Itaalia "lõunaosariigis"

Itaalia on just parasjagu nii suur, et kui kuskil keskel lennukile istuda ja pooleteise tunni pärast maanduda, oled ikka veel selles samas riigis. Tallinnast jõuaks sama ajaga ehk Varssavisse, meie jõudsime aga Palermosse - Sitsiilia "pealinna".

Kuna Toskaana linnad on meil enam-vähem kõik läbi käidud, tegi Ri ettepaneku ambitsioonikamaks nädalavahetuseks: vaadata üle Itaalia "lõunaosariik"Sitsiilia -maffia majandussüsteemi kuuluv Itaalia vaeslaps, kes põhjas peavalu tekitab. Peavalu asemel leidsime aga eest kõrgete mägede vahele peidetud tõeliselt ägeda ja inspireeriva linna. Lisaks oli ilm müstiliselt soe.

Kuna meie väiksesse gruppi kuulus ka üks aktivist itaallasest noorsand, kes tundis endal kohustust võtta vastutus, et me linnaga põhjalikult tutvuksime. Seega polnud vaja kaardil väga näpuga järge ajada, kulgesin teiste ja soojade tuultega kaasa, teades, et kõige olulisemad asjad näen kindlasti ära.

Kontrast Toskaana linnadega on märgatav. Palermo on suuuuuur ja must, tänavad on täis prügi ja tühje, lagunevaid maju. Liiklusummikud on lõputud, tänavad kajavad autode lõpematust signaalitamisest, liiklus tundus väga spontaanne ja kaootiline. Samas oli selles linnas ka nii palju sümpaatset, kõik tundus vabam, avatum, paindlikum. Kohe esimesest hetkest tundus see linn kodune.

Ka kliima ja loodus on palju "vahemerelikumad" kui meil Firenzes: tänaval kasvasid seal apelsiinipuud, palmid ja hiidkaktused. Palermo on sadamalinn ja seega soolastele vahemeretuuletele mõnusalt avatud, aga näiteks suvel ma sinna kindlasti minna ei tahaks. Mine tea, kui kuum seal võib olla.
Nende kahe päeva jooksul olime väga produktiivsed ja jõudsime kõik linna olulisemad kirikud läbi käia (millest nii mõnigi oli ümberehitatud mošee) kuulata üht ekskursiooni, käia Rahvusvahelises Marionettimuuseumis ning lisaks vaadata seal ühte nukuetendust Itaalia ajaloost.









Kuna itaallastele on toit väga oluline, siis saime me ka korraliku ülevaate Sitsiilia köögi eripäradest. Apelsinidele ja baklažaanidele lisaks on Sitsiilia kuulus ka oma kondiitritoodete poolest. Imeilusad ja ka väga head, uskuge mind, me proovisime paljusid. Ent kõige magusamaid kooke olin suuteline sööma ainult pool -mina, kes ma olen kogenud magusa(üle)sööja. Metsmaasikatega koogid olid lihtsalt ilusad, totaalsesse vaimustusse sattusin aga martsipanikookide ja ricotta kreemi kookide tõttu. Lausa nõnda, et otsisin kohe ka Firenzes Sitsiilia pasticceria ülesse.

Reisi kõige shokeerivam-ägedama kogemuse tiitli võitsid aga kindlasti kaputsiinide katakombid. See on keset linna asuv maaluste käikude rägastik, kus ekponeeritakse u. 8000 (!!!) mumifitseeritud surnukeha, mida sinna alates 16.sajandist on kogutud (viimane surnukeha, paariaastane tüdruk, oli aastast 1920). Nimelt sai kohalike kaputsinide kloostri surnuaed täis ja seetõttu otsustati kadunukesi selle alla rajatavas krüptis säilitada; hiljem "maeti" sinna ka muid tegelasi, mitte ainult kaputsiine.

