Tagasivaated. Ja vaated enda ümber.

Minu "film" on võtnud spontaanse kiirkursi ja stsenaariumikirjutamine ei jõua järgi. Ma ei tea, kas seda virtuaalset vaikust korvab lobapidamatus pärismaailmaga? Mitte just päris.. aga õhus on asju ja ma üritangi nüüd püüda nad siia verbaalsesse võrku, et kestvas matšis Blogindus vs Itaalia blogindus paar lisapunkti võiks teenida. Nimelt, on lisaks täispikkadele loengupäevadele nende nädalate sisse mahtunud mitmeid toredaid tegemisi.

Kuna seda nädalavahetust kroonisid lausa kahe staarfotograafi näitused (Francesca Woodman ja Robert Mapplethorpe) siis võtan täna ka abiks fotode maagilise võime iseenda eest rääkida.

***
Ühel neist kaunistest sügispäevadest võtsime sihiks vaadata ringi Orvietos. Umbria maakonnas mäe otsas asuva linnakese olla rajanud juba etruskid, nii et sealt linnas on juba üle 3000 aasta ajalugu tehtud. Mõned ajaloolased peavad seda lausa etruskite oluliseimaks linnriigiks ja kultuurikeskuseks.

See linn on nagu suur kivi keset lagendikku: vulkaanilist päritolu mägi keset laiuvat orgu on peaaegu vertikaalsete nõlvadega.


Etruskidest oli järel mitme muuseumi jagu potikilde, aga kõige huvitavamad on linna alla, mäe sisse uuristatud keldrid ja käigud. Nendes valitsev ühtlaselt külm temperatuur, pimedus ja vaikus (sic!) pidavat olema selle regiooni veinide hõrgu maitse saladus :)


Orvieto 14. sajandist pärit toomkirik on triibuline nii väljast kui seest. Kaunis keskaegne sebra.




Aga ometi ma ei mõista, miks küll neil sajanditetagustel itaallastel oli vaja selliseid kirik-monstrumeid, et Jumalale ligidal olla? Nende katedraalid on tõesti väga suured.



Mulle piisas millegi suure ja võimsa kohalolu tunnetamiseks vaid linna servale jalutada ja näha kilomeetrite taha ulatuva horisondi lõikumist pehmetesse pilvepatjadesse. Ühte pilku mahtusid kõik ümbritsevad mäed ja teed ja linnad, nii palju õhku ja vaikust, et altariretaableid, freskosid ning epitaafe ei olnudki vaja millegi Suure olemasolu tõestamiseks.


***

Üks päev aga viis käänuline ja kurviline, pidevalt üles ja alla võnkuv tee meid kohalikku veinipealinna - Chianti in Greve. See on üsna Firenze lähedal asuv kuulus veinitootmiskeskus, kus eriliselt hea kliima loob eriliselt head tingimused eriliselt hea veini tootmiseks.

Viinamarjapõldude vahele peitunud linn ise on väga armas ja vaikne. Kuid teab oma hinda. Üks klaasike Chianti Classico't kitsejuustu-suitsusingi leiva kõrvale on põhimõtteliselt kohtustuslik igale turistile. Teatavasti maitseb aga see Toskaana au-ja-uhkus samavõrd hästi ka kodus, kus säästukast saab sama raha eest terve pudeli.

Kilomeetreid ja kilomeetreid olid mäenõlvad kõik viinamarjaistandusi ja väikeseid veinitootjaid täis.


Veel oli mõndadel viinamarja põldudel kuldne kuub, enamus lehti on tegelikult juba langenud.

Nädalavahetuse ilmateade

Etruskide linna Orvietto raeapteek. Kaunis, kas pole?

Õunakook

Just tuli ahjust mu Itaalia esimene õunakook. Mis mul loengute vahepeal ikka muud teha on? On ju sügis, õunte ja kollaste kanamunade aastaaeg!

