Õppetund Itaalia majandusest. Algajatele

Mul on üks väga hea majandusdoktorandist sõber, kellega me aeg-ajalt ikka maailma asju arutame. Ühel neist järjekordsetest õhtutest tuli juttu itaallaste rikkusest ja itaalia majandusest üldiselt. Järgmisel päeval sain ma ühe toreda emaili, kus on puust ja punaselt selgeks tehtud, et riik, kus me praegu elame, indeed, on väga rikas. Igas mõttes.

E-mail ise oli väga tore, naersin tükk aega kui lugesin, aga samas sain ka mõne olulise fakti võrra jälle targemaks. Tahan mõnda lõiku sellest teiega jagada:

[...]Size of the economy is measured using the concept of "Gross Domestic Product": market value of things that produced in a country (independently of the nationality of that production: for instance, Volkswagen cars produced in Palmela count for the Portuguese GDP). GDP excludes black markets and other "non official" forms of production: for instance, services provided by housewives and househusbands are not counted as these services do not pass through a market.[...]

Tegelikult on päris huvitav teada, et Itaalia oli 2008. aastal GDP alusel USA, Jaapani, Hiina, Saksa ja UK järel maailma rikkaimate riikide edetabeli seitsmendal kohal. Nii et siin pole imestada midagi, et hinnad nii kõrged on..

[...]Now, quality of living: the most simple measure of quality of living is to divided GDP by the population (GDP per capita).

This indicator has two great problems: does not account for income inequality: Ka and Ri can be extremely rich because they eat 20 chocolates per day, but if Ri eats 19 of them and Ka only 1, chocolates per capita will give a wrong idea of the quality of living: it is misleading to think that in Pietrafitta economy 10 chocolates per capita are eaten.

The other problem is that people's quality of living does not depend only on the amount of goods and services produced: quality of the atmosphere, levels of pollution and so on are also important, even whether is important, but they are not included in GDP per capita. Advantage: very simple to compute. [...]

Itaalia oli 2008 aastal GDP per capita paremusjärjestuses 21. kohal (võrdluseks- Eesti oli 41).

Human development index (HDI): measures economy, life expectancy and education: an improvement one compared with GDP per capita PPP.

HDI nimekirjas on Itaalia 18ndal ja Eesti 40ndal kohal.

Seega kokkuvõtteks:

Italy is no doubt one of the biggest economies of the world; its position in the ranking of the biggest economies of the world has changed mostly because of the rise of China, Brazil, India and Russia (BRIC countries). In terms of HDI, Italy is in the group of "very high human development". Interesting to note that its position on the HDI ranking is superior than its position on both GDP per capita rankings: this means that there are countries with higher GDP per capita than Italy that (unfortunately) have a much lower record of life expectancy and education than Italy. Finally, in terms of income inequality, Italy has a good level considering the whole world but has just a middle level considering Europe only (there are about 15 European countries less equal than Italy and about 23 countries more equal than Italy).

Nii tore, kui sul on tarku sõpru eksole? :)

Lähis-Ida lainel

Eile, 27. jaanuar tähistati Giorno della memoriat -see on ametlik mälestuspäev terves Itaalias, mille raames koraldatakse erinevaid üritusi holokausti ja natsikuritegude ohvrite mälestuseks. Teatavasti jõudis punaarmee just 27.01.1945 Lõuna-Poolas asuvasse linnakesse Oświęcim (ehk Auschwitz) ja pani "töölaagrile" ametliku punkti.

Kuigi oleks võinud ka näiteks mu ülikoolis toimuvale Annie Franki filmi screeningule minna (mis mulle tundus natuke liiga lihtsustatud variant (ja liiga emotsionaalne!) holokausti teema käsitluseks - kuigi samas on vist nii või teisiti selle teema käsitlemine väljakutse), siis ometi tundus parema variandina hoopis Firenze sünagoog üle vaadata, selle roheline kuppel on juba ammu mu tähelepanu köitnud.
Nojah, omaette kogemus oli ainuüksi sünagoogi territooriumile sisenemine - nimelt tuli mobiilid, fotoaparaadid ja põhimõtteliselt kõik kaasasolev ukse taha jätta ja enne sisenemist klaas-kookonist läbi minna, kus kontrolliti üle, et mul sukasääres vm. mõnda tulirelva vm kaasas pole. Sama põhjalik kontroll nagu lennujaamades, kui mitte hullem. Aga ajalugu põhjendab vist üsna selgelt nende skeptitsismi.