Vaatepilt oli aga võigas - sadade kaupa seintele riputatud või kastides lebavad erinevas lagunemisastmes inimkehi. Mõnedel oli seljas olevad riided selgesti äratuntavad, teistel veel juuksed/vuntsid jm. alles. Dehüdreeritud ja veiniäädikaga üle pestud kehad olid aga paljud väga lagunenud ja alles jäänud ainult skelett. Igal oli kaelas ka sildike nime ja surmaastaga.
Kõige selle kultuuri ja gurmee tarbimisele lisaks, sirutasin igal võimalusel oma nina kuuma päikese poole ja püüdsin end veidi D-vitamiiniga premeerida. Nii sooja ilma (+20 ehk isegi) ei oleks ma oodanud. Pühapäeval tõi aga lennuk meid sinna tagasi, kust ta reedel peale oli võttnud. Pisas sadas vihma ja kananahk tuli ihule. Firenzes peab nii sooja ilma veel paar nädalat ootama.

Palju õnne 92. sünnipäeval!

Vastlapäeval, nagu kord ja kohus, sõime õhtuks hernesuppi ja vastlakukleid. Lume puudumise tõttu jäid pikad liud sõitmata ja me asendasime kelgutamise loominguliselt hoopis tangotunniga.

Vabariigiaastapäev on aga veidi suurem väljakutse ja mitte ainult seetõttu, et meie väike tubli telekas ETV-d ei näita (et presidendi vastuvõtu kleite kommenteerida või sõdurpoiste marssi vaadata). Nimelt.. kas meil on peale teleka vaatamise veel mõni traditsioon 24. veebruariks? Pits valget viina? Mis käib nii tähtsa päeva kui iseseisvuspäeva tähistamise kommete hulka?

Kangelaspolitseid Palazzo Pittis

Palazzo Pittis - ühes Firenze paljudest "esimestest" renessanssarhitektuuri musternäidistest, mis on oma tuhandetesse saalidesse mitmeid muuseume ära peitnud (erinevate muuseumide leidmiseks võib omajagu energiat kuluda)-on avanud Sala Bianca's uue põneva näituse. Põneva konseptsiooniga näituse. Või, kui just mitte põneva, siis märkimisväärselt veidra konseptsiooniga.

Nimelt annab näitus ülevaate sellest, milliseid religioosseid esemeid (liturgilisi objekte aga ka altarimaale ja skulptuure) viimase neljakümne aasta vältel on Itaalia kirikutest, kloostritest ja ka muuseumidest ära varastatud. Ja mitte ainult varastatud, aga ka üles leitud: 1969 loodi lausa eriüksus carabinierisid, kelle eesmärgiks oli kuluttriväärtuste kaitsmine.

Ma ei tea nii täpselt, milline on Itaalia korrakaitsjate reputatsioon. Õigemini, ma ei ole veel ka päriselt aru saanud, mis vahe on täpselt kohalikel carabinieri (karabinjeeridel), politseil ja munitsipaalpolitseil. Carabinieri on nüüd aga kindlalt mu lemmik:P

nurr-nurr ja do-re-mi

Mari tõi Roomast meile kevade. Ta tuli ja ütles, et seal lõunas olla juba soe ja siis läks meil siin Firenzes ka mõnusaks. Ükspäev kui punase foori taga ootasin, sain aru, et ma olin ainuke, kel veel müts peas oli. Täna võtsin Oblate raamatukogu terassil istudes jope ja kampsunigi ära, kui päikese käes oma Remarque'i lugesin. Tuulevaiksed päikeselised nurkadel sirutub mu nina automaatselt taeva poole ja ma hakkan nurruma.

Takkatipuks õitses naabrite aias täna hommikul üks kollane nartsiss.

Pühapäeval käisime Luccas ja Viareggio karnevalil- ma, Ma, Ja, Fa ja Ri. Milline do-re-mi! Seal oli ka teiskordsel käigul lõbus, luterlastele kuluks ikka ka karnevali laadne pidu ära.