Monte Senario

Laupäev oli väga sotsiaalne. Me jõudime ühe õhtu jooksul käia kahe poolaka sünnipäevapeol ja peale seda veel Soome õudukat vaatamas. "Saun" oli üsna klassikaliseid õudukavõtteid kasutav lugu keskaegsest Rootsi kuningriigi ja Vene keisririigi vahelise piiri märkimisest. Või märkimata jätmisest. Minu rõõmuks mängis ühte kõrvalosa Rain Tolk:) Filmile järgnes veel üks öine punane vein ajaloo doktorantidega, kirgi küttis sealjuures Berliini müüri langemise järgne Euroopa.

Laupäev oli tegus, pühapäev aga hoopis teisest puust. Me päev algas nii hilja, et tundus, et sellest ei saagi asja. Pikk ja unine hommik kulmineerus suure tassi piimakohvi ja ananassiga. Hommikusöök venis ja venis, et veel viimasel võimalusel edasi lükata eesootavat suurpuhastust: meie väike tuba oli peaaegu juba kultuurikihi all kaotsi läinud.

Suure põrandapesu tulemusel ei olnud meil aga ühel hetkel enam oma pisikeses korteris kuskil olla - kõik oli märg. Nii olimegi sunnitud autosse istuma ja läinud me olimegi. Me võtsime suuna põhja - väikseid käänulisi teid pidi mägedest muudkui üles, eesmärgiks jõuda Monte Senariosse.

Tohutult ilusaks on need Toskaana nõlvad vahepeal muutunud! Lõpuks ometi on värviline sügis ka siia jõudnud ja kõik mäenõlvad ja orud mahedate kollakas-oranzide toonidega katnud. Andrew Bird laulis oma melanhoolseid viise, Ri sõitis mõnuga 40km/h, mina sõin silmadega seda ilu ja olin rõõmus sügise värvilise palge üle. Nii väike ja tühine tundub kõik suurte mägedega võrreldes.

Mäe otsas, pilvede vahel, ootas meid väike 13. sajandil rajatud mungaklooster pisikese barokse kiriku ja lilleaiaga. Tavaliselt tunduvad kõik baroksed kirikud kui lääged kreemitordid, see oli aga nii puhas ja püha. Meile pakuti suitsuvorsti- ja juustusaia, klaasike punast veini ja väga palju ilusaid vaateid kõrvalolevatele mäenõlvadele, mis hämaruse saabudes ükshaaval pimedusse kadusid.

Monte Senario ei ole üldse kaugel, Firenzest kiviviske kaugusel. Kui Sa mulle külla tuled, viin Su kindlasti sinna seda ilu kaema.

Tagasi tulles oli põrand kuivanud, pesu puhtaks saanud ja postkastis kiri vanaemalt. Milline päev!

Hilissügisene kevadekuulutaja

Täna hommikul, kui ma köögiakna avasin, et valgust tuppa lasta ja päeva tervitada, kohtusin ühe kuldse nokaga väikese musta linnuga. Ta seisis meie akna all rohu sees ja vaatas mulle otsa. Mu ornitoloogiaalased teadmised ei ole väga tugevad, aga ma olen peaaegu kindel, et see oli kuldnokk.

Äkki oli ta põgenenud just Eesti lume eest ja tulnud siia lõunasse, et tuua mulle kodumaalt terviseid tuua?

Keeltepaabel minu peas

Itaalia keele kodune töö. Juttu on haigustest ja ravimisest, vajalik sõnavara kahtlemata, kuigi ma loodan, et mitte just väga vajalik. Siiski. Sain teada näiteks, et it. k "Colite" on inglise keeles "Colitis." Tore, selle teadmisega pole just palju peale hakata.

Üldiselt saan oma väikese itaalia-inglise-itaalia sõnaraamatuga kenasti hakkama, aga sõnadega nagu "colitis" jätab ta ming hätta. Lõpuks jõudsin tänu oma virtuaalsele inglise-eesti sõnaraamatule "colite" eestikeelse vasteni: "jämesoolepõletik." Selge.