Samas, sünagoog ise oli oma punakas-pruunides toonides arabeskidega kaetud interjööriga väga ilus. Eilse päeva puhul oli seal ka üks abivalmis proua, kes piiiiiiiikalt külalistele Firenze juutide ajaloost ja pühakoja ehitusloost jutustas. Alles siis kui ta kõht korisema hakkas, otsustas ta lõpetada ja tunnistas ausalt, et ta ei olnud veel lõunat söönud, läks ise sööma ja lubas kuulamisest väsinud "turistid" muuseumisse. Kõige huvitavama asjana sain teada, et üks linna kesksematest väljakutest - Piazza della Republica - oli olnud juudi getto, mille Cosimo I olla rajanud. Kas pole mitte irooniline, et Firenze esindusväljak on rajatud juutide getto varemetele?

Tegelikult oli mu terve eelmine nädal vägagi silmaringi laiendav, kõige suhtes mis puudutab Lähis-Ida. Esiteks hakkas uuesti pihta Ri ülikooli filmide sari Unexpected moves, mille esimene film "To Shoot an Elephant" dokumenteeris Gaza tsoonis toimuvat palestiinlaste ja israelaste sõda eelmise aasta jaanuaris. Otsustasin enne filmi end lainele viia ja tegin ühe online-ajalootunni ning kordasin wikipedia abiga palestiinla ja Iisraeli ajaloo üle. Väga Raske Juhus.

Takkatipuks toimus teisipäeva õhtul Palazzo Vecchios (e. Firenze Raekojas:)) Iraani muusika kontsert, kus 6 iraanlast (iraani?) mängisid tundmatuid instrumente ja laulsid tundmatus keeles pärsia klassikalist muusikat. Super! Muidugi Salone dei Cinquecento iseenesest on juba sõnatuks tegev. Igaljuhul otsustasin järgmisena end Iraagi ja Iraani ajalugugudega kurssi viia.

Ja justkui tellimise peale toimub 3.-7. veebruar Firenzes filmifestival Middle East Now, mille fookuses on justnimelt Iraan.

Juhtumised

Tulin just oma viimaselt eksamilt, mis juhtumisi oli suuline ja millel ma juhtumisi enda korda ukse taga ei rohkem ega vähem kui KOLM tundi ootasin, ja juhtumisi märkasin oma maja ees põõsast, millel on rohelised väikesed lehepungad. Ja juhuslikult oli teine põõsas pisikesi roosasid õiepungi täis.

Tuppa tulles vaatasin igaks-juhuks kalendrisse.

Jaanuar. Ikka veel.

Hoiame kokku!

Firenze ülikooli Energy manager saatis mulle täna hommikul e-kirja, kus kutsub kogu ülikooli üles kokkuhoiule. Väga ametlikult, sealjuures. Kirja manuses oli pdf, mis tervel A4-l seletas punkt punkti haaval, kuidas igaüks meist saaks ressursse säästa.

Esiteks oli põhjalik ülevaade elektri kokkuhoiu teemal - vihjetega stiilis: küttega ruumides hoida aknad suletud, ruumides, mida ei kasuta, kustutada tuled ja lülitada välja arvutid, mida ei kasuta jne. Mu lemmik punkt oli: õhukonditsioneeri ei tohiks sisse lülitada juhul kui ruumis on temperatuur vähemalt 21 kraadi talvel ja suvel alla 26 kraadi. Järgmine lõik kutsus üles kokku hoidma paberit, vett ja muid ressursse. Printida ainult vajalikke dolumente ja mitte unustada kraani enda järelt kinni keeramast.

Väga asjalik, kas pole? :) Aeg-ajalt on ikka vaja kõik kuldaväärt tarkused üle korrata.

Via Faentina

Faenza keraamikamuuseumisse viib see sama maantee, Via Faentina, mis meie kodutänavaga paraleelselt ühtpidi Firenze kesklinna, teistpidi Faenzasse lookleb. Ühe linnadevahelise maantee kohta on ta üllatavalt sale - nimelt on just meie maja vahetus läheduses vaja valgusfoore, et autod kitsastes oludes vastutulijatele teed annaksid - ühe maja nurga ja teispool teed asuva müüri vahelt mahub korraga läbi sõitma vaid üks auto.

