K-O-J-U!

Lumi on maas.

Õues on külm.

Rattaga enam sõita ei saa.

Vanalinna tänavatele enam kõndima ei mahu, sest nad on shoppajaid täis.

Külmkapp on täiesti tühjaks söödud.

Kõik toredad inimesed on linnast lahkunud.

On viimane aeg koju minna.

Tegelikult on mul väga hea meel, et jälle koju saab, ma jõudsin selle lühikese ajaga (pea 4 kuud!) kodu juba nostalgiliselt igatsema hakata. Siin on muidugi väga tore, aga kodus on ikka kõige parem. Selleks tegelikult ongi vaja vahel kaugel ära käia, et aru saada, et kodus on kõige parem.

Rahulik reedeõhtu

Täna lahkus ametlikult mu viimane sõbrants Firenzest, nii et reede õhtu tõotas tulla rahulik. Kuid rahulikkusest oli asi kaugel!

Istusime parasjagu kuusepuuga kahekesi arvutis, jõime veini ja sõime mandariine, kui ühtäkki hakkas lund sadama! Ma ei oleks osand arvata, et ma elu sees seda oma silmadega näen, aga terve Via di Pietrafitta mattus poole tunniga lumevaiba alla, tänavale pargitud autod pugesid lumetekkide alla, puud ja väravapostid said pähe kaunid lumemütsid.

Kõik on nii kaunis, nagu ameerika filmis. Saapad jalga ja õue!! Hommikuni seda ime ilmselt ei jagu..

Pimp my ride

Ajal, kui uudised kajastavad külmarekordeid mägedes, on Firenze keskmine temperatuur alati positiivne. Seda põhjendatum, et siinne hetke kuumim aksessuaar autode tuunimisel on lumi.

Kui keegi on sattunud mõnda külmemasse/kõrgemasse kohta, kus lund on sadanud, siis seda privileegi ei saa kasutamata jätta. Firenzes, kus lund peaaegu kunagi ei saja, on väga popp sõita ringi autoga, mille katusel on 10 sentimeetrine lumekiht.

See tundub nii sürreaalne ja kontekstiväline, suisa eksootiline.

Aga kindel silmapaistvus on garanteeritud.

Õhtusöök verise Berlusconiga

Kuna Ri sõitis täna hommikul ära (jõuluks koju, nagu me immigrandid kõik), siis olid mu ainsateks õhtusöögi kaaslasteks valida vaid kuusepuu ja teleka vahel. Kuusk ei olnud väga jutukas, seega lülitasin uudiste lainele. Need paar kaadrit, mis neil õnnestus verise ninaga Berlusconist saada, kordusid ka täna veel iga kanali igas uudistesaates. Korduvalt. Kaua seda ei kannata, nii et peagi olin ma sunnitud oma kurikuulsast kaaslasest loobuma.

Teise kanali pealt tuli uudis, et naine, keda kahtlustati oma paari aastase lapse tapmises, kuulutati süütuks. Mõrvar on siiani teadmata.

Võibolla ei olegi nii hull, et ma iga päev uudiseid ei vaata.

Muuseas, ka internetist on uudiste kättesaadavus väga ebameeldivaks muutunud. Postimehe/Päevalehe võrguväljaanetes tuleb vilkuvate ja hüplevate reklaambännerite vahelt asjalikku juttu tikutulega otsida.

Hea küll, ma elan edasi oma fantaasiamaailmas, kus kõik on roosa ja rõõmus.

Kaasaegse kunsti raport

Viimastel nädalatel oli Firenze kaasaegse kunsti skeene oma parimas konditsioonis, tavapärastele näitusepindadele lisaks oli kaasaegne kunst hõivanud ka Fortezza di Basso - Firenze keskaegse linnusesse ehitatud "messipinna," kus peeti maha rahvusvaheline Florence Biennale , kus eurotsentrismile lisasid vürtsi hiinlased.

Mu elu esimesel biennaalil oli uskumatutes kogustes lillemaale, aga ka mõningaid põnevaid asju. Kuulsatest rääkimata. Näiteks nägin ma elusuuruses Marina Abramovichi, (kelle kohalemeelitamiseks oli vaja talle anda Lorenzo Magnifico auhind).

Lisaks ta varaste vidote näitamisele rõõmustas ta kohalikku publikut ka sellega, et luges oma suhteliselt humoorika ja provokatiivse manifesti ette. Ta viitas seal muuhulgas Dalai Lamale ning budistlike munkadele; rõhutas, et kunstnik ei peaks üle tootma, ei tohiks lähtuda kunstiturust ja näiteks ka seda, et kunstnik peaks tegema kunsti kirega, kuid ei tohiks luua romantilisi suhteid teiste kunstnikega. :) Väga sophisticated, kas pole? Abramovich elas muide kahe erineva kunstnikuga, kummagagi 12aastat. Peale neid kogemusi otsustas ta ilmselt teisi hoiatada.