***

Ma olen viimasel ajal aru saanud, et mu peas toimub täielik keelte segadus, ma ei suuda enam vist üheski keeles end normaalselt väljendada. Korraga liiga palju on liiga palju. Itaalia-eesti-inglise-portugali keelte sisse ja välja lülitamine tekitab teinekord mu peas lühise.

Loengud toimuvad kõik itaalia keeles. Mu konspektid on tavaliselt eesti-itaalia segapudrukeeles (itaalia keelsed sõnad sisaldavad sealjuures räigeid kirjavigu, sest ma ei tunneta veel nii hästi häälduse ja kirjapildi suhet). Koolis- tänaval-kohvikus jne üritan ka itaalia keelega hakkama saada. Üle kivide ja kändude, aga siiski. Tihti kontrollin loengutes räägitut inglise/eestikeelsest wikipeediast üle.

Põhiliselt praktiseerin siin vist aga ikkagi kõige rohkem portugali keelt, sest Ricardoga räägime alati portugali keeles. Mõnikord ka eesti keeles:)

Oma "erasmuse-sõbrannedega" suhtleme peamiselt inglise keeles, teinekord aretame ka itaaliakeelset small-talk'i. Kodustega skaibin ja emailin eesti keeles, ka päevik, blogi ja kirjavahetus on eestikeelsed.

Mõnikord kohtun ka oma saatusekaaslastega, eestlastega, kes ka Firenzes elavad. Matthiasele meeldib minuga itaalia keeles rääkida, aga muidu ikka räägime oma emakeeles.

Hea seegi, Portugalis olles tundus, et ma olin ainus eestlane tervel Pürenee poolsaarel.

Üldiselt ei ole muidugi mingit probleemi, ma saan hakkama. Kui aga on tahtmine mingit konkreetset väljendit või mõnda spetsiifilist sõna kasutada, mida igapäevaselt vaja ei lähe, siis on veidi nõme. Ma tean kuskil sügaval sisimuses, et mingi asja X väljendamiseks on olemas väljend Y aga ma ei suuda seda oma kõrvade vahelt tuvastada. Kui hästi läheb, meenub mulle väljend Z mõnes teises keeles, aga kui nii hästi ei lähe, siis.. siis aitavad alati lihtlaused ja monstrum keele konstruktsioonid stiilis "tead-ju-küll-see-asi-millega/mida kasutatakse-...".

Elu ongi film ehk 50 päeva filmifestivale

Võiks ju eeldada, see Firenze-kogemus vormib minust ühe renessansskunsti friigi. Aga ei, viimase aja kõik tuuled puhuvad hoopis filmikunsti poole. Viimasel ajal ongi mu elu olnud nagu filmis. Ilma "nagu"-ta tegelikult.

Minu Elu Filmis. Olen sukeldunud sügavale filmide maailma.

Eelmisest nädalast hakkasin võtma juba KOLMANDAT loengut, mis on filmikunsti/kriitika/ajalooga seotud. Nimekirjas on Filmikunsti ajalugu ja kriitika; Tummfilmi ajalugu - subjektivismi sünd & Audiovisuaalsete meediate analüüs ja kriitika. Itaallased on loomulikult oma filmiajaloo üle uhked ja seega on ühe tavalise humanitaar- ja filosoofiateaduskonna loengute seas palju erinevaid aineid mis on filmide ja kinoga otsesemalt või kaudsemalt seotud. Jah, ikka otsesemalt pigem. Ja seda juhust ei saa kasutamatta jätta.

Seega lisaks Oblate raamatukogu DVD laenutusele ja interneti piraatlusele vaatan ma ka enamikes loengutes EKRAANI. Filme! Uusi ja vanu. Itaalia kinoklassikast Griffithi ja vendade Lumière'deni ning tagasi.

Ei, mu pilk ei ole veel tühi ja kristallistunud. See on alles algus.

