Reisieelõhtu

Eksamid tehtud, asjad pakitud, aeg minna koju!

Homme hommikul stardimegi varakult, sest pikk kodutee läbi Ljubliana, Zagrebi, Budapesti, Krakovi, Varssavi, Vilniuse jõuab alles 14.juuli õhtul koju. Sellest tuleb üks põnev teekond, nii palju paiku ja nii palju uut.

Tegelikult on ikka kurb ka see kuumast kõrvetav renessanss-muinasjutu-linn siia maha jätta. Aga mahedad Balti mere äärsed tuuled ootavad meid juba!

Kohtumisteni!

Eksamieelõhtu

Olen homseks eksamiks eriti põhjalikult ette valmistanud. Mitte ainult selle pärast, et see kunstituru teema mind päriselt ka huvitab aga ekstra just seetõttu, et murda eelarvamusi. Härra õppejõud peab omal nahal tunda saama, et erasmuslased ei ole ainult pidutsemise ja puhkuse peal väljas.

Varsti hakkab aga Hispaania-Portugali mäng, nii et selleks ajaks tuleb koos kõigi teiste linna hispaanlaste, portugaallaste, kohalike ja eestlastega(!!!) Piazza Ghibertile koguneda, et omadele pöialt hoida.

Ja homme palun siis mulle pöialt hoida, kui ma erasmuslaste (ja teiste vähemuste - naiste, immigrantide, blondide..) mainet päästma lähen.

Külalised kaugelt

Viimased nädalad on toonud palju rõõmu ja palju häid inimesi. Esmalt veeresid siia Saksamaalt Li&Wi, mu vahvad estofiilist vabatahtlikud ja siis lendasid otse Eestist siia mu armsad õekesed Ke&Ka.

Nõnda sain ma veel enne koju tulekut natuke turistina ringi käia, mulle juba nii koduseks muutunud Firenzes. Me jõudsime teha ka kaltsukashopingut, mitmeid söögi-orgiaid (kõik maitsev itaalia köök oli vaja ju järgi proovida!), me käisime kalurikülades (Cinque Terre!), ujumas, kirikutes, tantsuetendusel, keskajafestivalil (San Gimignanos). Me saime nii vihma kui kuuma päikest, auto- ja jalgrattatuure! Me vaatasime päikeseloojangut ja jalgpallimangu. Ja kõige selle kvaliteet-aja kõrvalt jõudsin ma veel ka 14 ainepunkti eest eksameid teha!

Nii hea oli teiega, et mul ei jää muud üle, kui teile Eestisse järgi tulla :)

Ka, Ri, Ke ja Ka San Gimignano keskaja festivalil

Peale tantsuetendust, mõõgavõitlust ja tsirkuse etteastet said linnakülalised pallisõda mängida. Siis tulid "liputajad" - traditsioonilise toskaana lippude viskamise showga.
Linnale lähenevad äiksetormi pilved (viimse piirini vihmavett täis).
Cinque Terre päev tõi meile sooja päikest ja jahedaid meretuuli.
Õhtusöögi piknik rannaliival: odav vein, kallis pizza ja lasagne.
Portugal vs. Brasiilia 0-0. Teemakohaselt kõrvetava päikese käes.

Õhtune jalutuskäik Piazzale Michelangelole.

Firenze öine elu.

Poisid ja pussnoad

Ausõna sadas täna poisse ja pussnuge!! Ilusast päikesepaistelisest ilmast sai ühtäkki ragisev äiksetorm ja taevast viskus ämbrite kaupa vett alla. Isegi Viljandi folgi ajal ei ole kunagi nõnda sadanud! Ma olin parasjagu bussis, kui selle katus praksuma hakkas - tundus, et keegi loobib kividega bussi. Raheterad olid ausõna 1cm läbimõõduga. Müristas, mis hirmus.
Hea uudis on aga see, et peale pikki kuid ootamist, sain ma lõpuks oma eelmise semestri hinnete ja ainepunktidega paberi kätte! Jess!

Romantiline õhtusöök kahele (ja veel kuueteistkümnele)

Päevad on siin palavad. Päikesepaiste asemel otsin alati varju ja ma olen üsna piiri peal, mil meeldivast soojusest saab rõhuv palavus. Õhtud on aga selle eest mõnusalt soojad, ning soosivad vägagi romantilisi õhtusööke rõdul. Nagu eile.

