Kuigi oleks võinud ka näiteks mu ülikoolis toimuvale Annie Franki filmi screeningule minna (mis mulle tundus natuke liiga lihtsustatud variant (ja liiga emotsionaalne!) holokausti teema käsitluseks - kuigi samas on vist nii või teisiti selle teema käsitlemine väljakutse), siis ometi tundus parema variandina hoopis Firenze sünagoog üle vaadata, selle roheline kuppel on juba ammu mu tähelepanu köitnud.
Nojah, omaette kogemus oli ainuüksi sünagoogi territooriumile sisenemine - nimelt tuli mobiilid, fotoaparaadid ja põhimõtteliselt kõik kaasasolev ukse taha jätta ja enne sisenemist klaas-kookonist läbi minna, kus kontrolliti üle, et mul sukasääres vm. mõnda tulirelva vm kaasas pole. Sama põhjalik kontroll nagu lennujaamades, kui mitte hullem. Aga ajalugu põhjendab vist üsna selgelt nende skeptitsismi.Samas, sünagoog ise oli oma punakas-pruunides toonides arabeskidega kaetud interjööriga väga ilus. Eilse päeva puhul oli seal ka üks abivalmis proua, kes piiiiiiiikalt külalistele Firenze juutide ajaloost ja pühakoja ehitusloost jutustas. Alles siis kui ta kõht korisema hakkas, otsustas ta lõpetada ja tunnistas ausalt, et ta ei olnud veel lõunat söönud, läks ise sööma ja lubas kuulamisest väsinud "turistid" muuseumisse. Kõige huvitavama asjana sain teada, et üks linna kesksematest väljakutest - Piazza della Republica - oli olnud juudi getto, mille Cosimo I olla rajanud. Kas pole mitte irooniline, et Firenze esindusväljak on rajatud juutide getto varemetele?
Tegelikult oli mu terve eelmine nädal vägagi silmaringi laiendav, kõige suhtes mis puudutab Lähis-Ida. Esiteks hakkas uuesti pihta Ri ülikooli filmide sari Unexpected moves, mille esimene film "To Shoot an Elephant" dokumenteeris Gaza tsoonis toimuvat palestiinlaste ja israelaste sõda eelmise aasta jaanuaris. Otsustasin enne filmi end lainele viia ja tegin ühe online-ajalootunni ning kordasin wikipedia abiga palestiinla ja Iisraeli ajaloo üle. Väga Raske Juhus.
Takkatipuks toimus teisipäeva õhtul Palazzo Vecchios (e. Firenze Raekojas:)) Iraani muusika kontsert, kus 6 iraanlast (iraani?) mängisid tundmatuid instrumente ja laulsid tundmatus keeles pärsia klassikalist muusikat. Super! Muidugi Salone dei Cinquecento iseenesest on juba sõnatuks tegev. Igaljuhul otsustasin järgmisena end Iraagi ja Iraani ajalugugudega kurssi viia.
Ja justkui tellimise peale toimub 3.-7. veebruar Firenzes filmifestival Middle East Now, mille fookuses on justnimelt Iraan.
ah, seda kõike oli nii meeliülendav lugeda saades mõtte mujale homsest eksamist... Pean isegi tõdema, et nii tore, kui on tarku sõpru - ja veel selliseid, kes märkavad asju enda ümber. Ja lisaks: jagavad veel seda kõike ka teistega :)
VastaKustuta