Juba mõnda aega toimub EUIs (Ri ülikoolis) iga reede õhtu filmiseeria - Unexpected moves. Movies you wouldn't see... othervise: üks poolsalajane filmifriikide iganädalane rituaal mõne tundmatu filmi vaatamiseks.

(Sarja avafilmiks oli muuseas Arko Okki "Ristumine peateega." Ning lähiajal pidavat EUIs linastuma mingi muu asja raames ka ameeriklaste üllitatud ülipatriootlik ja üliemotsionaalne Singing Revolution).

Ja mitte, et sellest veel vähe oleks. Juba mõnda aega käib Firenzes rahvusvaheliste filmifestivalide hullus - 50 päeva filmifestivale on haaranud enamus linna kinosid ning mõne päevastest kuni nädalapikkuste filmifestivalide hulgas on näiteks prantsuse- ja soome (sic!) kinole, aga ka gei-, antropoloogia-, naiste- ja kaasaegsele kunsti filmidele pühendatud festivalid. Antropoloogia peamiselt dokfilmide festivalile "Festival dei popoli'le" sain ma oma õppejõult muidugi tasuta festivalipassi:)

Seega on mul õnnestunud viiimasel ajal näha palju lihtsalt huvitavaid ja paari väga põnevat asja.

Kõige mõtlemapanemav oli Julio Ribeiro Salgado dokumentaal "Nauru, une ile a la derive" (2009). Nauru on keset Vaikset ookeanit asuv kõigest 21km2 suurune saar, mis peale iseseisvumist (1966) sai tänu fosforiidikaevandusele 1980ndatel üheks maailma rikkaimaks riigiks. Fosforiidi varud said aga otsa ja 2004 läks riik pankroti, koos pankadega kadusid ka kõik elanike säästud.

Kogu saare loodus on kaevanduste tõttu hävinud, ülejäänud maine (ja ka vaimne) on hävinemas. Inimesed on vaesunud, üle 90% saare elanikest on töötud ja umbes 75 protsendil täiskasvanutest on on diabeet (kui nad veel rikkad olid sõid nad "everything and anything they wanted," nagu nad ise ütlesid.)

Teine väga huvitav dokumentaal oli sakslaste maailma-pikimast-sotsioloogilisest-uurimusest "The Children from Golzow" (Barbara & Winfried Junge, 2007). See näitas katkeid ühe poisi elust noore kommunistina, kes sündis Ida-Saksamaale ja kelle käekäiku kaamerad mitmekümne aasta jooksul jälgisid. Vahepeal aga Saksamaad ühinesid, sotsialismist sai kapitalism, noorest poisist sai tehasetööiline ja isa.

Nii palju mõtlemapanevaid elamusi on viimasel ajal olnud, et ei jõuagi kõigile neile mõelda.

Igaljuhul, kui aga peaks mingi hetk masendus peale tulema näiteks riigi majandusliku seisu, töötuse kasvu või linnapeade parteilise kuuluvuse tõttu, võib alati lohutuseks Wikipediast Nauru saare kohta uurida.

Vatikan 360 kraadi

Bernini sambad, Michelangelo kuppel, Benedictus kuueteistkümnenda pühalik kohalolu. Igale (palve)rändurile midagi, vastavalt maitsele.

Lugu sellest kuidas me Roomas kontserdil käisime

Ma ei ole tavaliselt kunagi nõus staar-kontsertide eest palju raha välja käima. Minu suurim ohver siiani oli möödunud suvel, kui ma ostsin 150 (?) kroonise Õllesummeri päevapileti, et minna Franz Ferdinandi kontsertit kuulama. Aga see, et minna teise linna/riiki mõne bändi pärast, ei tule tavaliselt kõne allagi. Tartu on siiani olnud kaugeim koht. Kui aga päevakorda ilmus Kings of Convenience'i kontsert, hakkas südames kripeldama.

