksamite eest. Rahu, ainult rahu.)

Nii, nüüd ma sain kõik südamelt ära räägitud.. Ja tegelikult, ilmselt kui ma suudan rahulikku ja kannatlikku meelt säilitada võib see semester Firenze kunstiakadeemias isegi päris naljakas tulla.

Itaalia "lõunaosariigis"

Itaalia on just parasjagu nii suur, et kui kuskil keskel lennukile istuda ja pooleteise tunni pärast maanduda, oled ikka veel selles samas riigis. Tallinnast jõuaks sama ajaga ehk Varssavisse, meie jõudsime aga Palermosse - Sitsiilia "pealinna".

Kuna Toskaana linnad on meil enam-vähem kõik läbi käidud, tegi Ri ettepaneku ambitsioonikamaks nädalavahetuseks: vaadata üle Itaalia "lõunaosariik"Sitsiilia -maffia majandussüsteemi kuuluv Itaalia vaeslaps, kes põhjas peavalu tekitab. Peavalu asemel leidsime aga eest kõrgete mägede vahele peidetud tõeliselt ägeda ja inspireeriva linna. Lisaks oli ilm müstiliselt soe.

Kuna meie väiksesse gruppi kuulus ka üks aktivist itaallasest noorsand, kes tundis endal kohustust võtta vastutus, et me linnaga põhjalikult tutvuksime. Seega polnud vaja kaardil väga näpuga järge ajada, kulgesin teiste ja soojade tuultega kaasa, teades, et kõige olulisemad asjad näen kindlasti ära.

Kontrast Toskaana linnadega on märgatav. Palermo on suuuuuur ja must, tänavad on täis prügi ja tühje, lagunevaid maju. Liiklusummikud on lõputud, tänavad kajavad autode lõpematust signaalitamisest, liiklus tundus väga spontaanne ja kaootiline. Samas oli selles linnas ka nii palju sümpaatset, kõik tundus vabam, avatum, paindlikum. Kohe esimesest hetkest tundus see linn kodune.

Ka kliima ja loodus on palju "vahemerelikumad" kui meil Firenzes: tänaval kasvasid seal apelsiinipuud, palmid ja hiidkaktused. Palermo on sadamalinn ja seega soolastele vahemeretuuletele mõnusalt avatud, aga näiteks suvel ma sinna kindlasti minna ei tahaks. Mine tea, kui kuum seal võib olla.
Nende kahe päeva jooksul olime väga produktiivsed ja jõudsime kõik linna olulisemad kirikud läbi käia (millest nii mõnigi oli ümberehitatud mošee) kuulata üht ekskursiooni, käia Rahvusvahelises Marionettimuuseumis ning lisaks vaadata seal ühte nukuetendust Itaalia ajaloost.









Kuna itaallastele on toit väga oluline, siis saime me ka korraliku ülevaate Sitsiilia köögi eripäradest. Apelsinidele ja baklažaanidele lisaks on Sitsiilia kuulus ka oma kondiitritoodete poolest. Imeilusad ja ka väga head, uskuge mind, me proovisime paljusid. Ent kõige magusamaid kooke olin suuteline sööma ainult pool -mina, kes ma olen kogenud magusa(üle)sööja. Metsmaasikatega koogid olid lihtsalt ilusad, totaalsesse vaimustusse sattusin aga martsipanikookide ja ricotta kreemi kookide tõttu. Lausa nõnda, et otsisin kohe ka Firenzes Sitsiilia pasticceria ülesse.

Reisi kõige shokeerivam-ägedama kogemuse tiitli võitsid aga kindlasti kaputsiinide katakombid. See on keset linna asuv maaluste käikude rägastik, kus ekponeeritakse u. 8000 (!!!) mumifitseeritud surnukeha, mida sinna alates 16.sajandist on kogutud (viimane surnukeha, paariaastane tüdruk, oli aastast 1920). Nimelt sai kohalike kaputsinide kloostri surnuaed täis ja seetõttu otsustati kadunukesi selle alla rajatavas krüptis säilitada; hiljem "maeti" sinna ka muid tegelasi, mitte ainult kaputsiine.