Aga just siis kui me oma vikerkaarevärvilise taldrikutäiega rõdu laua taha maandusime, saabus veel terve seltskond näljaseid suid: sääski! Sääsed on nagu turistidki Firenze linna loomulikud asukad. Ja seda esimestest soojadest nädalatest kuni külmade tulekuni. Nad on platsis ja nõuavad süüa.

Lisaks tavalistele sääskedele elavad siin ka Zanzare Tigred - musta-valgetriibulised neoonroheliste täpikestega eriti teravahambalised ja suure näljaga sääsed. Mina lollike neid sääse-hirmutus vedelikke ja lõhnasid väga ei armasta, nii et sääsed armastavad mind veel eriti.

Õhtusöök sai romantikale lisaks ka võistlusmomendi - kellel peale magustoitu rohkem kuplasid on:)

//Muuseas, mu väike armas õde kutsus siis, kui ta veel väiksem ja armsam oli neid verejänulisi hoopis nii: "SÄÄKS!"

Paindlikkusest

Sel neljapäeval pani professor T. oma eksami sessi viimasele kuupäevale - 30. juunile. Kuna meie suur reisiplaan (kojutulekuplaan!) nägi ette, et me juba 2 päeva varem Firenzest lahkume, otsustasin õppejõudu moosima minna.

Rääkisin talle ausalt, et oleks väga hea, kui ma saaksin eksami paar päeva varem sooritada. Või kasvõi teha suulise eksami asemel kirjaliku. Ta kuulas mu ära aga ütles kategooriliselt "ei". Püüdsin jätkata vestlust, et leida võimalikke alternatiive,... aga EI. Härra T. saab alles 30nda hommikul kooli õppeosakonnast selle templiga paberi, kuhu mu hinne kirjutada, varasemalt ei ole mingil juhul võimalik eksam sooritada. "Kui sa tahad võid kohe hommikul tulla, nii saad veel samal päeval minema hakata." Tänan - aga mul on vaja teise Euroopa otsa minna!!!

Teine variant oleks tulla eksamit tegema 15.septembril. Tere hommikust! Ma ei tea, miks tema loogiline mõtlemine selle vestluse ajaks nii jäägitult lõppes..

Sain ruttu aru, et lihtsam on mu oma elu ümber korraldada, kui et hakkata selle kooli kodukorrale vastu. Läksin pettunult minema, panin end sekretär-uksehoidja juures eksamile kirja, peas kibedad mõtted sellest, et kui mitu korda mina olen sellele süsteemile vastu tulnud, järele andnud, silma kinni pigistanud, ja.. MÕISTNUD (ka täiesti mõistmatuid asju).

Kingad jalga ja -- ballile!

Mu hiljutisest triikimis-protestist hoolimata, triikisin kortsud pitspluusilt välja, sest täna on ballile minek! On Ri kooli Juuni Ball - nende kooli akadeemilise aasta mitteametlikku lõppu tähistav pidu. Hea põhjus hetkeks unustada, et minu eksamid on kõik alles ees.

Ei puudunud palju, et me oleksime täna äärepealt väikese tango etteastega esinenud, lõpuks aga sai enesekriitika võitu ning otsustasime, et peale ühte aastat ei ole me veel piisavalt profid, et lavale minna. Seega, saab rahulikult pittu minna, madalate kingade pärast ei pea ka põdema.

Muuseas, sellest saab mu elu esimene BALL. Loodan, et mu tõld südaöösel kõrvitsaks ei muutu...

Headest kavatsustest

Õues on pluss sada kraadi ja päike, mina istun jahedas toas, silmad arvutiekraani vaatamisest krõllis.

Eelmine nädal sundis mu südmetunnistus mind Firenzesse jääma ning loobuma nädalasest kevadpuhkusest Portugalis. Mu armas sõber Ri kutsus mind küll kaasa, aga läheneva sessi ootuses, tundsin, et oleks vaja valmistuda.

Tühjagi ma valmistusin. Terve nädal oli täis lõuna ja õhtusööke, rannas ja linnaskäike, kohvitamisi ja koogitamisi. Üksijäämise hirmus olin terve nädala kohtinguid täis planeerinud. ôppimisest ei tulnud midagi välja.

Uuel nädalal uue hooga. Sest kohe on käes see hetk, et enam ei anna edasi lükata.