Votnii. Lähen nüüd vaatan, kas mu eksperimentaal-riccotta kook on valmis saanud. Kes külla tuleb, saab ka tükikese!

Kell on viie minuti pärast ükspuha

Viimastel päevadel võtab aeg jälle kummalisi mõõte. Ma sain teada, et mu kool hakkab oodatud 1. märtsi asemel 8ndal, nii et mu veider talvepuhkus jätkub. Veider seetõttu, et ma tahaksin juba uuesti piitsa ja präänikut, veidi kohustusi ja rutiini. Selle asemel aga mu päevad sisustavad end ise. Ma vahel ikka valutan südant, et peaks midagi konstruktiivsemat ette võtma. Oleksin kasvõi koju kauemaks võinud jääda.. (loodan, et mu grant authority ei satu seda lugema:))

Positiivne pool asjast on see, et ma jätkan oma keska kohustusliku kirjanduse üle lugemist ja.. täna näiteks jõudsin esimesele näituseavamisele - Palazzo Strozzinas avati Gerhard Richteri & co näitus. Ja plaanis on veel itaaliakeele õpinguid jätkata. Nii et ma siiski püüan natuke tubli ka olla.

Millegipärast on mul arusaam, et üks õige inimene peab alalõpmata tubli olema..

Lumeluited kodurannas

Kui enamus eestlasi tahaks juba kevadet ja on lumest ja tilkuvast ninast tüdinud, siis minu jaoks on see lumi selle talve superstaar.

Miinuskraadid

Viimastel ja järgnevatelgi päevadel olen Eestis suusapuhkusel.

Just, ma sõitsin puhkuseks KOJU, mitte palmide alla. Aga uskuge mind, kodused miinuskraadid trumpavad üle igasugu palmidki.

Suusatada võiks siiski palju rohkem kui ma seda siiani reaalselt teinud olen.

Empoli lugu

Maakonnas, kus kommunistid möllavad ja poole tunniga võib võib kümneid ja kümneid kordi Firenze erinevatelt seintelt/plakatitelt/WC ustelt jne. kokku lugeda sõnu "antifasism" või "antirassism," ei tasu selle teemaga väga naljatada. Poliitilise korrektsuse mõttes: see ei olegi ju tegelikult naljakas. Aga ometi ilmus ükspäev Empoli (Firenze naaberlinn) riidepoe uksele silt, mis meenutab Hitleri-aegset retoorikat (ja olgem ausad, on ikka küll naljakas):

"Hiinlastel, kes itaalia keelt ei räägi, sisenemine keelatud."

Loomulikult ehmatas see itaallaseid endeidki. Poe omanik seletas enda kaitseks, et hiina immigrandid käivad tema lugupeetud poes riideid proovimas/vaatamas, et siis oma odavakvaliteedilises vabrikus neid samu kaupu järgi teha ning sellega pakuvad nad ebaõiglast konkurentsi. Lisaks oli ta solvunud, et kui neid tervitada ja küsida, kas kliendid vajavad ehk abi või nõu, pomisevat nad hiina keeles midagi omakeskis ja ei tee müüast väljagi.

Omanik sai politseilt noomituse, silt võeti maha, aga lugu polnud sellega veel lõppenud. Linnlaste omakohus ootas järge -järgmisel päeval oli poe aknale tekkinud graffiti:

"Rassistidel sisenemine keelatud"

Ja ülejärgmisel päeval oli keegi uuema ja veelgi tabavama plakati meisterdanud:

"Keelatud siseneda:
Ameeriklastel, kes ei räägi poola keelt
Rootslastel, kes ei räägi hispaania keelt
Sveitslastel kes ei räägi araabia keelt"

Alles see oli, kui Itaalia sai ülejäänud tsiviliseeritud maailmalt noomida Rosarnos toimunud immigrantide konflikti tõttu ja kuigi Empoli väikesemahuline rassism ilmselt rahvusvahelist uudistekünnist ei ületanud, annab see siiski märku pidevatest pingetest, mis immigratsiooni- ja integratsioonipoliitika (või selle puudumine) tekitavad...