Vaatepilt oli aga võigas - sadade kaupa seintele riputatud või kastides lebavad erinevas lagunemisastmes inimkehi. Mõnedel oli seljas olevad riided selgesti äratuntavad, teistel veel juuksed/vuntsid jm. alles. Dehüdreeritud ja veiniäädikaga üle pestud kehad olid aga paljud väga lagunenud ja alles jäänud ainult skelett. Igal oli kaelas ka sildike nime ja surmaastaga.
Kõige selle kultuuri ja gurmee tarbimisele lisaks, sirutasin igal võimalusel oma nina kuuma päikese poole ja püüdsin end veidi D-vitamiiniga premeerida. Nii sooja ilma (+20 ehk isegi) ei oleks ma oodanud. Pühapäeval tõi aga lennuk meid sinna tagasi, kust ta reedel peale oli võttnud. Pisas sadas vihma ja kananahk tuli ihule. Firenzes peab nii sooja ilma veel paar nädalat ootama.

Palju õnne 92. sünnipäeval!

Vastlapäeval, nagu kord ja kohus, sõime õhtuks hernesuppi ja vastlakukleid. Lume puudumise tõttu jäid pikad liud sõitmata ja me asendasime kelgutamise loominguliselt hoopis tangotunniga.

Vabariigiaastapäev on aga veidi suurem väljakutse ja mitte ainult seetõttu, et meie väike tubli telekas ETV-d ei näita (et presidendi vastuvõtu kleite kommenteerida või sõdurpoiste marssi vaadata). Nimelt.. kas meil on peale teleka vaatamise veel mõni traditsioon 24. veebruariks? Pits valget viina? Mis käib nii tähtsa päeva kui iseseisvuspäeva tähistamise kommete hulka?

Kangelaspolitseid Palazzo Pittis

Palazzo Pittis - ühes Firenze paljudest "esimestest" renessanssarhitektuuri musternäidistest, mis on oma tuhandetesse saalidesse mitmeid muuseume ära peitnud (erinevate muuseumide leidmiseks võib omajagu energiat kuluda)-on avanud Sala Bianca's uue põneva näituse. Põneva konseptsiooniga näituse. Või, kui just mitte põneva, siis märkimisväärselt veidra konseptsiooniga.

Nimelt annab näitus ülevaate sellest, milliseid religioosseid esemeid (liturgilisi objekte aga ka altarimaale ja skulptuure) viimase neljakümne aasta vältel on Itaalia kirikutest, kloostritest ja ka muuseumidest ära varastatud. Ja mitte ainult varastatud, aga ka üles leitud: 1969 loodi lausa eriüksus carabinierisid, kelle eesmärgiks oli kuluttriväärtuste kaitsmine.

Ma ei tea nii täpselt, milline on Itaalia korrakaitsjate reputatsioon. Õigemini, ma ei ole veel ka päriselt aru saanud, mis vahe on täpselt kohalikel carabinieri (karabinjeeridel), politseil ja munitsipaalpolitseil. Carabinieri on nüüd aga kindlalt mu lemmik:P

nurr-nurr ja do-re-mi

Mari tõi Roomast meile kevade. Ta tuli ja ütles, et seal lõunas olla juba soe ja siis läks meil siin Firenzes ka mõnusaks. Ükspäev kui punase foori taga ootasin, sain aru, et ma olin ainuke, kel veel müts peas oli. Täna võtsin Oblate raamatukogu terassil istudes jope ja kampsunigi ära, kui päikese käes oma Remarque'i lugesin. Tuulevaiksed päikeselised nurkadel sirutub mu nina automaatselt taeva poole ja ma hakkan nurruma.

Takkatipuks õitses naabrite aias täna hommikul üks kollane nartsiss.

Pühapäeval käisime Luccas ja Viareggio karnevalil- ma, Ma, Ja, Fa ja Ri. Milline do-re-mi! Seal oli ka teiskordsel käigul lõbus, luterlastele kuluks ikka ka karnevali laadne pidu ära.