Suvepäeva unenägu

Mulle tundub, et ma nägin just oma elu esimese itaaliakeelse unenäo. Mu kleit sai koolist rattaga tulles märjaks (jälle sajab vihma!) ja nii ma siin poolpaljalt mööda tuba ringi käisingi (kleit kuivas). Teki all tundus soojem.. Ja peale voodisse minekut tuli ruttu see hetk, kui ma unusin. Milline magus uni nõnda keset päeva! See eest aga unenägu oli vist itaaliakeelne, või selline logisev-itaaliakeelne, nagu see minu versioonis ikka veel on (logisev siis). Sisu poolest oli natuke kurb, mu suurel sõbral jalgrattal tuli esiratas alt ära. Lihtsalt niisama. Aga siis sai unenägu vägagi ilusaks- terve kari noori ilusaid itaalia poisse tulid ja hakkasid mu ratast parandama (auto varuosadega, millegipärast). Ja karja ilusate itaalia poistega, tuleb ju ikka itaalia keeles rääkida! :)

Tervitused II

Tervitan kõiki tänaseid sünnipäevalapsi!

Rannas

Eile algas ametlikult rannahooaeg!

Et iga algus on raske, tuli randa jõudmiseks küll kaks ja pool tundi autoga sõita, see oli aga igat minutit väärt. Saime mitu head tundi sai päikese ja pilvede, tuule ja aafrika kaupmeeste(!) seltsis aja maha võtta.

Enamik kohalikke peesitas lihtsalt päiksevarju all ja eelistas vett vaid kaugelt vaadata. Õnneks teiste väljamaalaste ja laste eeskujul julgesin lõpuks ikka vette minna. See oli mu esialgsele skeptismile vaatamata tõesti väga soe! Lahendasime Le-ga maailmaprobleeme, sõime korralike rannatibide moodi vaid puuvilju ja vett, ning muudkui kreemitasime endeid. Nagu päris! :)

Päikesekreemist on muuseas saanud mu igapäevane kaaslane. Sest kui ei pane, siis põled. Ja korralikult.

Enam pesu ei triigi!*

"Valgendamine ja triikimine on jäänuk täiuslike perenaiste ajastust, mis tänaste standardite järgi on vaadeldav naissoo rõhumisena."

(Tanel Veerne )

* kas ma olengi seda kunagi niiv2ga teinud?

Kohalolemisest

Kasutasin täna pärastlõunase jalutuskäigu ajal juhust ning panin kõrvaklapid kõrva. Tavaliselt liigun ma kogu aeg rattaga, ning seda luksust endale lubada ei saa - rattaga on kindlam kõigi meeltega kohal olla, et Firenze liiklusest võitjana välja tulla.

Minu elust saabki korrapealt film, sest mu tänavalkõndimised saavad taustamuusika - just nagu filmides. Ja vastavalt muusika valikule saab sellest natuke lõbusam või kurvem, rütmikam (kiirem) või unelevam kõnd.

Täna mängis mu väike taskumuusik mulle Arisat. Kel mahti, võib internetist tema lugusid otsida. Ta on rõõmus ja lapsemeelne noor naine, kes eelmisel aastal itaallaste "eurovisiooni"- Sanremo laulukonkursi (itaallased teatavasti ei osale Eurovisioonil..). Nõndaks ma peaaegu tantsisin tänaval, ma olin oma mõtetega tema loodud seebiroosas maailmas, kus on ilus ja turvaline, pehme ja hea. Kuniks....ma oleksin ääre pealt ühele postile otsa kõndinud. Õnneks sain viimasel hetkel pidama.

Kui ma mõnikord oma (või kogu inimkonna) tuleviku pärast südant vaevan, räägib Ke mulle Eckhart Tollest ja hetkes kohalolekust. Olla selles hetkes, milles sa oled ja olla sellest teadlik - isendast ja kõigest ümbritsevast. Ma rikkusin täna sajaga neid reegleid.

Tead ju küll, sa kõnnid küll tänaval, aga justkui ei olekski tegelikult seal. Kõrvaklapid lõikavad mu reaalsusest ära ja viivad omasse maailma. Ma tean, teinekord ei ole kõrvaklappe vajagi, ka oma mõtetega saab rändama minna. On ju ka muidu nii palju on neid hetki, kui me oleme kuskil mujal, kui meie füüsiline keha. Mitte ainult raamatute ja teleka ja interneti vahendusel aga ka läbi oma unistuste. Ja oi neid inimesi tuleb nagu kollaseid kilekotte hulludelt päevadelt, iga päev juurde, kes kogu aeg kõrvaklapid kõvas liiguvad.

