Kinnimakstud hedonism

Eile viis Ri mind Fiesolesse jätsi sööma. Fiesole on Firenzest vaid paari kilomeetri kaugusel, kõrgel mäe otsas asuv linnakene, kus iga mõne nurga tagant avaneb hingemattev vaade all orus laiuvatele viinamarjapõldudele või Firenzele. Jalutasime veidi neil kitsastel tänavatel, kus autod peavad teineteisest möödasõitmiseks küljepeeglid vastu auto külge keerama ja mulle meenus uuesti see ILU, mida igapäevaselt on lihtne unustada.

Sõin oma mangojäätist ja vägisi kiskus peale rõõmus naer - meile mõlemale anti raha just selleks, et me saaksime siin olla.

Bürokraatia a la italia

Kammisin juuksed ja panin selga musta sametpintsaku lootes endast jätta autoriteetsemat muljet kui otsustasin, et on aeg minna Ülikooli. Mul kulus terve vihmane hommikupoolik, et leida üles õiged inimesed, kelle poole oma suure õppimishimuga pöörduda. Lõpptulemus oli see, et esimese päevaga asi konkreetseks ei läinudki, aga vähemalt on mul aimu kus suunas liikuda ja mida-kuhu-kellele-millal esitada. Selgus, et ka siin on enamik toimetamisi internetti kolinud, ning seega mulle antud hetkel veidi raskemini kättesaadav kui ühele 21sajandi keskmisele eestlasele kombeks.

Seda suurem oli mu motivatsioon pressida end Biblioteca delle Oblate (raamatukogu) lugejaks. Seega on mul parema lahenduse saabumiseni iga päev tunnike tasuta internetti soolas. Oma arvuti kaasavõtjad saavad priviligeeritult kolm tundi. Oblate on imeline raamatukogu, mis on kohendatud vanasse palazzosse ning seega on tal roheline sisehoov ning avatud terrassid laudade-toolidega, kuhu võib oma raamatute või arvutiga (tasuta!) maanduda. Minu rõõmuks saab sealt ka dvd’sid laenutada, nii ma lahkusingi sealt endal kotis kaks filmi Curtize Casablanca ning Kubricku Eyes Wide Open. Tundub üsna ambitsioonikas lektüür, sest plaan on neid vaadata itaaliakeelsetena, keeleõppe eesmärgil.

Kui peale pikka jalutuskäiku läbi vihma koju jõudsin, valdas mind lisaks näljale ja teatav rahulolu. Ma olin suutnud vältida inglise keele kasutamist ning suutnud toimetada itaalia aktsendiga portugali keelt – portoglianot- purssides ning minus tärkas lootus, et võib-olla ma isegi saan siin hakkama. Mu kartulivorm maitses kuidagi paremini ja trööstis mind.

Benvenuto a Italia!

Itaalia on mind senini hästi vastu võtnud. Juba esimesel pooltunnil leidsin endale bussipeatusest uue sõbra, lokkidega sotsioloogist ameeriklase, kelle vanaema olla väidetavalt eestlane. Ning endagi suureks üllatuseks, oskasin juba esimest pizzat ostes tolle pizzamüüjaga Itaalia keeles(!) flirtida. Pizza oli märkimisväärselt kuiv ja maitsetu –mind valdas nostalgia ja meenus vanaema seenepitsa, mis sel hetkel ületas itaalia kokakunsti mitmekordselt.

„Che bella! Che bella!” meelitas mind korteriomaniku ema, kahaksakümne kuuene signora Fernanda. Ricardole oli ta juba korduvalt maininud kui sümpaatse ja inteligentse noormehega tema näol tegemist on, loodan, et ka mul õnnestub koht Fernanda südames võita. Tundub, et selline isiklik suhe on absoluutselt vältimatu ja oluline. Kokkulepitud kohtumine korteriomaniku endaga kulges aga õnneks valutult, ta kiitis mu suurepärast itaalia keele oskust kui olin jõudnud öelda tervelt kolm sõna: „Io sono Karin.” Tüüpiline. Signora Maria seletas meile peensusteni kõik selles korterikeses ellujäämiseks vajalikud nipid, andes seega meile lootust, et ta ei kavatse siia igapäevaselt tulla. 20 minuti pärast hingasime kergendunult, sest ta lahkus suuremat tüli tekitamata ning temast jäi maha soolaleivaks toodud karbike imemaitsvate tuuletaskutega, mis hiljem ühtlasi päästis me õhtusöögi - nende hõrk täidis pani unustama mu ebaõnnestunud kikkherne-kartulivormi.

Esimene kultuurišhokk

On jäänud vähem kui 24 tundi Firenzesse jõudimiseni ja ma muutusin väga murelikuks.

Ei, asjad mahtusid kotti ja kõik vajalik (ja ka muu) on pakitud. Murelikuks teeb mind aga see, et kas ma ikka kannatan itaallaste kultuuriripärasid. Nimelt, hetk tagasi saabus sõnum meie uue korteri omanikult:

Ciao sono ottanelli.spero tu abbia trascorso una bella vacanza.domani ti aspettiamo alla casa.a che ora arriverai?buon viaggio ottanelli

(Tere, olen Ottanelli. Loodan, et sul on olnud ilus puhkus. Homme ootame sind koju. Mis kell sa jõuad? Head reisi. Ottanelli)

Kas see on normaalne, et ma pean koheselt hakkama looma suhteid korteriomaniku ja tema perega, enne veel kui ma päriselt kohale jõuan? :) Ma saan sellest korteriomaniku perest veel palju kuulma. Ja Sina ka, pane tähele.

Are you ready!?

7 päeva enne ärasõitu.

Marta küsis mult eile, kas ma olen minekuks valmis. See küsimus kuulus küll pigem viisakuste-vahetamise kategooriasse, aga ma võtsin seda küsimust palju isiklikumalt.