Niisiis, seal ta oli, seisis publiku ees, punaste prilliraamidega, üleni musta riietunud ja luges oma manifesti, mis ühtäkki tundus liiga banaalne ühe nii kuulsa kunstniku kohta. Siiski, nii kuulsat kunstniku elusalt igapäevaselt igaljuhul ei näe. Kivimaa oleks mu üle ilmselt uhke;)

***
Viimased kuud olen veetnud pea iga kolmapäeva õhtu paar tunnikest Palazzo Strozzi näitusel Reaalsuse manipulatsioon. Reaalsuse küsimus on alati mu hinge kraapinud, seega see näitus annab mõnusalt mõtlemisainet. Näituse loengusarjast ei ole ma loomulikult kordagi puudunud. Ilmselt jõuan ma mingi hetk selle pikema kajastuseni... (praegu aga Unemati kutsub)

Väikesed vihjed

Kõik viitab sellele. Terve linn on jõulutuledes, poeaknad on täis päkapikke ja kuusepuid. Seda ei saa ignoreerida. Ka meie vaiksetesse päevadesse mahuvad mõned väga selged vihjed.

Näiteks tõi Härra Postiljon just 1. detsembri hommikul mulle Lisa saadetud Advents Kalender Tee (aus ökologischer Landwirtschaft, muidugi). Aegajalt ilmuvad Ri villaste sokkide sisse šokolaadi- ja kookose kommid (ilmselt oleme head lapsed olnud.) Kõige selgem märk on aga väike kuusepuu, mis juba mõned päevad tagasi meie kööginurka sisse kolis. Seega kõige jõulum jõulutunne pesitseb varahommikuti meie pimedas köögis, keset mandariini ja kuuse mõrudaid lõhnu.

Jõulumaitseid pakuti reedesel Ri kooli Nordic Party'l (Skandinaavlaste korraldatud jõulu peol): pohlamoosiga näkileivad, piparkoogid, hõõgvein ja heeringas! Mingi hetk hõljus rootsikeelse koori taustal saali valges kleidis Santa Lucia, küünlad peas ja käes ja laulud südames ja suus. Kontserti viimast laulu "Püha ööd" võis iga üks omas keeles kaasa laulda. (kinnitan teile, et kuigi üsna vaikselt, oli kõigi muude Euroopa keelte hulgas kuulda ka eestikeelset üminat!)

Eile aga, keset pimedat kiirteed kihutades, hakkas valget paksu lund sadama, mis peitis kõik puud ja põõsad oma pehme teki alla! (me olime korraks merepinnast piisavalt kõrgel, et sellest imest osa saada)

Kui nüüd saaks veel oma Viimsi häärberi köögis verivorste praadida ja aja päris maha võtta. Siis võiks jõulud päriselt ka tulla.

Firenze mainstream vs. Frenze alternative

Damages, üks neist paljudest ameerika tv seriaalidest, on viimastel päevadel pinget tekitanud ja meid hiliste õhtutundideni kuvari taga hoidnud. Seetõttu on selle nädalavahetuse hommikud alanud hilja ja päevad olnud kuidagi laisavõitu. Aga et mitte päevad läbi nelja seina vahel olla, otsustasime kasutada juhust - on detsember ja st.turismivaene aastaaeg! - ja vaadata veidi meie oma linnas ringi.

Hoolimata "turismivaesest" aastaajast on linn uskumatult rahvast täis, ilmselt annab jõulude eelne konsumerism tugevalt tunda. Vanalinna tänavad on sama ülerahvastatud, nagu nt. juunis, ainsa vahega, et nüüd on ameeriklased/sakslased/hispaanlased jne. asendunud kohalike itaallastega ja igaühel on justnagu kohustuslikus korras näpu otsas kotike või paar sisseostudega.

Kui aga sellest massist läbi trügida, siis õnnestus meil pihta saada ühele neist paljudest armastatud turistide "sihtpunktist," kus me veel ei olnud käinud: otsustasime ronida surematu Giotto enda disainitud Firenze Toomkiriku kellatorni otsa.
Nii kõrge torn, et ei mahtunud isegi mu fotole ära.. Igaljuhul, 414 trepiastet, ei rohkem ega vähem.

(Otseloomulikult saatis ronimist elav vestlus kõigi ronijate vahel, sest itaallased ei jäta ühtegi juhust kasutamata, kui teine inimene tema kuuldekauguses on. Kitsastes trepikäikudes oli alati vaja vastutulevate inimestega paar viisakust vahetada või nalja visata.)

Me jõudsime üles just veidi enne päikeseloojangut nii et linn kumas soojades kollastes toonides tõesti kaunilt. Sealt ülevalt tundus Firenze suurem kui ta muidu on.

Renessanssarhitektuuri sümbol - toomkiriku kuppel tundub aga iga nurga alt vaadates liiga suur:)

Toomkiriku babtisteerium ja väikeses sipelgad-itaallased sisseoste tegemas.
Üks kaunemaid platse Firenzes -Piazza della Republica - jõulukuuse ja karusselliga.

Firenze "raekoda" Palazzo Vecchio ja selle ümbrus.

Santa Croce kiriku fassaad, Bargello ja Badia Fiorentina tornid.