Hea küll, see on praktiline ka. Tänava müra tavaliselt ei motiveeri. Ja teinekord võib lihtsalt "põgenemise" asemel ka aega sisukalt täita. Näiteks avastasin ma internetiavarustest Kuku taskuhäälingu ning nüüd tulevad läbi juhtme kõik raadiosaated otse minu taskusse. Luksuslikult eestikeelsed ja vägagi informatiivsed.

Nii et ainsaks probleemiks jääb mitte vastu posti kõndida!

Allahindlustest

Ma lubasin endale, et ma ei kirjuta siia enam kunagi oma loengute ärajäämisest. Ma püüdsin end veenda, et see kaos ülikoolis on ainult minu subjektiivne rahulolematus. Samas ma ei taha kaotada usku ning teha Itaaliale allahindlust- stiilis "see on Itaalia, Lõuna-Euroopa, kaos, temperament ja makaronid, siin ei toimigi midagi nii nagu tsiviliseeritud riikides."

Seda enam, et eelmise nädala "ära jäänud" loengud lükkusid tegelikult edasi, ning mina olin see, kes ei saanud õppejõust aru, kui ta mu "automaatvastajasse" teate jättis, et plaanitud uue mooduli algus lükkub esmaspäeva asemel ÜLEjärgmisele kolmapäevale. (Ma kahtlustan muuseas, et ta käis vahepeal oma huuli korrigeerimas). Seega see oli minu viga, et ma kahel päeval koolis mitte-toimuvat loengut otsimas käisin.

Täna hommikul kui ma kooli läksin, kukkus aga viimane piisk karikasse- viimane õppejõud, kellesse mul oli palju usku (kes kunagi ei hilinenud ning saatis alati emaili meeldetuletusega, kui klassiruumi muudeti) ei tulnud kohale. Uksel oli silt, et loeng jääb ära.

Seega ei tee ma vist kellegile liiga, kui konstanteerin fakti, et selles koolis on niisama normaalne kui see, et loengud toimuvad, see, et nad ära jäävad. Õppejõud hilinevad, õpilased hilinevad. Keegi ei austa kellegi teise aega. Ja ma ei vala siin välja viha või koduigatsust ega ei manifesteeri oma eesti patriotismi, kui ma itaaliat kritiseerin (=oma kooli). Sest neid juhtumeid on liiga palju, et ma suudaks "silma kinni pigistada"...

Eile käisin oma eelmises ülikoolis allkirja andmas, sest peale 5 kuud tunnistasid nad lõpuks, et dokument minu filmikunsti ajaloo ainepunktide ja hindega on kaduma läinud (ning et õige õpejõud on USAs) ning seega pidin ma minema uuesti matriklit näitama, et lõpuks ometi saada kätte kinnitus mu tehtud eksamite ja hinnetega.

Ilmselt on see kõik normaalne. Itaallased elavad seda elu iga päev ja - näe elavadki. Mul on alati võimalus selle pärast stressata ja vihastuda ning öelda "see on Itaalia" ning et nad ei austa kokkuleppeid, aega ega teineteist.

Mul on ka alati võimalus püüda seda mõista ning mitte rikkuda oma ilusat aega siin, stressates ja vihastades. Käega lüüa ma ei taha, aga ma pean püüdma olla paindlik ja mõistev. See ei ole üldse lihtne, aga ma töötan sellega (endaga).

Uued kuumad uudised

Viimased paar n2dalat, olen piineldes kuulanud lugusid kuumast Eesti kevadest- tulpidest, nartsissidest ja palavusest. Surusin oma kadeduse alla, panin vihmam2rjad riided kuivama, villased sokid jalga ja katsusin oma kylmas kodus niiskusehallitusega v6idelda. Nyyd l6puks on need ajad m88das (loodan, et j22davalt).

Hommikukohvi r6dul tellingutevarjus oli meeldivalt soe, t2navale p2ikese k2tte j6udes, sain aga sellest kuumusest p2riselt aru. Peale 5 minutit t2naval olid mu m2rjad juuksed momentaalselt kuivanud, ja ma tundisn vajadust uue dussi j2rele juba enne Badiasse kohalej6udmist.

Kuumalaine on l6puks siia j6udnud ja loodan, et v6in oma villased sokid suveunne uinutada!