***

Ei, tegelikult see ei ole üldse naljakas.

Excuse me, you are beautiful

Tegin parasjagu aega parajaks. Ootasin nimelt kokkusaamist ühe õppejõuga, kes mulle viimase allkirja annaks, et saaksin siis kõik oma AP-d kokku lugeda ja taodelda seda asjalikku paberit, et neid punkte EKAsse üle kanda.

Nii ma siis jalutasin linna peal ja nautisin kevadist päikest. Vaatasin poeakendelt oma peegeldust ja otsustasin, et see on kindlasti viimane talv mu saja-aastasele talvemantlile. Astusin üle pika aja toomkirikussegi sisse. Sealt väljudes hõikas üks tänavakunstnik (karikaturist?) mulle:

"Excuse me, you are beautiful, anche (= it. keeles "samuti") tall!"

Ütlesin talle "Thank you!" ja jalutasin edasi. Mu mantel järelikult kõlbab veel nii mõnegi talve käia:)

Pidu enne paastu

Katoliiklikes riikides on alati aastas paar püha rohkem kui meil ateistlikel luterlastel. Karneval on üks neist, millest meid ilma on jäätud. Ideeliselt peaks karneval olema 40 päeva enne ülestõusmispüha, aga nt. mereäärne kuurortlinnake Viareggio, mis asub u. 100km Firenzest läände, tähistab karnevali terve kuu aega järjest. Eile oli esimene rongkäik..ja pidu kestab seal nüüd kuu aega jutti. Katoliiklaste privileeg.

Portugalis osalesin ma ise ka rongkäigus: roheline prügikott ümber tõmmatud, marrssisin ja laulsin koos sealsete lasteaialastega ning üritasin oma kunstniku-rolli sisse elada. Eile, Viareggios, olime me vaid pealtvaatajad- isegi kostüümide ja parukatetagi, aga ometi oli see tuhat korda võimsam elamus, kui Portugalis. Nojah, Viareggio karneval olla Veneetsia järgi Itaalia suurim ja olulisim. Ja SUUR oli ta tõesti.

Tegelikult lisaks vabadele päevadele oleks just karneval üks nendest pühadest, mida oleks niisamagi tore tähistada: korra aastas võiks ju mingi totra kostüumiga linnapeal marssimas/laulmas/tantsimas käia, end välja elamas. Ja kritiseerida avalikult kõike, millega sa rahul ei ole. Selles mõttes andis see karneval uhkele visuaalsele showle lisaks (kuni 10-15m kõrgused paberimassist kujud, mis igat pidi liikusid! + kostüümides inimmassid) ka hea ülevaate sellest, mis itaallastel südamel.

Panen siia mõne pildi ka:

Rongkäigu peategelane oli muidugi itaallaste armastatus ja vihatud Berlusconi. Siin siis Beebi-Berlusconi ja tema seksikad naisministrid+ muud poliitikutest-lapsehoidjad.

Teine lemmik teema: majanduskriis. Ka Barak Obama ilmutas end igal võimalikul kujul (nt. supermehena mõraneva vabadussamba pea kohal lendamas)

Ei saanud ka ilma Michael Jacksonita, kelle hiiglaslik pea surnupealuude vahel kõlkus, selle all- liikuval "rongil"/alusel- toimus aga pöörane Thriller Party, kus inimskeletid amatöör- Jacksonitega hoogsalt moonwalki tegid.


See oli mingi robot-mees, kes aegajalt kapiuste vahelt välja piilus. Nagu Normanni kuldmees:)

Tim Burton'ist insipreeritud Silvio Käärkäsi.

Ja veel üks Barlusconi..
Ka pealtvaatajad võtsid asja tõsiselt.
Siis läks aga päike looja ja me sõitsime koju tagasi. Kui ilm soojaks läheb, siis sinna randa võiks ujumagi minna.