Nende muusika on mulle kuidagi väga hinge läinud ja mitte ainult muusika enda pärast. Ma olen neid rahulikke ja nukravõitu viise kuulanud nii palju, nendega seostub mul nii palju erinevaid mälestusi. Alates Saiakangi aegadest, kus varastel hommikutundidel sai lumeiseid tabalukke avatud, et panna põlema kõik küünlad ja siis esimesi kohvisid nende taustl keeta. Või siis vihmased Portugali-õhtud, kui ma koduigatsuses nende taustal nutta lohistasin. Ja kõik meie ühised rännakud Ri'ga, autos alati nende plaat mängimas.

Otsus tuli kiiresti - me sõidame Rooma.

Võtsime terve päeva vabaks, et jõuaks enne kontserti veel veidi Roomas jalutada. Kohutavalt suur, kuid ikkagi ju üsna ilus linn. Ri oli terve hommiku otsa naljatanud, et kui me Erlendit ja Eirikut tänaval kohtume, siis kutsume nad kindlasti kohvile. Tema sõber oli kunagi peale Lissaboni kontsertit nendega tänaval kohtunud ja juttu rääkinud. Ja-jah..

Kõige uskumatum oligi aga see, et me tõesti kohtasimegi Erlendiga. Ta jalutas tänaval, just Auditorium Conciliazione lähedal ja naeratas mulle kui ma olin suures segaduses talle liiga pikalt otsa jäänud vaatama. Milline juhus! Me vahetasime temaga paar viisakust ja lubasime õhtul kontsertile tulla. Liiga piinlik oleks olnud öelda, et olimegi ainult selle pärast Rooma tulnud.

Kontsert oli ootuspäraselt ilus. Uued ja vanad laulud, ilusad kitarri ja viiuli soolod. Poetasin 2 heameele pisarat ja nostalgitsesin natuke. Sealjuures, ka selle kontserti ajal tantsis Erlend oma kuulsat tantsu:)

Viis maad. Cinque terre

Üks septembrikuu pühapäev kuulus maade-avastustele- kokku tervelt 5 maad. Cinque Terre (Viis maad) on Liguuria mere ääres mägede nõlvadel ja orgudes asuvad 5 väikest linna (e. kalurite küla), kõik UNESCO kultuuripärandis kirjas ning kõik omamoodi ahhetamapanevad.

Auto tuli jätta lähedalasuvasse La Spezia linna, edasi viis rong, mis tuligi maa alt välja ainult peatustes. Itaalias juhtub tihti, et mäeahelikud on rongi või kiirtee-tunnelitest läbi ussitanud.

Need linnad koosnesid üksteise otsa ja kõrvale ehitatud värvikirevatest majadest. Tänavaid asendasid tihtipeale kitsad trepid. Järsud kaljuahelikud, ja mere nii vahetu lähedus lõi omapärase atmosfääri ja väga huvitava linnaruumi.

Linnades ringi vaadates oli pilgu trajektoor äärmuslikult piiratud, nende majade ja treppide rägastik tekitas klaustrofoobiliselt kitsa olemise. Mõnest kõrgemast kohast merd ja mägesid nähes võis aga pilk kaugustesse kaduma minna.


Kes rongile alternatiivi otsis, sai jalutada mööda linnadevahelist kaljuservale ehitatud rajakest, mis kandis nime "Via dell'Amore" - Armastuse tee:)

Paar pildikest

Lõpuks saime ka fotoaparaadiga kaubale ning saime kätte pildid, mis juba esimestel itaalia päevadel tehtud sai. Siit mõned ka teie silmarõõmuks.




Paralleelselt meie kodutänava, Via Pietrafiitaga jookseb väike jõeke Mugnone. Taustal paistab Fiesole.


Sama jõekene, ainult vaatega kesklinna poole.


Meie maja esine aed ja meie rõdu.


Naabrivalve a la Itaalia. Via Pietrafitta on eratänav -tõkkepuu avaneb ainult siis, kui oled koodi sisse toksinud. Ülejäänud rahvast hoiavad eemale suured sildid stiilis "Eravaldus. Mitte siseneda"