Muuseumimaraton

Muuseumiöö läks sel aastal täitsa asja ette. Kuigi enamik linna muuseume olen mitmekordselt läbi käinud, on alati tore neisse tagasi minna. Ilma suuremate eelistusteta, läksin lihtsalt "massiga" kaasa ning tegin ringi peale Galleria della´ Accademiale, Palazzo Strozzis De Chirico näitusele, Bargellole ja lõpuks ülikooli Antropoloogia ja etnoloogia muuseumile. Viimasest, kuhu me kodudeel olles täitsa juhuslikult sattusime, pärineb ka see kaunis karusnahksete trussikute paar:

Tervitused

Härduse hetk tuli peale, kui internetisügavustest selle tsitaadi leidsin:

The most beautiful discovery true friends make, is that they can grow separately without growing apart. (Elisabeth Foley)

Käesolevaga tervitan kõiki oma kaugeid sõpru!

Fotoreportaaz Firenze kunstiakadeemiast

Kuna mul täna koolis muud teha polnud, võtsin välja fotoka. Õige varsti jäin aga uksehoidja-turvanaisele vahele ning ta keelas mu viimsegi lõbu:

"Ega see muuseum ei ole!"

"Aga ma õpin siin!"

"Mis siis! Pildistada ei tohi! Direktorilt peab luba küsima enne!"

Panin kaamera alandlikult kotti. Siin aga paar pilti, mis mul enne seda vahejuhtumit õnnestus teha:

Esiteks, meie decorazione ornamentale klassiruum/ateljee, kus paistab ilusa ilmaga hea päevavalgus.

See ongi minu Lucca toomkiriku friisilt kopeeritud saviväädike, kellele ma juhendamise puudumise tõttu teise samasuguse seltsiks juurde tegin.

Zoom in.

Kooli koridor. EKA vanale majale sarnases päevinäinud stiilis.

Kooli sisehoov talletab ka suuri marmorskulptuure, enamik neist on mõne kuulsa kunstniku koopia. Ajalooline/museaalne õhkkond on seega garanteeritud. (kahju ainult, et see ka kooli mentaliteedile tagurlikult mõjub)

Üks olulisimaid kohti koolis: infotahvel. Sest mõnikord levib info isegi ka paberil (elektoonilisematest kanalitest võib edasi unistada), ainsaks väljakutsks jääb õige info õigel ajal üles leida.

Kooli teine, skulptuuriosakonna esine sisehoov; õigem oleks vist öelda ateljee/workshop, sest paljud tudengid töötavadki siin.Freskotehnika klassi uks.

Tegelikult on see ju väga ilus ja mõnus koolimaja. Ma arvan, et ühele vanakooli boheemlasest kunstnikule meeldiks isegi väga siin kaootilises koolis inspiratsiooni koguda ja oma loominguga tegeleda. Ainult mina stressan siin aegajalt ja ootan itaalialt saksalikku täpsust ja eestiliku infolevimiskiirust.

Elu nagu rulett

Eile jäi jälle loeng ära. Ma muidugi ei teadnud, nii et läksin kooli ja sain uksehoidja-sekretäriga jälle sel teemal vestelda. Miks mu loeng ei toimu?

"Ei, see õppejõud minu meelest sellel semestril enam ei tule.. kool saab nii-kui-nii varsti läbi."

"Kool saab varsti läbi!?!?"

"Nojah, juuni lõpus hakkab juba ju suvevaheaeg."

(ok, "varsti" on suhteline mõiste)

Mu kunstiturunduse õppejõud räägib alati, et kunsti hinna kujunemine on kui kasiino (rulett?)-juhuslik ja ettearvamatu. Mulle tundub, et mu kooliskäimise võrdluseks sobib see metafoor ka ideaalselt - ma ei saa kunagi millelegi kindlalt panustada, sest halva õnne korral ei pruugi loengusse saadagi.

Täna ootasin tunnikese oma saviväädi seltsis, et mõni õppejõud ilmuks. Kahjuks nägin aga alles ära minnes uksehoidja aknal sildikest:

"Täna puuduvad enamik õppejõude, kuna toimub turvalisuse koolitus, mis peaks lõppema kell 13."

Kui ma kell 14 ikka õiget õppejõudu klassist ei leidnud (ta läks lõunale, tuleb poole tunni pärast), otsustasin homme uuesti proovida. Ehk on homme parem päev, mõnikord elus peab ju lõpuks vedama ka.

Vara veel...

Nädalavahetusel San Gimignanos jalutasime mööda rohe-rohelisest viigimarjapuust. Et mul õigel aastaajal oleks meeles sealt uuesti mööda jalutada!