Kas ma olen ikka valmis? Üheltpoolt jah olen. Ma olen juba nädalaid kafkalikku protsessi stiilis bürokraatiamasinaga võidelnud: nagu herr Josef K. olen tormanud ühest Tallinna otsast teise: saatkonna, Archimedese, Haridusministeriumi ja tõlkebüroo katkematus suletud ringis, et saada õigeid allkirju ja õigeid pabereid.

Ma olen juba (liigagi) pikka aega püüdnud leida kompromissi oma asjade tegeliku summa ja lubatud 20kg piirmäära vahel. Ma plaanin oma aega, et näha veel olulisi inimesi ja olla natuke aega nendega koos.

Minu minekus on nii palju jõudu ja tahtmist, et teinekord on 14. september (minu ärasõidukuupäev) tundunud isegi liiga kauge.

Ometi nüüd kus on tõesti vaid loetud päevad jäänud, lööb aegajalt mu südamesse selline kibe valu või justkui mingi kahtlus. Kas ma olen valmis? Mul on natuke kahju, et kõik see mis siia maha jääb, jääb minust nii kaugeks. Kuidas ma saan jälle nõnda minna ja jätta kõik oma siinsed projektid katki? Kas ma olen ikka valmis selleks?

Nojah, mu magistritöö jääb mind siia ootama ja kõik muu kaa. Aga ma olen vist oma harjumustega nõnda harjunud, et nad on mulle meeldima hakanud ja ma ei tahagi neist loobuda.

See minek on olnud pikka aega minu unistus, aga kui valmis ma olen, et mu unistus täitub?

Ja üldse, mida ma siis teen, kui ma kõigile ponnistustele vaatamata, ei saa ikkagi itaalia keelest aru?:)

Minu Itaalia

Ma lugesin täna Kristiina Praakli "Minu Itaaliat". See on emotsionaalne blogi-formaadis ülestähendus Kristiina kogemustest, kultuurišhokkidest ja armastusest Genovas.

Üheltpoolt täitis mu lugemist suur äratundmisrõõm - ma olen Itaalias kogenud samu emotsioone- itaalia kokakunstist vaimustumisest nende suhtluskultuuris üllatumiseni. Me vaatamegi ju Kristiinaga samalt laiuskraadilt nende makaroni-maa elanikele ja nende kommetele.

Aga ma oleks nagu seda lugu juba varem kuulnud. Ma ei oskaks seda laulu veel laulda, aga rütm ja meloodia olid mulle väga tuttavad. See oli nagu kuuendat korda Greenbergi "Avant-garde and Kitš" lugemist, kus sa juba alguses tead, millega see lugu lõppeb. Ühe eestlase kogemus Itaalias (või laiemalt ükskõik kus Euroopas)on nii etteaimatav, ma olen seda juba kuulnud ja näinud (ja kogenud!).

Rahvusvahelised tudengid, intercultural-learning gastronoomia ja kliima avastused, kohalike temperamendi ja iseenese (paremini) tundmaõppimine. See on ühelt poolt nii tavaline, nii igapäevane nähtus tänases maailmas. Me oleme Erasmuse-põlvkond (või EVSi või mõne muu vahetusprogrammi põlvkond), kes on harjunud tuhandeid kordi seletama erinevates keeltes kust ta pärit on, mis ta siin teeb, milline on ilm ja kombed seal tema kodumaal, jne.. Alati on samad küsimused ja samad vastused.

Ja mulle tundub, et ma hakkan elama seda sama klišeed, mida kõik juba teavad niikuinii. Sõnadeühend "kunstiajaloolane Firenzes" toob muige suule juba enne avamängu.

Ma lepin sellega, et MINU Itaalia saab olema teataval määral väga lähedane Kristiina kogemusele või üks kõik kelle teise erasmuse-põlvkonna väljamaa-kogemusele. Ometi ma kannan südames väikest lootust, et ma suudan ja tahan näha üle nendest müütidest ja olemasolevatest narratiividest, et üles korjata mu oma enda jutulõnga ning seda siis nende Toskaana kaunite mäenõlvade vahel lahtiharutama hakata.

Ma ei sea omale eesmärke. Ma tahan olla avatud ja vastuvõtlik ja ma tahan õppida enda ja teiste inimeste kohta ja nendega koos. Ma tahan olla osa suurest ülikoolist ja Firenze kultuurielust. Ma tahan õppida õppida, õppida.

Ma väga ootan oma minekut ja ma tean, et see on võibolla valusam kui Portugali minek, sest ma nüüd juba tean, et äraolek ei olegi nii lihtne.

Living in Tuscany

Vahetult peale seda, kui ma olin teada saanud, et ma saan Firenze Ülikooli õppima minna, leidsin raamatupoest Tascheni või Phaidoni vms. suurte värviliste fotodega albumi "Living in Tuscany". See sisaldas tuhandeid fotosid Toskaana majade murenenud krohviga kaunitest fassaadidest ja veel kaunematest siseinterjööridest.

Ma vaatasin nõutult neid pilte ja sel hetkel sai mulle kõik selgeks - "elu Toskaanas" on üks suur klišee, sellest on kirjutatud raamatud ja tehtud filme. Toskaanat tunneb igaüks, see on läbi käidud, üles pildistatud, turiste täis pakitud - kunsti- ja veinisõprade Meka. Hoolimata sellest põles minus soov minna seda kõike ise avastama, maitsma, katsuma, tajuma.

Kas seal on veel midagi avastada? Kas Firenze toetub vaid oma müütidele ja ajaloole -Dantele, Petrarcale ja Brunelleschile, või õnnestub mul leida sealt ka midagi, mida veel keegi ei ole märganud?