Votnii. Lähen nüüd vaatan, kas mu eksperimentaal-riccotta kook on valmis saanud. Kes külla tuleb, saab ka tükikese!

Kell on viie minuti pärast ükspuha

Viimastel päevadel võtab aeg jälle kummalisi mõõte. Ma sain teada, et mu kool hakkab oodatud 1. märtsi asemel 8ndal, nii et mu veider talvepuhkus jätkub. Veider seetõttu, et ma tahaksin juba uuesti piitsa ja präänikut, veidi kohustusi ja rutiini. Selle asemel aga mu päevad sisustavad end ise. Ma vahel ikka valutan südant, et peaks midagi konstruktiivsemat ette võtma. Oleksin kasvõi koju kauemaks võinud jääda.. (loodan, et mu grant authority ei satu seda lugema:))

Positiivne pool asjast on see, et ma jätkan oma keska kohustusliku kirjanduse üle lugemist ja.. täna näiteks jõudsin esimesele näituseavamisele - Palazzo Strozzinas avati Gerhard Richteri & co näitus. Ja plaanis on veel itaaliakeele õpinguid jätkata. Nii et ma siiski püüan natuke tubli ka olla.

Millegipärast on mul arusaam, et üks õige inimene peab alalõpmata tubli olema..

Lumeluited kodurannas

Kui enamus eestlasi tahaks juba kevadet ja on lumest ja tilkuvast ninast tüdinud, siis minu jaoks on see lumi selle talve superstaar.

Miinuskraadid

Viimastel ja järgnevatelgi päevadel olen Eestis suusapuhkusel.

Just, ma sõitsin puhkuseks KOJU, mitte palmide alla. Aga uskuge mind, kodused miinuskraadid trumpavad üle igasugu palmidki.

Suusatada võiks siiski palju rohkem kui ma seda siiani reaalselt teinud olen.

Empoli lugu

Maakonnas, kus kommunistid möllavad ja poole tunniga võib võib kümneid ja kümneid kordi Firenze erinevatelt seintelt/plakatitelt/WC ustelt jne. kokku lugeda sõnu "antifasism" või "antirassism," ei tasu selle teemaga väga naljatada. Poliitilise korrektsuse mõttes: see ei olegi ju tegelikult naljakas. Aga ometi ilmus ükspäev Empoli (Firenze naaberlinn) riidepoe uksele silt, mis meenutab Hitleri-aegset retoorikat (ja olgem ausad, on ikka küll naljakas):

"Hiinlastel, kes itaalia keelt ei räägi, sisenemine keelatud."

Loomulikult ehmatas see itaallaseid endeidki. Poe omanik seletas enda kaitseks, et hiina immigrandid käivad tema lugupeetud poes riideid proovimas/vaatamas, et siis oma odavakvaliteedilises vabrikus neid samu kaupu järgi teha ning sellega pakuvad nad ebaõiglast konkurentsi. Lisaks oli ta solvunud, et kui neid tervitada ja küsida, kas kliendid vajavad ehk abi või nõu, pomisevat nad hiina keeles midagi omakeskis ja ei tee müüast väljagi.

Omanik sai politseilt noomituse, silt võeti maha, aga lugu polnud sellega veel lõppenud. Linnlaste omakohus ootas järge -järgmisel päeval oli poe aknale tekkinud graffiti:

"Rassistidel sisenemine keelatud"

Ja ülejärgmisel päeval oli keegi uuema ja veelgi tabavama plakati meisterdanud:

"Keelatud siseneda:
Ameeriklastel, kes ei räägi poola keelt
Rootslastel, kes ei räägi hispaania keelt
Sveitslastel kes ei räägi araabia keelt"

Alles see oli, kui Itaalia sai ülejäänud tsiviliseeritud maailmalt noomida Rosarnos toimunud immigrantide konflikti tõttu ja kuigi Empoli väikesemahuline rassism ilmselt rahvusvahelist uudistekünnist ei ületanud, annab see siiski märku pidevatest pingetest, mis immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika (või selle puudumine) tekitavad...


***

Ei, tegelikult see ei ole üldse naljakas.