Reisieelõhtu

Eksamid tehtud, asjad pakitud, aeg minna koju!

Homme hommikul stardimegi varakult, sest pikk kodutee läbi Ljubliana, Zagrebi, Budapesti, Krakovi, Varssavi, Vilniuse jõuab alles 14.juuli õhtul koju. Sellest tuleb üks põnev teekond, nii palju paiku ja nii palju uut.

Tegelikult on ikka kurb ka see kuumast kõrvetav renessanss-muinasjutu-linn siia maha jätta. Aga mahedad Balti mere äärsed tuuled ootavad meid juba!

Kohtumisteni!

Eksamieelõhtu

Olen homseks eksamiks eriti põhjalikult ette valmistanud. Mitte ainult selle pärast, et see kunstituru teema mind päriselt ka huvitab aga ekstra just seetõttu, et murda eelarvamusi. Härra õppejõud peab omal nahal tunda saama, et erasmuslased ei ole ainult pidutsemise ja puhkuse peal väljas.

Varsti hakkab aga Hispaania-Portugali mäng, nii et selleks ajaks tuleb koos kõigi teiste linna hispaanlaste, portugaallaste, kohalike ja eestlastega(!!!) Piazza Ghibertile koguneda, et omadele pöialt hoida.

Ja homme palun siis mulle pöialt hoida, kui ma erasmuslaste (ja teiste vähemuste - naiste, immigrantide, blondide..) mainet päästma lähen.

Külalised kaugelt

Viimased nädalad on toonud palju rõõmu ja palju häid inimesi. Esmalt veeresid siia Saksamaalt Li&Wi, mu vahvad estofiilist vabatahtlikud ja siis lendasid otse Eestist siia mu armsad õekesed Ke&Ka.

Nõnda sain ma veel enne koju tulekut natuke turistina ringi käia, mulle juba nii koduseks muutunud Firenzes. Me jõudsime teha ka kaltsukashopingut, mitmeid söögi-orgiaid (kõik maitsev itaalia köök oli vaja ju järgi proovida!), me käisime kalurikülades (Cinque Terre!), ujumas, kirikutes, tantsuetendusel, keskajafestivalil (San Gimignanos). Me saime nii vihma kui kuuma päikest, auto- ja jalgrattatuure! Me vaatasime päikeseloojangut ja jalgpallimangu. Ja kõige selle kvaliteet-aja kõrvalt jõudsin ma veel ka 14 ainepunkti eest eksameid teha!

Nii hea oli teiega, et mul ei jää muud üle, kui teile Eestisse järgi tulla :)

Ka, Ri, Ke ja Ka San Gimignano keskaja festivalil

Peale tantsuetendust, mõõgavõitlust ja tsirkuse etteastet said linnakülalised pallisõda mängida. Siis tulid "liputajad" - traditsioonilise toskaana lippude viskamise showga.
Linnale lähenevad äiksetormi pilved (viimse piirini vihmavett täis).
Cinque Terre päev tõi meile sooja päikest ja jahedaid meretuuli.
Õhtusöögi piknik rannaliival: odav vein, kallis pizza ja lasagne.
Portugal vs. Brasiilia 0-0. Teemakohaselt kõrvetava päikese käes.

Õhtune jalutuskäik Piazzale Michelangelole.

Firenze öine elu.

Poisid ja pussnoad

Ausõna sadas täna poisse ja pussnuge!! Ilusast päikesepaistelisest ilmast sai ühtäkki ragisev äiksetorm ja taevast viskus ämbrite kaupa vett alla. Isegi Viljandi folgi ajal ei ole kunagi nõnda sadanud! Ma olin parasjagu bussis, kui selle katus praksuma hakkas - tundus, et keegi loobib kividega bussi. Raheterad olid ausõna 1cm läbimõõduga. Müristas, mis hirmus.
Hea uudis on aga see, et peale pikki kuid ootamist, sain ma lõpuks oma eelmise semestri hinnete ja ainepunktidega paberi kätte! Jess!

Romantiline õhtusöök kahele (ja veel kuueteistkümnele)

Päevad on siin palavad. Päikesepaiste asemel otsin alati varju ja ma olen üsna piiri peal, mil meeldivast soojusest saab rõhuv palavus. Õhtud on aga selle eest mõnusalt soojad, ning soosivad vägagi romantilisi õhtusööke rõdul. Nagu eile.

Aga just siis kui me oma vikerkaarevärvilise taldrikutäiega rõdu laua taha maandusime, saabus veel terve seltskond näljaseid suid: sääski! Sääsed on nagu turistidki Firenze linna loomulikud asukad. Ja seda esimestest soojadest nädalatest kuni külmade tulekuni. Nad on platsis ja nõuavad süüa.