***

Pühapäev oli laupäevaga võrreldes palju alternatiivsem. Me kõndisime sirge seljaga mööda "the"-kunstimuuseumist-number-kaks - Palazzo Pittist, kus kõik Rubensid jne. tapeedina seinu katavad ja läksime (minu ülikoolile kuuluvasse!) Loodusloo muuseumisse. Üsna iganenud ja kõike muud kui interaktiivne ekspositsioon andis märku sellest, et sinna muuseumisse turistide raha ei jõua.. Peale meie oli nendes tuhandetes saalides veel ainult paar peret lastega. Aga mulle jäi kustumatu mulje.

Peamiselt topistest koosnevas kollektsioonis olid ka paar piirituses hoitavat konna või vihmaussi. Suured karvased ämblikud, molluskid, liblikad, kõikvõimalikud imetajad ja linnud: pingviinidest papakoideni, sipelgakarudest lemurite ja nugisteni. Elusuurune ninasarvik, tuhat eri liiki ahvilisi, sarvelised sikud-sokud ja veel igasuguseid muid loomi, kellesarnaseid ma kunagi näinud ei ole.

Mõtlesin terve aja kui väga see muuseum näiteks Krissule meeldida võiks. Või kellele iganes. Sest kellele saaks selline kala mitte meeldida? :)

Kuidas Itaalia õppejõud raha teenivad?

Eesti suhteliselt väike õpetajate palk on teadagi.. Ülikooli professorid ei ole vist ka keegi vaid õpetamise eest rikkaks saanud. Võib-olla oleks aeg Itaalia kolleegidelt õppida: nimelt tundub, et itaalia professorid on välja töötanud kavala süsteemi lisaraha teenimiseks.

Iga kursuse kohustusliku kirjanduse nimekirja kas ainus või siis peamine kohustuslik raamat on - üllatus üllatus! - õppejõu enda kirjutatud. Näiteks nii on meie Filmikunsti ajaloo kursusel, kus on kokku u. 130-150 tudengit, kellest u. 90%-le on see aine kohustuslik. Ja kahest kohustuslikust raamatust üks on õppejõu ja teine tema kolleegi kirjutatud. Juhuslik kokkusattumus? Vaevalt.

See raamat on muidugi õpikuna päris hea, sest ta järgib (üllatus-üllatus) täpselt loengu enda struktuuri ja käsitleb samu teemasid. Ometi ei väsi õppejõud iga mõne loengu tagant mainimast, et tuleks ikka õpikut ka lugeda, sest loengus ta kõigest ei räägi.

Raamatukogus neid õpikuid nii palju muidugi ei ole ja enamus tudengitest on sunnitud selle raamatu ostma (neile ei ole see 25 euri teab mis raha). Seega äri õitseb- igal semestril võtab seda ainet sadakond tudengit.. Ja nii ongi, et viimase 2 aasta jooksul on sellest raamatust juba 2 trükki välja antud.

Kui raamatut juba kirjutada, siis ikka bestsellerit. Õppejõududel on publikut lihtne leida.

Esimesed jõuluvaheajad on alanud

Otsad hakkavad kokku tõmbuma, see aasta varasemalt kui kunagi varem. Itaallaste jõulud võtavad vist pikemalt hoogu.. Erinevad "jõuluvaheajad" hakkavad aga vaikselt juba pihta.

Eile oli viimane tangotund, tänna oli mu viimane Visuaalsete meediate analüüsi loeng. Ja viimane itaalia keele tund, mis sujuvalt lõppes "Häid jõule ja head uut aastat!" soovimisega. Kuidagi kummaline tundus - alles oli esimene advent.

Ma ei teagi, kas siin on ühtset ja ametliku "koolivaheaja algust", nagu Eestis, kus vaheag hakkab alati viimasel hetkel enne 24. detsembrit ja kestab esimese 1. jaanuari järgse esmaspäevani.

Fakt on aga see, et mu loengud hakkavad kõik tasapisi lõppema ja see on selge märk sessi lähenemisest. Et siis - ei mingit baila-baila't vaid hoopis õppima tuleb hakata.

Talveuni

Täna ei olnudki kooli. Terve päev oli minu päralt ja endagi üllatuseks kulmineerus mu päev pärastlõunase uinakuga. Ma võtsin veel itaalia keele õpiku ja sõnaraamatu kaasa, aga see oli ilmselge enesepettus - ma läksin voodisse, et magada.

Magamine on midagi nii lihtsat ja igapäevast, aga täna tundus see teraapilise rännakuna teispoole kohustusi, teispoole reaalsust. Uni on nagu ametlikult lubatud põgenemine teise maailma, sõna otseses mõttes "puhkus". Mõnikord võib kofeiiniga end petta, aga teinekord on vaja lihtsalt patja, tekki ja piisavalt julgust kohustusi veidike edasi lükata.

Mul ei ole tegelikult vaja põgeneda. Mu päevad on rahulikud ja rõõmsad. Võibolla ma tunnen end veidi oma keha ees võlgu - on esimene detsembrikuupäev, on talv..

.. ja talveuni tahab magamist:)