Paindlikkusest

Sel neljapäeval pani professor T. oma eksami sessi viimasele kuupäevale - 30. juunile. Kuna meie suur reisiplaan (kojutulekuplaan!) nägi ette, et me juba 2 päeva varem Firenzest lahkume, otsustasin õppejõudu moosima minna.

Rääkisin talle ausalt, et oleks väga hea, kui ma saaksin eksami paar päeva varem sooritada. Või kasvõi teha suulise eksami asemel kirjaliku. Ta kuulas mu ära aga ütles kategooriliselt "ei". Püüdsin jätkata vestlust, et leida võimalikke alternatiive,... aga EI. Härra T. saab alles 30nda hommikul kooli õppeosakonnast selle templiga paberi, kuhu mu hinne kirjutada, varasemalt ei ole mingil juhul võimalik eksam sooritada. "Kui sa tahad võid kohe hommikul tulla, nii saad veel samal päeval minema hakata." Tänan - aga mul on vaja teise Euroopa otsa minna!!!

Teine variant oleks tulla eksamit tegema 15.septembril. Tere hommikust! Ma ei tea, miks tema loogiline mõtlemine selle vestluse ajaks nii jäägitult lõppes..

Sain ruttu aru, et lihtsam on mu oma elu ümber korraldada, kui et hakkata selle kooli kodukorrale vastu. Läksin pettunult minema, panin end sekretär-uksehoidja juures eksamile kirja, peas kibedad mõtted sellest, et kui mitu korda mina olen sellele süsteemile vastu tulnud, järele andnud, silma kinni pigistanud, ja.. MÕISTNUD (ka täiesti mõistmatuid asju).