Lisaks tavalistele sääskedele elavad siin ka Zanzare Tigred - musta-valgetriibulised neoonroheliste täpikestega eriti teravahambalised ja suure näljaga sääsed. Mina lollike neid sääse-hirmutus vedelikke ja lõhnasid väga ei armasta, nii et sääsed armastavad mind veel eriti.

Õhtusöök sai romantikale lisaks ka võistlusmomendi - kellel peale magustoitu rohkem kuplasid on:)

//Muuseas, mu väike armas õde kutsus siis, kui ta veel väiksem ja armsam oli neid verejänulisi hoopis nii: "SÄÄKS!"

Paindlikkusest

Sel neljapäeval pani professor T. oma eksami sessi viimasele kuupäevale - 30. juunile. Kuna meie suur reisiplaan (kojutulekuplaan!) nägi ette, et me juba 2 päeva varem Firenzest lahkume, otsustasin õppejõudu moosima minna.

Rääkisin talle ausalt, et oleks väga hea, kui ma saaksin eksami paar päeva varem sooritada. Või kasvõi teha suulise eksami asemel kirjaliku. Ta kuulas mu ära aga ütles kategooriliselt "ei". Püüdsin jätkata vestlust, et leida võimalikke alternatiive,... aga EI. Härra T. saab alles 30nda hommikul kooli õppeosakonnast selle templiga paberi, kuhu mu hinne kirjutada, varasemalt ei ole mingil juhul võimalik eksam sooritada. "Kui sa tahad võid kohe hommikul tulla, nii saad veel samal päeval minema hakata." Tänan - aga mul on vaja teise Euroopa otsa minna!!!

Teine variant oleks tulla eksamit tegema 15.septembril. Tere hommikust! Ma ei tea, miks tema loogiline mõtlemine selle vestluse ajaks nii jäägitult lõppes..

Sain ruttu aru, et lihtsam on mu oma elu ümber korraldada, kui et hakkata selle kooli kodukorrale vastu. Läksin pettunult minema, panin end sekretär-uksehoidja juures eksamile kirja, peas kibedad mõtted sellest, et kui mitu korda mina olen sellele süsteemile vastu tulnud, järele andnud, silma kinni pigistanud, ja.. MÕISTNUD (ka täiesti mõistmatuid asju).

Kingad jalga ja -- ballile!

Mu hiljutisest triikimis-protestist hoolimata, triikisin kortsud pitspluusilt välja, sest täna on ballile minek! On Ri kooli Juuni Ball - nende kooli akadeemilise aasta mitteametlikku lõppu tähistav pidu. Hea põhjus hetkeks unustada, et minu eksamid on kõik alles ees.

Ei puudunud palju, et me oleksime täna äärepealt väikese tango etteastega esinenud, lõpuks aga sai enesekriitika võitu ning otsustasime, et peale ühte aastat ei ole me veel piisavalt profid, et lavale minna. Seega, saab rahulikult pittu minna, madalate kingade pärast ei pea ka põdema.

Muuseas, sellest saab mu elu esimene BALL. Loodan, et mu tõld südaöösel kõrvitsaks ei muutu...

Headest kavatsustest

Õues on pluss sada kraadi ja päike, mina istun jahedas toas, silmad arvutiekraani vaatamisest krõllis.

Eelmine nädal sundis mu südmetunnistus mind Firenzesse jääma ning loobuma nädalasest kevadpuhkusest Portugalis. Mu armas sõber Ri kutsus mind küll kaasa, aga läheneva sessi ootuses, tundsin, et oleks vaja valmistuda.

Tühjagi ma valmistusin. Terve nädal oli täis lõuna ja õhtusööke, rannas ja linnaskäike, kohvitamisi ja koogitamisi. Üksijäämise hirmus olin terve nädala kohtinguid täis planeerinud. ôppimisest ei tulnud midagi välja.

Uuel nädalal uue hooga. Sest kohe on käes see hetk, et enam ei anna edasi lükata.

Suvepäeva unenägu

Mulle tundub, et ma nägin just oma elu esimese itaaliakeelse unenäo. Mu kleit sai koolist rattaga tulles märjaks (jälle sajab vihma!) ja nii ma siin poolpaljalt mööda tuba ringi käisingi (kleit kuivas). Teki all tundus soojem.. Ja peale voodisse minekut tuli ruttu see hetk, kui ma unusin. Milline magus uni nõnda keset päeva! See eest aga unenägu oli vist itaaliakeelne, või selline logisev-itaaliakeelne, nagu see minu versioonis ikka veel on (logisev siis). Sisu poolest oli natuke kurb, mu suurel sõbral jalgrattal tuli esiratas alt ära. Lihtsalt niisama. Aga siis sai unenägu vägagi ilusaks- terve kari noori ilusaid itaalia poisse tulid ja hakkasid mu ratast parandama (auto varuosadega, millegipärast). Ja karja ilusate itaalia poistega, tuleb ju ikka itaalia keeles rääkida! :)

Tervitused II

Tervitan kõiki tänaseid sünnipäevalapsi!