Kui linn otsa saab tuleb aga Via Faentinal ületada jupike Appenniine, mille orgudes ja järskudel nõlvadel on tükk tegemist, et sinna ära mahtuda. Mõned väiksed külad ja ei-kusagilt-ilmuv salapärane raudtee, mis mõnikord Via Faentinaga paralleelselt, siis selle alt tunnelina või pealt telliskivisillal üle sõidab, justkui jutustaksid inimeste võitlusest nende järelandmatute kivist mägedega. All orus pressivad mäed oma raskusega klaustrofoobiliselt peale, üleval nõlvadel võib aga kilomeetrite kaugust taeva ja mägede horisondijoont joonistada. Ühtlasi mahub Via Faentinale ära ka erinevaid aastaaegu, päikesepaistelisest sügisest saab mõnekümne kilomeetri pärast lumine talv.Hästi välja koolitatud hobused poseerivad kannatlikult, kuniks turistid neist pilti teevad.Lõpuks Faenzasse jõudes saab Via Faentinast Via Fiorentina. Kõik sõltub ju vaatepunktist.

Kööginurk

Kord leidsin külmkapist kala. Kuna ta mu kolme soovi ei täitnud, lõpetas ta mu taldrikul.

Kordamine on teatavasti tarkus

Täna istusin ratta selga ja läksin katsusin kevadet. Tõesti, üle mitme nädala paistis päike ja õhk oli kuiv. Mind rõõmustas see seda rokem, et just eile oli olnud üks neist õhtutest, kui ma tundsin, et olen talvest väsinud. Kuigi, ma ei tohiks ju kurta - siinne talv on tegelikult soe ja lühike. Võibolla aga see ongi tema juures kõige väsitavam - ta ei ole "päris", tundub nagu see oleks sügis, mis venib ja venib kuniks kevad jälle võidule pääseb.

Aga täna lasin end petta, võtsin mütsi peast ja kujutasin ette, et on märts.

Eile valisin aga põgenemis-tee: peitsin end mitmeks tunniks 19. sajandi lõpu aristokraatlikku nautlejate maailma. Mu viimaste kuude eesti-keelse-kirjanduse-nälg oli millegipärast kodusest raamaturiiulist just Wilde'i "Dorian Gray portree" kaasa võtnud. Need sügavamõttelised dialoogid ja see kummaline ilu ihalemine trööstis mu talveõhtut ja ma mõtlesin raamatute ülelugemine ON vajalik. Iga uue lugemisega saab alati teada midagi uut nii raamatu, kui iseenda kohta.

Natuke jäi aga kripeldama. Mulle tundub, et inimestevahelistes suhetes on teatav sügavus selle viimase sajandi jooksul kaduma on läinud. Ja kirjandusest ka. Tänapäeva lausetes on järjest vähem sõnu.. Kes oli see irooniline eesti kirjanik, kes ennustas kirjandusele tulevikku vaid pildiallkirjadena?

Keskkooli kirjandustundides õpitut meelde tuletamaks avastasin googeldes, et raamatust on tehtud ka uus filmiversioon ja ma hakkasin kahtlema, kui juhuslik see oli, et ma "Tõele ja õigusele" lisaks just selle raamatu kaasa võtsin.

Õppida, õppida, õppida

Püüan parasjagu õunakooretükke oma hammaste vahelt ja hingan kergendunult. Tulen just selle aasta esimeselt eksamilt: kahetunniselt pastaka-akrobaatikalt filmikunstiajaloo teemadel. Eksamijärgselt on pea tühi ja ma ei mäleta midagi, mida viimase kolme päeva jooksul tuubitud sai. Tüüpiline. Tuupimiseksamite võlu peitubki tuupimises.

Järgmine eksam tõotab tulla veidi loomingulisem. Aga eeldab samamoodi kahe itaaliakeelse raamatu läbilugemist. Kurat, nii peaks mul see keel juba ammu selge olema! Miks ta ikka veel ei ole?!

Seega on pikk virtuaal-vaikus välja vabandatud - ma õppisin. Enne seda olin aga kodus ja vahepeal jõudsin veel oma vennale ja ta prutale Itaalia ilu näidata.

Nüüd aga on rutiin tagasi, Ri läks kah hommikul kooli ja mis mul muudki üle jääb, hakkan järgmiseks eksamiks õppima.

Sest nagu Lenin juba ütles...