Minu Itaalia

Ma lugesin täna Kristiina Praakli "Minu Itaaliat". See on emotsionaalne blogi-formaadis ülestähendus Kristiina kogemustest, kultuurišhokkidest ja armastusest Genovas.

Üheltpoolt täitis mu lugemist suur äratundmisrõõm - ma olen Itaalias kogenud samu emotsioone- itaalia kokakunstist vaimustumisest nende suhtluskultuuris üllatumiseni. Me vaatamegi ju Kristiinaga samalt laiuskraadilt nende makaroni-maa elanikele ja nende kommetele.

Aga ma oleks nagu seda lugu juba varem kuulnud. Ma ei oskaks seda laulu veel laulda, aga rütm ja meloodia olid mulle väga tuttavad. See oli nagu kuuendat korda Greenbergi "Avant-garde and Kitš" lugemist, kus sa juba alguses tead, millega see lugu lõppeb. Ühe eestlase kogemus Itaalias (või laiemalt ükskõik kus Euroopas)on nii etteaimatav, ma olen seda juba kuulnud ja näinud (ja kogenud!).

Rahvusvahelised tudengid, intercultural-learning gastronoomia ja kliima avastused, kohalike temperamendi ja iseenese (paremini) tundmaõppimine. See on ühelt poolt nii tavaline, nii igapäevane nähtus tänases maailmas. Me oleme Erasmuse-põlvkond (või EVSi või mõne muu vahetusprogrammi põlvkond), kes on harjunud tuhandeid kordi seletama erinevates keeltes kust ta pärit on, mis ta siin teeb, milline on ilm ja kombed seal tema kodumaal, jne.. Alati on samad küsimused ja samad vastused.

Ja mulle tundub, et ma hakkan elama seda sama klišeed, mida kõik juba teavad niikuinii. Sõnadeühend "kunstiajaloolane Firenzes" toob muige suule juba enne avamängu.

Ma lepin sellega, et MINU Itaalia saab olema teataval määral väga lähedane Kristiina kogemusele või üks kõik kelle teise erasmuse-põlvkonna väljamaa-kogemusele. Ometi ma kannan südames väikest lootust, et ma suudan ja tahan näha üle nendest müütidest ja olemasolevatest narratiividest, et üles korjata mu oma enda jutulõnga ning seda siis nende Toskaana kaunite mäenõlvade vahel lahtiharutama hakata.

Ma ei sea omale eesmärke. Ma tahan olla avatud ja vastuvõtlik ja ma tahan õppida enda ja teiste inimeste kohta ja nendega koos. Ma tahan olla osa suurest ülikoolist ja Firenze kultuurielust. Ma tahan õppida õppida, õppida.

Ma väga ootan oma minekut ja ma tean, et see on võibolla valusam kui Portugali minek, sest ma nüüd juba tean, et äraolek ei olegi nii lihtne.

Living in Tuscany

Vahetult peale seda, kui ma olin teada saanud, et ma saan Firenze Ülikooli õppima minna, leidsin raamatupoest Tascheni või Phaidoni vms. suurte värviliste fotodega albumi "Living in Tuscany". See sisaldas tuhandeid fotosid Toskaana majade murenenud krohviga kaunitest fassaadidest ja veel kaunematest siseinterjööridest.

Ma vaatasin nõutult neid pilte ja sel hetkel sai mulle kõik selgeks - "elu Toskaanas" on üks suur klišee, sellest on kirjutatud raamatud ja tehtud filme. Toskaanat tunneb igaüks, see on läbi käidud, üles pildistatud, turiste täis pakitud - kunsti- ja veinisõprade Meka. Hoolimata sellest põles minus soov minna seda kõike ise avastama, maitsma, katsuma, tajuma.

Kas seal on veel midagi avastada? Kas Firenze toetub vaid oma müütidele ja ajaloole -Dantele, Petrarcale ja Brunelleschile, või õnnestub mul leida sealt ka midagi, mida veel keegi ei ole märganud?