Täna istusin ratta selga ja läksin katsusin kevadet. Tõesti, üle mitme nädala paistis päike ja õhk oli kuiv. Mind rõõmustas see seda rokem, et just eile oli olnud üks neist õhtutest, kui ma tundsin, et olen talvest väsinud. Kuigi, ma ei tohiks ju kurta - siinne talv on tegelikult soe ja lühike. Võibolla aga see ongi tema juures kõige väsitavam - ta ei ole "päris", tundub nagu see oleks sügis, mis venib ja venib kuniks kevad jälle võidule pääseb.
Aga täna lasin end petta, võtsin mütsi peast ja kujutasin ette, et on märts.
Eile valisin aga põgenemis-tee: peitsin end mitmeks tunniks 19. sajandi lõpu aristokraatlikku nautlejate maailma. Mu viimaste kuude eesti-keelse-kirjanduse-nälg oli millegipärast kodusest raamaturiiulist just Wilde'i "Dorian Gray portree" kaasa võtnud. Need sügavamõttelised dialoogid ja see kummaline ilu ihalemine trööstis mu talveõhtut ja ma mõtlesin raamatute ülelugemine ON vajalik. Iga uue lugemisega saab alati teada midagi uut nii raamatu, kui iseenda kohta.
Natuke jäi aga kripeldama. Mulle tundub, et inimestevahelistes suhetes on teatav sügavus selle viimase sajandi jooksul kaduma on läinud. Ja kirjandusest ka. Tänapäeva lausetes on järjest vähem sõnu.. Kes oli see irooniline eesti kirjanik, kes ennustas kirjandusele tulevikku vaid pildiallkirjadena?
Keskkooli kirjandustundides õpitut meelde tuletamaks avastasin googeldes, et raamatust on tehtud ka uus filmiversioon ja ma hakkasin kahtlema, kui juhuslik see oli, et ma "Tõele ja õigusele" lisaks just selle raamatu kaasa võtsin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar